Vananaistesuvi. Sari Varraku ajaviiteromaan. Marcia Willett
Читать онлайн книгу.
kinni sama kähku nagu nirk jänesest. Muidugi on Philip talle selle eest tänulik. Mags on siin koristanud ja süüa teinud ja teab, kuidas Billyt põetada. Ta on õppinud õeks, mis tähendab, et Billy võib taastuda kodus, mitte võõraste hoole all. Selle nimel on Philip nõus paar nädalat Magsi välja kannatama. Kui nad noored olid, hoolitses Billy tema eest. Pärast nende ema surma oli isa talupidamist kartma hakanud. Kui isast oli saanud ühe põllumajandusmasinaid tootva firma esindaja ja nad pidid Bristolile lähemale kolima, oli just Billy olnud see, kes veenis Archie isa, et tema ja Philip saavad taluga ise hakkama. Tänu nende väikesele saekaatrile ja aednikutöödele olid vennad üle elanud rasked ajad ja säilitanud ka kodu. Magsi ajutine siinviibimine on seda väärt, kui vaid Billy tunneks end turvaliselt ja mõnusalt.
„Hommikust, Philip,” lausub naine külmakarpi köögilauale asetades. Ta laob lauale pirukad, marmelaadid ja supi, mis peaksid haigel kindla peale taas isu tekitama, ning kuhjab kogu kraami üksteise otsa külmikusse. „Sellest peaks mõneks ajaks jätkuma. Kuidas patsient end tunneb?”
„Päris hästi. Magas rahulikult. Õhtupoole ootab teda ees füsioteraapia.” Philip saadab Magsi pilguga, kui too asjad paika sätib ja riiulitel korda loob. Küll ta hiljem kõik oma käe järgi ümber paigutab. Kui Magsile võimalus anda, haarab ta võimu, peagi koliks ta nende juurde elamagi. Tema Joanie oleks selle peale insuldi saanud.
„Anna talle sõrm ja ta haarab terve käe,” tavatses Joanie öelda. „Hoia ta minu köögist eemal.”
Aga Joaniet pole enam ja Philip peab seisma nii enda kui ka Billy eest.
„Tee on valmis,” ütleb ta. „Soovid tassikest?”
„Kõigepealt lähen Billy juurde.” Mags haarab kindlameelselt, peaaegu võidurõõmsalt koti kätte: ta on valmis sooritama selle päeva heategu. „Kui ta eile pärast kerget uinakut ärkas, sattus ta korraks segadusse. Oli kusagil koos oma haldjatega. Rääkis vanadest headest aegadest ja Sir Mungost ja Isobel Trentist ja millestki veel. Kordas vahetpidamata: „Ta on ikka veel siin,” ja puhkes seejärel hüsteeriliselt naerma. Mina ütlesin: „Muidugi on ta siin, kullake, elab meie lähedal,” aga tema oli juba ära, kusagil kaugel omaenda maailmas. „Ta tegi naisele kõvasti haiget,” lausus ta. „Aga nüüd teeme meie temale haiget.” Ja jäi siis vait ega öelnud enam ainsatki sõna.”
„Kindlasti on see rohtude mõju,” kinnitab Philip. „Muretsemiseks pole põhjust.”
Mags purjetab köögist välja ja sammub läbi eeskoja võõrastetuppa, mis on ajutiselt muudetud Billy magamistoaks. Philip kuuleb jutukõminat ja viivuks rändab temagi tagasi minevikku: sepikojas peetud glamuursetele ja elektriseeritud nädalalõpupidudele.
„Tule palun appi, Philip,” oli Mungo talle sageli öelnud. „Ma olen omadega jännis ja hetk tagasi meenus mulle, et veerand viiese rongiga saabub Ralph. Kas sa saaksid talle vastu minna?”
See võis olla Ralph või kes tahes Mungo näitlejasõpradest. Aga see võis olla ka Izzy, ja loomulikult oli see variant parim. Newton Abbotist Izzyga tagasi sõites tundis Philip end nagu paradiisis. Kui ta silmad suleb, seisab naine veel praegugi tema silme ees: Izzy näolt peegeldub ärevus ja rõõm. „Oh Philip!” tavatses naine teda nähes hüüda. „Nii tore, et sa siin oled! Ma hakkasin juba kartma, et äkki on Mungo mu ära unustanud, aga ma tean, et sina ei unusta mind kunagi.” Ta pistis käe talle käevangu ja tõusis kikivarvastele, et tema põsele musi anda, ning mõnikord oli tal tunne, et tema meeter üheksakümnene keha võib suurest rõõmust ja armastusest nõrkenuna ümber kukkuda. Naine oli nii tilluke, nii õbluke, nägi miniseelikus ja Mary Quanti soenguga välja nagu orb. Ta oli võtnud Izzy kohvrikese enda kätte, avanud talle autoukse ja aidanud ta istuma, otsekui oleks ta printsess.
„Ma tahan kuulda kõiki uudiseid,” oli Izzy öelnud. „Kuidas Camillal ja Archiel ja lastel läheb? Mis talus on toimunud? Kas Smudgyl on juba pojad?”
