Vananaistesuvi. Sari Varraku ajaviiteromaan. Marcia Willett
Читать онлайн книгу.
on õigus. Nii palava ilmaga on see parim paik. Kas sa soovid teed või mõtlesid ümber?”
„Sellest on juba tõmmis saanud,” toriseb Mags. „Ma teen uue ja viin ka Billyle.”
„Temale viin ma ise,” ütleb Philip kindla häälega. Billy peab praegu jooma erilisest kruusist ja Philip ei kannata vaatepilti, mida pakub Mags, kes hoiab kõveraks tõmbunud suu ees kannutila ja heleda häälega ärgitab Billyt jooma, justkui oleks too mõni kaheaastane.
Päikeseline võõrastetuba on muudetud voodiga elutoaks, et Billy näeks seal puhates viljapuuaeda. Ta suudab kepi abil juba veidi kõndida ja kui ta soovib kaugemale minna, saab ta kasutada ratastooli, aga enamjaolt istub ta akna all, seltsiks vana Star, halli-valgekirju uelsi lambakoer, kes pikutab tema jalgade juures. Kui Philip tuppa astub, jääb Star teda oma veidrat värvi siniste silmadega vaatama. Tema saba tümpsatab korra tervituseks vastu põrandat, aga seejärel sätib ta end uuesti paika, pea toetatud Billy jalgadele. Philip ei tea, kas Billy tunneb looma soojust, mis tungib läbi riide tema halvatud, järellohiseva jalani, ning see mõte teeb ta kurvaks ja tekitab masendust. Alles nad olid noored ja tugevad ja vaprad: flirtisid kenade tütarlastega, töötasid põllul, kasvatasid üles pojad. Nüüd on need tüdrukud surnud ja alatiseks nende elust läinud ja nende pojad töötavad orus oma põldudel, abiks omaenda pojad.
Billy naeratab talle, silmanurkades lõbusad kortsukesed, ehkki suu ei kuula sõna. Ta võtab plastmasskruusi ettevaatlikult vasemasse kätte ja tõstab tila väriseva käega huultele.
„Mags teeb kogu majas suurpuhastuse juhuks, kui Sir Mungo sind vaatama tuleb,” ütleb ta Billyle. „Kas lähme väikesele jalutuskäigule?”
Billy noogutab, osutab ratastoolile, ning õige pea on nad õues, Star nende kannul.
„Nagu näha, on ka Mags siin,” sõnab Mungo veidi hiljem Kitiga mööda külateed sõites. „Ma olen kindel, et vaesele Philipile see ei meeldi, aga tänu Magsile sai Billy haiglast koju. Kahju, et ta nii tüütu on. Aga pole ka ime. Ta vingus ja virises juba lapsena, püüdis meile alailma pahandusi kaela tõmmata. Nuuskis meie järel ja mõtles igasugu lugusid välja. Billy ja Philip vältisid teda nagu katku, ja mina hirmutasin teda paharettide ja nõidadega, et teda meie peidukohtadest eemal hoida. Aga miskipärast leidis ta meid alati üles. Näe, seal on James. Lehvita talle. Taevake, niisuguste säärtega on lühikesed püksid vale valik. Pole suurem asi vaatepilt. Ma vist peaksin järele uurima, kas ta on nõus mõnikord minuga napsi võtma. Aga muusat ei tohi häirida. Kas sa tema raamatut oled lugenud? Kui Camilla kuulis, et ta mulle külla tuleb, andis ta mulle seda lugeda. Ostis spetsiaalselt. Väga lojaalne.”
„Ma ei tea. Mis tema nimi oligi? Kas raamat on hea?” Kit lehvitab kuulekalt väikesele vilkale mehele, kes näib olevat umbes neljakümnendate alguses ja tõstab uksest välja astudes vastutervituseks käe.
„Täiesti kohutav, kullake, aga ära talle ütle, et ma nii ütlesin. Süžee polegi kõige hullem, võib-olla veidi kunstlik, aga tegelased on nii üheplaanilised, absoluutselt ühesugused, justkui oleksid kõik stereotüüpsest keskkonnast välja astunud. Ära aeglusta käiku.” Ta kerib akna alla, hõikab mehele tervituse ja pomiseb endamisi: „Just nii. Sõidame edasi. Me oleme lõbusõidul ja meile pole teda praegu tarvis.”
Kit vajutab jala gaasipedaalile ja puhkeb Mungo õelutsemise peale naerma, sest on märganud tema silmis kelmikat sädet. Mõttes harjutab ta ikka veel vestluse avasõnu, mille abil jutt Jake’ile viia. See on tunduvalt raskem, kui ta oli ette kujutanud, ja ta küsib endalt, kas ta pole mitte väheke kohtlane, et sellest rääkida tahab. Jake’i kiri oli tulnud nagu välk selgest taevast ja kõik tema mõtted sassi löönud.
„Kas me hoiame kontakti?” oli ta Jake’ilt tollal, palju aastaid tagasi pärinud. „Näiteks … näiteks kirjutame teineteisele?”
