Reisikirju. Justin Petrone
Читать онлайн книгу.
et kuningas võib ta kohtusse kaevata, kui tahab.”
Björn on kogu mu Rootsis viibimise aja olnud mu kontaktisik. Ta on kokku leppinud mu intervjuud, kaasa arvatud praeguse õhtusöögi Johnny ja Sauliga, ja andnud mulle pauside ajal masina-cappuccino’de kõrval ülevaate kõigist kohalikest skandaalidest. Tänu Björnile tean ma, kuidas töötab Rootsi trahvisüsteem, kuidas pildistab kaamera numbrimärke ja kuidas siis iga kuu saadetakse arve, ning siis hiljem, ühel ettevaatamatul hetkel, annab Björn muu jutu hulgas teada oma hiljutisest lahutusest ja sellest, et nüüd elab ta üksinda korteris sadama kõrval. Suveöödel käib ta alasti ujumas ja kui ma tahan, võin temaga mõnikord kampa lüüa, ütleb ta. Ma tänan ja püüan mitte mõelda, milline Björn alasti välja näeb.
Meie takso jõuab viimaks sadamasse ning Björn, Johnny, Sauli ja mina surume end paati, mis kannab meid saarte poole.
„Oh, kas teate, vahel ma soovin, et oleksin saanud elada 1960. aastatel,” ütleb Johnny, kui seilame hämaruses mööda mereäärsetest lõbustusparkidest ja suurtest kaldapealsetest majadest. Meri paistab tume ja põhjatu. Mida iganes seal põhjas veel võib olla? Kui mõtlema hakata, siis kulus Vasa laeva merepõhjast leidmiseks mitusada aastat, ja see oli siinsamas, Stockholmi külje all.
„Miks sa soovid, et oleksid siis elanud?” küsin ma.
„See oli palju optimistlikum aeg. Mõtle ise. Sinu kodumaal otsustasid nad tolle kümnendi algul saata inimese Kuule. Ja kümnendi lõpuks olidki nad seda teinud. Ainult mõne aasta jooksul! Imeline! Aga kui praegu teeb keegi sellise ettepaneku nagu inimese Kuule saatmine, hakkavad kõik naerma või ütlevad, et meil pole raha millegi niisuguse jaoks. Ja Rootsis on samamoodi. Vaata ringi. Suurem osa neist majadest ehitati 1960ndatel. Kui keegi tahaks tänapäeval Stockholmis selliseid maju ehitada, keelataks see ära.”
„Kes keelaks?”
„Stockholmi linnanõukogu vanad sotsiaaldemokraadid. Nad ei muuda midagi. Nad arvavad, et Rootsis on kõik suurepärane, kuigi tegelikult ei ole. Meil on siin palju sotsiaalseid probleeme. Ja me võiksime olla võitlushimulisemad, nagu Singapur, või nagu Eesti,” ta vilksab minu poole vaadata. „Aga… me ei ole.”
Õhtusöögi ajal nokitsen peenes saarerestoranis, keset seltskonna koorekihti, grillitud lesta kallal ja naudin kerget lauavestlust põhjamaade teemal. Oleme kõik surnud hingega lääne mehed, mõtlen ma, ja nüüd, kui ma olen siin linnas tõesti olnud peaaegu surnud, tean ma teistest paremini, mis tunne on olla surnud.
Siis vaatan ma surnud kala oma taldrikul ja soovin, et oleksin hoopiski tellinud kukeseenepirukat.
„Kuidas kala meeldib?” küsib Björn.
„See on suurepärane,” vastan mina.
„Ja sinul, Sauli?”
„Mmm. Maitsev,” mõmiseb Sauli.
„Kas teate, soomlased on tõelised matšod ja arvavad, et kõik rootslased on geid,” ütleb Johnny.
Sauli ei ütle midagi, ainult naeratab natuke.
„Nojah, aga üks mu sõber ongi gei – muide, mina ei ole, hehee –, aga ta töötab Nokias ja kardab kellelegi öelda. Ta räägib, et see on lihtsalt jube, teda püütakse kogu aeg mingite tüdrukutega paari panna.”
„See kõlab kohutavalt,” ütlen mina.
Sauli ei ütle ikka veel midagi, aga tema naeratus on veidi suurem. Ta tupsutab salvrätikuga suud.
Johnny pöördub minu poole. „Justin, palun räägi meile, kuidas on homoseksuaalide olukord Eestis?”
Ma tahan öelda, et suurepärane, ja et Eesti geid on eestlastest kõige rahulolevamad. Aga siis hammustan keelde. