Eilne maailm. Eurooplase mälestused. Stefan Zweig
Читать онлайн книгу.
aastaga lüüa eneste taga kinni ka vihatud gümnaasiumi ukse. Vaevaliselt sooritatud lõpueksamite järel – sest mis teadsime meie matemaatikast, füüsikast ja muist skolastilisist aineist? – austati meid, kes me olime pidanud seks puhuks piduliku musta sabakuue selga ajama, koolidirektori poolt hoogsa kõnega. Nüüd olevat me täiskasvanud ja pidavat tegema virkuse ja tublidusega isamaale au. Sellega oli meie kaheksaaastane ühtekuuluvus katki. Väheseid galeerikaaslasi olen ma sest ajast kohanud. Enamik meist pani end ülikoolis kirja ja need, kes pidid leppima muude elukutsete ja tegevustega, vaatasid meile kadedusega järele.
Sest noil kadunud aegadel oli ülikoolil Austrias veel eriline romantiline nimbus; üliõpilane olla andis teatud eesõigused, mis privilegeerisid noore akadeemilise inimese eakaaslastest kõrgemale. See antikvaarne iseärasus võib mittesaksa maades vähetuntuks osutuda ning vajab omas absurdsuses ja ajakohatuses sellepärast seletust. Meie ülikoolid olid enamasti juba keskajal rajatud, niisiis ajal, kus teadustega tegelemist peeti veel millekski erakordseks, ning et noori inimesi õpinguiks ligi tõmmata, anti neile teatud seisuslikke eesõigusi. Keskaegsed skolaarid ei allunud tavalisele kohtule, piiritsad ei tohtinud neid nende kolleegiumides otsida ega tülitada, nad kandsid erilist riietust, neil oli õigus karistamatult duelleerida ning nende kui suletud killa kombed ja kombevastasused olid tuntud ja tunnustatud. Aja jooksul, koos avaliku elu suureneva demokratiseerumisega, kui kõik muud keskaegsed killad ja tsunftid lagunesid, kadus see akadeemikute eelisseisund kogu Euroopas. Ainult Saksamaal ja Saksa-Austrias, kus klassiteadvus jäi alati demokraatiatundele peale, rippusid üliõpilased visalt nende ammu mõttetuks muutunud eesõiguste küljes ning arendasid need koguni isepäraseks tudengikoodeksiks välja. Saksa tudeng arvas endale kodanliku ja üldise au kõrval omaks veel erilise tudengliku au. Kes teda solvas, pidi andma talle „satisfaktsiooni“, tähendab astuma temaga duellis relvitsi vastamisi – kui ta osutus „satisfaktsioonivõimeliseks“. Seda viimast jällegi polnud tolle iseka väärtustuse järgi sugugi igaüks, ka mitte mõni kaupmees või pankur, vaid üksnes akadeemilise haridusega ja kraadiga isik, või ohvitser. Keegi muu kõigi miljonite seas ei võinud olla selle isepärase „au“ osaline ristata säherduse habemetu ja lolli poisiga mõõka. Teiselt poolt pidi tudeng, et osutuda „õigeks“ tudengiks, olema oma mehisust „tõestanud“, see tähendab olema võimalikult palju duelleerinud ja koguni kandma nende sangaritegude mälestusi armidena näos. Siledad põsed ja raiumisjälgedeta nina polnud germaani akadeemiku väärilised. Nõnda olid värvikandjad tudengid, s.t need, kes kuulusid mingeid värve kandvaisse üliõpilasorganisatsioonidesse, lihtsalt sunnitud, et aga järjest uusi „partiisid lüüa“, harrastama nii omavahel kui ka täiesti rahumeelsete tudengite ja ohvitseridega lakkamatut provotseerimist. Organisatsiooni vehklemistoas „paugiti“ iga uus tudeng selle oma väärika põhitegevuse tarvis „sisse“. Ka ülejäänus pühendati ta tudengkondlikesse tavadesse. Iga „rebane“, s. t. noorliige anti kellegi vanema korbivenna hoole alla, kellele ta pidi osutama orjalikku kuulekust ja kes teda selle eest õpetas tundma õilsaid „kommaanikunste“, niisuguseid nagu: õllekaanimine oksendamiseni, suure õllekannu ühe sõõmuga tühjaks joomine küüneproovini, s. o. viimase piisani, võidukaks kinnituseks, et siin pole lõdva poisiga tegemist, või kooris tudengilaulude möirgamine ja öösel hanereas mööda tänavaid mäuramine politsei mõnitamiseks. Kõik see oli „mehine“, „tudenglik“, „saksaomane“, ja kui organisatsioonid oma lehvivate lippudega ning kirjute teklite ja lintidega laupäeviti rongkäigus marssisid, uskusid need lihtsameelsed, iseeneste askeldusest arutusse kõrkusse kehutunud poisid end vaimse nooruse tõelisiks esindajaiks. Halvakspanuga vaatasid nad alla „pööblile“, kes ei mõistnud piisavalt hinnata akadeemilist kultuuri ja saksa mehisust.