Jake oli tema käsi kindlalt oma pihus hoidnud ja kohvibaaris, kus nad kohtusid, üle pisikese laua talle lähemale kummardunud. Kit ei tajunud ümbrust, ta ei suutnud leppida hirmuäratava teadmisega, et ei pruugi meest enam kunagi näha. Köögiuks paiskus lahti ja raadiost kostev muusika muutus selgemaks. Roberta Flack laulis „Killing Me Softly with his Song”. Seda kuuldes pudenesid tema silmi kõrvetavad pisarad põskedele ning Jake tõstis ta käed ja surus vastu huuli.
„O,7h, Kit,” lausus ta kurvalt. „Kuidas me saame seda teha? Sa ju tead, kui ohtlik see on.”
„Ma kannatan kõik ära,” nuuksus Kit. „Mul polnud aimugi, kui väga ma sind vajan, Jake. Kuidas sa saad mu praegu maha jätta?”
„Palun lõpeta,” sosistas mees ägedalt. „Jumal hoidku, Kit!”
Ettekandja tõi neile kohvi ja sundis teineteisest eemalduma, ja Kit lasi hämaras ruumis pilgul ringi käia ja pühkis silmad kuivaks.
„Miks me pidime just siin kokku saama?” küsis ta end rahulikuks sundides. „See on tõeline urgas. Ma oleksin võinud sinu juurde tulla.”
„Minu juurde pole mõtet tulla,” vastas Jake süngelt. „Meie kohtumised lõpevad alati ühtemoodi ja sellele järgneb veel üks kokkusaamine. Ma lendan homme Pariisi, Kit.”
Kit jäi teda jahmunult vaatama, pilk mehe pikkade sõrmedega käel, mis hoidis lusikat ning muudkui segas musta vedelikku.
Ta mõtles: nüüd ma tean, miks öeldakse, et murtud süda võib tappa. Kui see vaid oleks nii. Mis mõte on elul ilma Jake’ita?
„Ma pean proovima,” lausus Jake. „Sa pead minust aru saama. Mina olen selle supi kokku keetnud. Madeleine pole süüdi. Tema on kogu selle segaduse ohver. Ma olen talle vähemalt nii palju võlgu, et annan endast kõik, mis suudan. Sinu külge klammerdumine oleks praegu vale. Meil oli võimalus, aga me ei kasutanud seda.”
Kit sulges silmad. Tal oli tunne, justkui oleks mees teda löönud, halastamatult rõhutanud kõike, mis oli olnud otse tema nina all – ja mille ta oli kaotanud. Ta võttis kohvitassi kätte ja neelas keelt põletades kuuma kibedat kohvi.
Jake ei pööranud temalt pilku, mõistis tema ahastust ja jõudis selgusele. „Mul on sulle midagi,” lausus ta viimaks kätt pintsakutaskusse pistes.
„Sa ütlesid, et „ei mingeid kingitusi”.” Kiti mõtted tormasid siiasinna, ta püüdis ära arvata, mida mees võib talle anda, soovis, et ka tema oleks toonud talle mõne mälestuseseme.
„Ma ei saaks sinult kinki vastu võtta,” oli mees öelnud. „Ma ei taha midagi, mida mul tuleks varjata või mille kohta ma peaksin selgitusi jagama. Naised võivad sellistel puhkudel olla äärmiselt läbinägelikud.”
„Aga sul on selja taga minevik.” Kit ei suutnud oma valu varjata. „Kas sa kavatsed ära visata kõik kingitused, mis sulle kunagi on antud?”
„Ei,” ütles mees läbematult. „Muidugi mitte. Aga mul pole mineviku suhtes süümepiinu. Asjad peavad muutuma vaid tulevikus. Ese, mille sa mulle praegu kingiksid, kannaks endas sinu tundeid ja meie ühiseid mälestusi. Seda ei suudaks ma taluda. Ma tean, et sulle kingitust tehes ei käitu ma päris ausalt, aga sina ei hakka abielluma. Vähemalt mitte lähiajal, ja siis jääb see sinu minevikku. See kuulus minu emale. Ta andis selle mulle kahekümne esimeseks sünnipäevaks ja palus selle anda naisele, kellele ma kingin oma südame.” Jake sirutas tema poole kohrutatud hõbemedaljoni. „Ma mäletan, et ta lisas: „see ei pruugi olla naine, kellega sa abiellud”, ja mina mõtlesin, et vanaaegse kasvatusega inglanna jaoks on see väga elutark seisukoht.” Mehe naeratus oli nukker. „Ma lootsin aastaid, et annan sulle selle kingi meie pulmaööle järgneval hommikul, aga nüüd ma mõistan, et tal oli õigus …”
„Sa võid oma looga lagedale tulla,” kuuleb ta Mungo sõnu. „Nii hull ei saa see olla. Lase tulla, Kit.”
„Ma kardan, et sa pead mind napakaks,” ütleb Kit. „Kui sa selle valjusti välja ütled, kõlab see eriti tobedalt. Ma sain kirja mehelt, keda ma aastaid armastasin – Jake’ilt. Ma olen sulle temast rääkinud. Meil oli armusuhe, aga ta abiellus kellegi teisega, sest mina otsisin uusi huvitavaid kogemusi, ja nüüd on ta naine surnud.”
„Kas ta kutsub sind kohtama?”
„Sellise