Käsk tappa. James Dashner
Читать онлайн книгу.
ei midagi liiga hullu.”
Mark heitis uuesti selili, sulges silmad ja kattis need käsivarrega. „Anna mulle paar minutit. Siis peaksime laeva läbi otsima. Kes teab, mida leida võime.”
„Just nii.”
Pool tundi hiljem oli Mark tagasi mäes ja sobras rusudes, ainult et nüüd kõndis ta võrepõranda asemel hoopis seinal.
See, et mägi oli külili, tekitas parajat segadust, mängis Marki mõistusega ja ärritas niigi õrna magu ja tukslevat pead, kuid poiss oli sama kindel kui Alec, et leiab midagi, mis annab aimu, kellele mägi kuulub. Neil polnud oma väikeses mägikülas enam ilmselgelt turvaline.
Suurim saak oleks olnud arvutisüsteemid, kuid Aleil polnud edu. Masinad olid välja lülitunud, katki. Ent oli võimalik, et nad leiavad Aleciga kusagilt vrakist mõne mobiiltelefoni või töötahvli – ja kui neil veab, pole see katki. Mark polnud juba tükk aega niisugust tehnoloogiat näinud. Pärast plahvatusi jäi inimestele vaid see, mis ära ei kärsanud, ja akud ei pidanud igavesti vastu. Aga kel oli mägi, sel oli vägagi võimalikult ka akusid.
Mägi. Mark oli mäes. Talle hakkas alles nüüd kohale jõudma, kui palju oli tema elu vaid veidi rohkem kui aastaga muutunud. Kunagi oli mäe nägemine sama põnev, nagu vaataks puud. Ja alles eile ei teadnud poiss, kas ta veel mõnd kunagi kohtab. Nüüd sobras ta mäes, mida oli aidanud alla kukutada, otsis saladusi. See oli põnev, kuigi seni polnud ta leidnud muud kui prahti, riideid, katkiseid laevajuppe ja veel prahti.
Ja siis sattus ta kullasoonele. Täiesti töökorras töötahvel. See oli sisse lülitatud; ere ekraan jäigi Markile silma. Ta leidis arvuti madratsi ja voodi põhja vahelt ühest väikesest kajutist. Ta lülitas masina kätte võttes kohe välja – kui selle tegelase aku tühjaks saab, pole mingitki moodust, kuidas seda laadida.
Ta leidis Aleci teisest kajutist, ühe kohvri kohal kummardumas ja vandumas, kui ta üritas sinna sisse murda.
„Hei, vaata, mis mina leidsin,” teadustas Mark uhkelt, hoides tahvlit üleval, et mees seda näeks. „Kuidas sul on?”
Alec oli end sirgu ajanud, silmad leiu peale säramas. „Ma ei leidnud paganatki ja mul on otsimisest kõrimulguni. Vaatame seda asjandust.”
„Kardan, et aku saab tühjaks,” ütles Mark.
„Jah, noh, seda enam on meil põhjust kohe uurima hakata, kas sa ei leia?”
„Teeme seda siis õues. Mul on sellest prügihunnikust kõrini.”
Mark ja Alec kössitasid üheskoos tahvli taga ja istusid puu varjus, samal ajal kui päike jätkas üle taeva rühkimist. Mark võis vanduda, et aeg möödub aeglasemalt, kui see asjapulk seal üleval särab, paistes neile oma ebatavaliselt võimsate kiirtega. Ta pidi käsi muudkui higist pühkima, kui töötahvli ekraanil toimetas.
Töötahvel. See näis kõike muud. Mängud, raamatud, vanad uudised, päikeseplahvatuste eelsest ajast. Seal oli ka kellegi päevik, mis võinuks pakkuda lademeis huvitavat infot, kui seda oleks vaid hiljuti värskendatud. Aga tööga seotud asju küll selles seadmes eriti palju polnud.
Kuni nad leidsid viimaks üles kaardifunktsiooni. See ei toiminud ilmselgelt vanade GPSi sattelliitide pealt – need hävisid kõik päikeseplahvatuste radiatsioonis. Kuid see tundus olevat ühendatud mäe jälitusseadmega; võib-olla kontrolliti süsteemi vanaaegse radari või mõne muu lühilainetehnoloogiaga. Lisast võis leida ka iga reisi logi, mille nüüdseks hävinud laev oli ette võtnud.
„Vaata seda,” ütles Alec, viidates punktile kaardil. Iga mäe lendu järgiv joon jõudis lõpuks sinna kohta tagasi. „See on ilmselgelt nende peakontor või baas või ükskõik mis selle kohta öelda tuleks. Võttes arvesse koordinaate ja seda, mida tean mäestikust, mida nimetame koduks, ei saa see olla rohkem kui 80–90 kilomeetri kaugusel.”
„Võib-olla on see vana sõjaväebaas,” pakkus Mark.
