Hundipäikese aeg II. Vaen võtab verejälge. Tamur Kusnets
Читать онлайн книгу.
tagasi minna. Patriits noogutas orjale, see kummardas ja hiilis pimedusse, kust peatselt naasis, kaasas paar-kolm enam-vähem linguheiteks sobivat parajat kivi. Kimber oli osav kivi heitma, kunagi oli ta koguni kulle ja kajakaid lennult surnuks visanud… Kaalunud ja hüpitanud kivi paar korda peopesal, tegi Ballimar järsu liigutusega viske, munakas vuhises minema. Viivu ootasid kõik kolm hinge kinni pidades, siis kõlas tuhm plaksatus ning savist lambi tükid langesid koos õlijugadega sillutisele; insulaesine mattus pimedusse.
“Kindel käsi sel barbaril,” ühmas patriits üllatunult.
Vaevalt sai lambi purunemise heli vaibuda, kui kuuldus rutakaid samme ja Ballimari kassisilmad nägid võlvkäigu alt ilmumas kaht tumedat kogu, kelle relvadelt peegeldus tuhm kuma. Mehed vestlesid ärevalt mingis kurguhäälses keeles ja oli ilmne, et nad polnud roomlased. Nad uurisid maas vedelevaid lambikilde, ent arvasid nähtavasti, et lamp oli iseenesest pooleks prõksatanud ja maha kukkunud, ning läksid insula siseõuele tagasi.
“Hunnid või alaanid,” sosistas Gnaeus dominus’ele, viimane noogutas – tal oli nooruses nende metslastega piisavalt tegemist olnud. Aulus Mamiliuse nuhid olid üsna hoolsad ning dominus teadis, milline aken kuulus inimesele, keda otsis. See oli neljandal korrusel, luugid ette tõmmatud ning kitsastest piludest igritses nõrka valgust. Roomlane pidas aru – ta oli näinud, et vaenlane polnud hooletu, valve oli väljas ja ei saanud ju ometi astuda ukse taha siseõue poolt, kus barbaritest tunnimehed nad kohe tapaks või kinni võtaks… Patriits oli kitsikuses.
Ballimar mõistis, mis isandale peavalu valmistas, ning osutas seinast välja ulatuvatele tellisekühmudele ja ehituskividest eenditele insulal, lõhedele seintes – Arelate oli küll Gallia Narbonensise pealinn, kuid harva parandati siin maju –, ja lausus poolihääli: “Dominus, saaksin üles ronida, kui vaja oleks…” Kimber jälgis patriitsi pilku ning uskus aru saavat, milline aken roomlast huvitas. Gnaeus tõlkis.
Aulus Mamilius vaatas üllatunult barbarile otsa ja noogutas, lõppeks oli see metslase labaselt lihtne plaan palju parem kui üldse mitte midagi; dominus ei olnud arvestanud, et ta vana vaenlane nii ettevaatlik oli ning valvurid välja pani… Nüüd tuli olukord kuidagi lahendada ja germaanlase ettepanekust paremat ei pakkunud keegi.
“Kuula, Bellomarius,” alustas dominus ning selgitas orjale põhjalikult, millised aknad olid tema vaenlase omad ja kuidas asetsesid toad akende taga – ka seda olid osanud nuhid välja uurida. Ta keelas germaanlast tappa muidu kui ainult äärmise häda korral ja vaid barbaritest valvureid, roomlasi oli targem mitte puutuda. “Said sa aru, ori?”
Ballimar noogutas ja küürakil insulani jooksnud, asusid kõik kolm mööda konarlikku seina üles ronima, kasutades toetuspinnana seinapragusid, väljalangenud telliste asemele jäänud tühimikke, aknaorbi ja väljaulatuvaid kivinukke. Kimber ronis hääletult nagu sisalik ülespoole, silme ees aken, millele dominus osutanud oli. Noor metslane oli osavam kui kumbki roomlane, ehkki ka nemad ronisid oskuslikult mööda püstist kiviseina. Kuulda oli allasurutud ähkimist, sosinal lausutud vandesõnu, sandaalides jalgade kraapimist vastu seina. Lausa õnn, et patrulli ei juhtunud tulema, ehkki vaevalt sõdurid sellises pimeduses midagi näinud oleksid. Soomusrüü oli Ballimarile kitsas, mantel segas, mõõk ja pistoda tolknesid küljel – ronimine polnud just lihtne, ent kimber oli lapsest saati harjunud ebamugavustest mitte välja tegema ja vinnas end jonnakalt ülespoole, higi mööda selga tagumiku vahele nõrgumas. Gnaeus ja Aulus Mamilius järgnesid talle.
Aknaorvas Ballimar peatus ning puhkas nii hästi-halvasti kui võimalik ja piilus luukide vahelt sisse. Noormees ei seletanud midagi peale häguselt põleva õlilambi ja hämarasse mattunud toa; pilu luukide vahel laskis näha vaid väikest osa kogu ruumist. Aknapraost imbus Ballimari sõõrmetesse häid toidu- ja veinilõhnu, sekka ka õli ja lõhnaainete hõngu. Kuulda polnud midagi, üksnes kellegi vaikne norin nurrus toas.
Sahinal kerkisid barbari kõrvale roomlased, piilusid ja kuulatasid samuti.
“Magab,” sosistas Gnaeus.
Aulus noogutas. “Nagu siga. Nüüd pole muud kui sisse ja talle pistoda kaelale…”
Gnaeus üritas luuki paotada. “Luuk on kinni, patroon.”