Väikese provintsigümnasisti jaoks, kes tuli halja poisina Viini, võis selline käre ja lustakas tudengiaeg jääda muidugi kõige romantika ideaaliks. Tõepoolest, aastakümnete pärast vaatasid külanotarid ja – arstid pisarhardalt üles nende seinal ristatud rapiiride ja kirjute embleemide poole ning kandsid uhkusega oma arme kui oma „akadeemilise“ seisuse tõendeid. Meile seevastu mõjus säherdune kohtlane ja jõhker õiendamine üksnes eemaletõukavalt, ja kui kohtasime tänaval mõnd sellist linditatud hordi, põikasime targu ümber nurga. Sest meile, kes me pidasime individuaalset vabadust kõige kõrgemaks hüveks, osutas nende agressioonirõõm ja samaaegne hordiorjameelsusrõõm liiga ilmsesti saksa vaimu halvimaid ja ohtlikemaid külgi. Peale selle teadsime, et selle mumifitseeritud romantika taga peitusid kaval-arvestavad ja praktilised sihid, sest kuulumine mõnda korporatsiooni kindlustas igale ta liikmele selle korbi „vanahärrade“ protektsiooni kõrgetes ametites ja hõlbustas nõnda hilisemat karjääri. Bonni „Borusside“ kaudu viis ainus kindel tee saksa diplomaatiasse, katoliiklikest korporatsioonidest Austrias tee valitseva kristlik-sotsiaalse partei tulusaile kohtadele, ja enamik neist „sangareist“ teadis täpselt, et nende värvilindid pidid neile tulevikus korvama, mis neil tõsisest stuudiumist puudu jäi, ning et paar armi laubal võisid neile kord ametissepääsul kasulikumad olla kui kogu laubatagune kraam. Juba ainult nende mühaklike militariseeritud jõukude, nende täkitud ja ülbelt provotseerivate nägude vaatamine rikkus mu ülikooliskäimise rõõmu. Ka teised tõsiselt õpihimulised tudengid vältisid ülikooli raamatukokku minnes aulat ning eelistasid pigem silmapaistmatut tagaust, et vältida kohtumisi nende kurbade kangelastega.
Et pidin ülikoolis õppima asuma, see oli perekonnanõukogus ette otsustatud asi. Aga milline teaduskond valida? Vanemad jätsid mulle täieliku valikuvabaduse. Mu vanem vend oli juba isa tööstusettevõttesse astunud, sedamööda polnud teisel pojal kiiret. Tegelikult oli ju asi ainult ülesandes kindlustada perekonna aule mingi doktoritiitel, olgu milline tahes. Ja kummalisel moel oli valik minule niisama ükskõik. Iseendast ei huvitanud mind, kes ma olin hinge ammu kirjandusele maha müünud, mitte ükski eriainena dotseeritav teadus, mul oli koguni salajane ja tänini säilinud umbusk iga akadeemilise õppimise suhtes. Mulle on muutumatult kehtel Emersoni aksioom, et head raamatud võivad asendada igasuguse ülikooli, ning olen tänini veendunud, et võidakse olla suurepärane filosoof, ajaloolane, filoloog, jurist ja kes tahes, olemata iial käinud ülikoolis või isegi gümnaasiumis. Lugematuid kordi olen leidnud tegelikus elus kinnituse, et antikvaarid orienteeruvad raamatutes paremini kui vastavad professorid, et kunstikaupmehed mõistavad rohkem kui kunstiteadlased, et suur osa olulisi tõukeid ja avastusi on kõigil aladel väljaspoolseisjate omad. Kui praktiline, käepärane ja tulus akadeemiline stuudium läbilõikeande jaoks ongi, nii tarbetu on ta minu arvates individuaalselt loovate loomuste jaoks, kellele ta võib mõjuda isegi tõkestavalt. Eriti niisuguses ülikoolis nagu meie Viinis, kus oli kuus või seitse tuhat üliõpilast ja nende üleküllastus juba ette takistas viljakat isiklikku kontakti õpetajate ja õpilaste vahel ning kus peale selle liigtruuduse tõttu oma traditsioonile oldi ajast maha jäänud, nii et ma ei leidnud sealt ühtegi meest, kes mind oma teadusega fastsineerinuks. Nõnda ei kujunenud mu valiku tõeliseks kriteeriumiks see, milline aine mind seesmiselt kõige enam huvitas, vaid vastupidi see, milline mind kõige vähem koormaks ning jätaks mulle maksimaalselt aega ja vabadust mu pärishuvi jaoks. Valisin lõpuks filosoofia või „eksaktse filosoofia“, nagu seda meil vana õppeplaani järgi nimetati, kuid tõesti mitte sisemisel kutsumusel, sest mu puhtabstraktse mõtlemise võime on napp. Mõtted arenevad mul eranditult esemeist, sündmustest ja kujudest, kõik puhtteoreetiline ja metafüüsiline jääb mulle haaramatuks. Igatahes oli siin puhteriaineline osa kõige piiratum ja loengutel ning seminaridel käimisest „eksaktses filosoofias“ pääses kõige hõlpsamini mööda. Kõik, mida nõuti, oli: esitada kaheksanda semestri lõpul väitekiri ja sooritada mõned eksamid. Nii kehtestasin endale ette ajajaotuskava: kolm aastat ülikoolistuudiumist üldse mitte välja teha!
Siis, viimase aasta jooksul, skolastilise ainega toime tulla ja kirjutada väitekiri kiiresti valmis! Sellega oli ülikool andnud mulle selle ainsa, mida talt tahtsin: paar aastat vabadust isiklikuks eluks ja kunstipüüdlusteks: unversitas vitae.
Kui heidan oma elule pilgu, meenub mulle vähe nii õnnelikke silmapilke nagu selle ülikoolita ülikooliaja algus. Olin noor ja sellepärast polnud mul veel vastutustunnet täiusliku sooritamise mõttes. Olin piisavalt sõltumatu, ööpäevas oli kakskümmend neli tundi ja kõik olid minu omad. Võisin lugeda ja töötada nagu tahtsin, kellelegi aruannet võlgnemata, akadeemiliste eksamite pilv oli mu silmapiirist alles kaugel, sest kui päratu pikk aeg on kolm aastat, mõõdetuna üheksateistkümnenda