Izzy tekitas temas tunde, et ta on tugev, usaldusväärne ja tähtis. Sepikojas ei hoolinud keegi sellest, et Philip oli Archie rentniku poeg; Mungo hoolitses selle eest, et ta oli alati osaline. Ainult Ralphile meeldis talle koht kätte näidata, peenelt tema pikkusele ja Edela-Inglismaa aktsendile vihjata ning tema üle nalja heita. Philip teadis küll, et ei kuulu nende hulka; ta oli küllalt terane, et mõista, kui kasulik ta neile on, ja tal oli piisavalt mõistust, et nendega distantsi hoida ja õigel hetkel minema lipsata. Ta tajus alateadlikult, millal nad võivad teda vajada. Aga oma positsiooni oskas ta hinnata. Tema meelest olid nad võluvad: talle meeldis, kuidas nad omavahel suhtlesid, kuidas nad näidenditest katkendeid tsiteerisid, laulsid, isegi tantsisid. Kõige rohkem armastas tantsida Izzy, ülejäänud moodustasid tema ümber ringi ja laulsid kaasa. Kui imeline vaatepilt see oli olnud, täpselt nagu teatris. Mõnikord oli naine ringist märkamatult välja lipsanud, tema kõrvale seisma jäänud ja tal käest kinni võtnud, otsekui oleks ta väike laps.
„Kas sa arvad, et me oleme hullud?” oli ta mõtlikult pärinud. „Sa ei kujuta ette, Philip, kui õnnelik sa oled, sest siin on su juured. Sa kuulud siia.”
Ta ei teadnud kunagi, mida naisele vastata. Tal oli tunne, et armastus ja õrnus, mida ta naist vaadates tunneb, matab ta lainetena enda alla, lämmatab kurku kerkinud sõnad ja teeb ta sõnatuks. Ta haaras Izzy käe tugevalt pihku, aga ootamatult oli nende juurde hiilinud Ralph, kelle huultel mängles tuttavlik kõiketeadev, õel naeratus.
„Tule, Batseba,” ütles ta. „Ära piina Gabriel Oaki ja laula meile veel üks laul.”
Oh kui väga ta oli Ralphi vihanud, aga Izzy oli vaid tema kätt pigistanud, vaevumärgatavalt pead raputades talle otsa vaadanud ja naeratanud, justkui tahaks öelda: „Ära võta Ralphi sõnu südamesse.” Izzy oli minema lipsanud, Ralphiga ülejäänud seltskonna juurde naasnud ja tema üksi jätnud.
Seal seistes ja pingsalt keskendudes on tal tunne, et ta tajub praegugi Izzy õhkõrna lillelõhnalist parfüümi. Izzy on siin: tõuseb kikivarvastele, et talle põsemusi anda, nõjatub vastu autoistet ja naerab koos temaga, laulab Mungo köögis.
„Kas kõik on korras?” Mags seisab ukseavas, põrnitseb teda, kulm kortsus, ja mõõdab pika pilguga.
„Ikka.” Ta põrnitseb vastu. „Miks ei peaks?”
Naine kehitab õlgu. „Sa nägid üpris kentsakas välja, kui sa niimoodi kinnisilmi seisid.”
Philip mõtleb Billyle, kelle mõtted kipuvad uitama, kes räägib minevikust, asjadest, mis peavad saladuseks jääma. Magsile meeldib saladustele jälile jõuda; ta on osav salamõtteid ja – tegusid välja nuuskima, et oma teadmised siis pisikese pommina vestlusse torgata. Ta peab olema ettevaatlik.
„Kuidas Billyl läheb? Loodetavasti pole ta täna hommikul enam haldjate seltsis?”
Mags raputab pead. „Ta on vait. Lihtsalt vaatab üksisilmi aknast välja. Mida sa tegid pudipõllega, mis ma talle õmblesin? Ta pudistab päris palju.”
„Viskasin minema. Ta ei ole titt.” Kui Philip nägi Billyt istumas, pudipõll ees nagu suurel lapsel, oli ta raevu sattunud. „Ta oskab ise suud pühkida. Pole tarvis teda sõprade ees alandada.”
Tal on valus vaadata oma kena venna viltu tõmbunud nägu: üks silm ja suunurk on abitult allapoole kistud, otsekui oleks ta skulptuur ja kellegi hoolimatu käsi on enne savi kuivamist tema näole triibud tõmmanud. Philip andis vennale vana pehme flanellist lapi, et ta saaks ise aeg-ajalt oma lõuga pühkida.
Mags ajab pahaselt pea kuklasse, tõmbab lõua tahapoole ja kehitab õlgu. „Vabandust. Mul polnud aimugi, et ta juba külalisi vastu võtab.”
„Külalisi mitte. Sõpru. Varsti on külla oodata Archiet. Ja Camillat ja Mungot.”
Philip näeb, kuidas Magsi nägu muutub, põlglik ilme asendub kalkuleerivaga. Mags vaatab aknast välja, justkui võiks Archie või Camilla iga minut õue astuda.
„Ma teen köögis suurpuhastuse,” lausub ta mõtlikult. „Ja võõrastetoas samuti.”
Philip jälgib teda küünilise muigega. Ta võib Magsi mõtteid lugeda nagu raamatust. Esiteks: kui ta küllalt kauaks siia jääb, õnnestub tal ehk