Alec mõtles. „Või punker. Midagi sellist on mägedes päris mõistlik. Ja me lähme sinna, poiss. Pigem varem kui hiljem.”
„Kohe?” Mark teadis, et tema aju oli kokkupõrke tagajärjel saadud löögist ikka veel sassis, aga vana mees ei tahtnud nii pikka retke ette võtta, ilma et oleks enne külast läbi käinud.
„Ei, mitte kohe. Peame koju minema ja vaatama, mis seal juhtus. Kas Darnelliga on kõik korras. Ja teistega.”
Marki südamest käis Darnelli mainimisel jõnksatus läbi. „See, mida me mäel nägime? Need nooltekastid? On võimatu, et need inimesed nägid nii palju vaeva, et meile gripirünnak korraldada.”
„Sul on õigus. Mulle ei meeldi see, aga sul on õigus, poiss. Ma ei ootagi, et kuuleme saabudes kuigi häid uudiseid. Aga peame oma tagumendid ikkagi sinna toimetama. Nii et läksime.”
Alec tõusis ja Mark järgnes talle, pistes töötahvli pükste tagataskusse. Ta naaseks iga kell pigem külla, kui otsiks punkrit.
Nad asusid teele, Marki pea endiselt uimane ja valus. Kuid mida kaugemale nad läksid, seda kiiremaks tõusis pulss ja enesetunne paranes. Puud, päike, põõsad, juured, oravad, putukad, maod. Õhk oli soe, ent värske; kopsudesse tungis vaigu ja kõrbenud röstsaia lõhn.
Mägi oli viinud nad kodust sootuks kaugemale, kui nad arvasid – nad matkasid metsas kaks ööd, peatudes vaid niikaua, et taas jõudu koguda. Aleci ja tema noaga jahitud väikeulukid pakkusid ainsat toitu. Viimaks jõudsid nad kolmanda päeva õhtupoolikul pärast mäe rünnakut oma koduküla lähedusse.
Mark ja vana sõdur olid külast ligikaudu pooleteise kilomeetri kaugusel, kui neid tabas surma lehk, mis tundus nagu uus talumatu kuumalaine.
10. PEATÜKK
Päikeseloojanguni jäi veel mõni tund, kui nad jõudsid mäejalamile sarade ja hüttide all.
Mark oli rebinud särgi alumisest servast laia riideriba, et see nina ja suu ümber mässida. Ta surus kätt räti vastu, kui nad küla viimasest tõusust üles rühkisid. Lehk oli hirmus. Ta tundis seda oma keelel – lige, mädane, roiskuv – otse maoni välja, justkui ta oleks neelanud alla midagi, mis hakkas lagunema. Võideldes tahtmisega öökida, astus poiss sammu sammu järel, oodates hingeldades, millised olid rünnakujärgsed õudused.
Darnell.
Markil polnud tema suhtes mingeid lootusi, ta oli raske südamega leppinud, et sõber võib olla surnud. Aga Trina? Lana? Misty ja Konn? Kas nemad olid elus? Või mingist hullust viirusest haigeks jäänud? Ta peatus, kui Alec käe välja sirutas ja Marki rindkeret puudutas.
„Olgu, kuula mind,” ütles vana mees, hääl riidetüki taga summutatud. „Peame mõne asja selgeks tegema, enne kui sinna lähme. Me ei saa lasta emotsioonidel võimust võtta. Ükskõik, mida me ka näeme, kõige tähtsam on päästa nii paljusid, kui saame.”
Mark noogutas ja liigutas, et edasi kõndida, kuid Alec peatas ta.
„Mark, ma pean teadma, et oleme ühes asjas samal nõul.”
Alec kõneles tõsise kulmukortsutusega – ilmega, mis meenutas Markile ärritunud kooliõpetajat. „Kui üles jõuame ja hakkame inimesi kallistama ja nutma ja üritama midagi, millel pole vähimatki mõtet nende puhul, kellel pole lootustki – kõike selle pärast, et oleme murest murtud … siis teeb see pikemas perspektiivis lihtsalt rohkematele haiget. Mõistad? Peame pikalt ette mõtlema. Ja ükskõik kui isekalt see ka kõlab, esmalt iseennast kaitsma. Saad aru? Iseennast. Paljude päästmine tähendab, et me ei saa kedagi aidata, kui oleme surnud.”
Mark vaatas mehele silma ja nägi tema pilgus midagi kivikõva. Ta teadis, et Alecil oli õigus. Töötahvli, kaardi ja kõigega, mida nad mäe omadest teadsid, oli selge, et toimus midagi suurt.
„Mark?” ütles Alec, nipsutades sõrmi, et poisi tähelepanu saada. „Räägi minuga, sõbrake.”
„Nii et mida sa öelda tahad?” küsis Mark. „Kui inimesed näevad haiged välja – kui need nooled tõesti tegid inimesi haigeks –, siis hoiame neist eemale?”
Alec