Patriits mõtles kiiresti ja andis Ballimarile märku, kes otsekohe aru sai, mida temalt nõuti; toetanud varbad paremini, et mitte kukkuda, lükkas vaba käe sõrmed luugi taha nii palju, kui suutis, ja rebis seda nii järsult enda poole, kui vähegi jaksas. Kõlas raksatus, puust väljakaranud nael lendas vingudes üle toa, maalitud ja nikerdatud luugitahvel langes kolinal tänavale.
“Sisse, sisse!” käskis dominus valju sosinaga ja mõistnud, et aega polnud kaotada, surus Ballimar oma raudrüüs hiiukere läbi akna ning kargas tuppa täpselt sel hetkel, kui uks avanes ja sisse tormas mitu barbaarsel moel relvis sõdalast, rünnates karjudes kimbrit. Kimbrung põikas kassiliku väledusega kirvehoobi eest kõrvale ning lõi spatha ainsa ropsatusega kallaletungijale rindu; kirves kukkus. Tõmmanud sureva vastase enda ja vaenlaste vahele, haaras germaanlane põrandalt tapri ja andis lähimale mehele säherduse hoobi, et kondid ragisesid ning tabatu röögatus muutus surmakorinaks. Ent Ballimar oleks kindlasti tapetud – juba mitu hoopi olid soomusrüült kõrvale libisenud ning üsna mitmed kriimustanud nahka –, kui comes domesticorum ja dominus poleks talle appi rutanud. Gnaeus haaras maast tooli ja saatis selle röögatusega vaenlaste sekka, murdes kellegi tõrjeks tõstetud käe. Lamp kukkus rüseluses maha, õli voolas sisinal üle tahi, paisates üles kõrbehaisu; tuba mattus pimedusse. Ballimar raius kui sõge kirvega enese ümber, teades, et kui vaenlased talle piisavalt lähedale saavad, suruvad nad ta oma hulgaga maha ning siis polnud surmast pääsu. Ta ei teinud igaks juhuks häält, et vaenlastel oleks raskem teda leida, ja raius metsikult. Kuid ega vastasedki maganud – noormehe pihta sihitud lööke aina vuhises; juba rebestas kellegi raske mõõgahoop pealaelt kuni oimuni barbari skalbi, veri voolas orjale silma ning pimestas teda, ehkki näha polnud niikuinii suurt midagi. Ka Gnaeusel oli kitsas käes, kuid roomlasel õnnestus mööblit enese ja vastaste vahele jättes ning osavalt veheldes edukalt elu hoida. Valitses kohutav lärm, röökimine, puruneva mööbli ragin, põrandale kukkuvate esemete – kandelaabrite ja lampide – kolin kaikus üle insula, juba kuuldus ka inimeste appihüüdeid. Polnud teada, millega see segadus ja lärm lõppenud oleks, kui äkitselt poleks kõlanud Aulus Mamiliuse vali hääl:
“Visake relvad maha, barbarid, teie isand on minu käes!”
Melu vaikis, relvakõlin ja hüüded vaibusid. Keegi korises, keegi oigas, püüdes jõuetult eemale roomata. Ballimar seisis valvsalt uksel, seirates altkulmu sõjamehi, kes oma relvad temale olid suunanud. Nende seas oli mehi paljudest hõimudest – oli heledapäiseid, tõmmusid, pilusilmseid ja veidralt kitsakolbalisi… Kõik nad näisid olevat relvastatud ja rõivastatud oma rahva tavade järgi ega paistnud olevat tähtsuseta mehed. Paljudel olid mõõgad ja kiivrid, ühel – kõige turskemal ning pikemal heledapäisel hiiglasel – koguni rauast turvistik. See keskealine mees paistis olevat ka teiste metsikute sõdalaste pealik või kuningas, sest tema tahe näis lugevat kõigile rohkem kui lihtsalt koera haukumine. Kullakarva juustega sõdalasel oli ilus suursugune nägu, siresinised silmad, jäme kael, laiad õlad ja nii lihaselised käed, et Odangi tundunuks tema kõrval tavaline. Oli selgemast selgem, et mees oli heast soost ning väärt kähmur, ründur, kelle ainus hoop purustaks härja pealuu… Ent võõrastel jagus silmi ka Ballimari tarvis ning kimber oli mees, keda tasus vaadata – pikk nagu oda ja ihu punutud jämedatest lihasköitest. Tema ja võõraste vahel vedeles kaks surnukeha; haavatu oli juba minema veetud. Kuldjuukseline hiid olbas rahulikult Kimbrungi ja tema pilgus ei olnud vihkamist, küll aga huvi ja lugupidamine, hoolimata valusast kriimust näol.
Kandelaabrid ja lambid põlesid heledalt, valgustades avarat tuba, mille seintel ja põrandatel oli verejälgi, nurgas vedeles purustatud tool ja mõlkilöödud lamp. Kergele lauakesele, millele heitluse käigus nii mõnedki täkked ja kriimud olid siginenud, oli tekkinud veini ja suupisteid, millel Aulus Mamilius hea maitsta lasi; Gnaeus Impavidus seisis kõrval, paljastatud mõõk käes, ja hoidis toaperemehel silma peal. See oli neljakümne-viiekümne aastane pisut tüsedusele kalduv roomlane, kelle kehaehitus oli aga tugev ja kämblad laiad ning karvased. Mehe pea oli kaetud pruunikate käharate juustega,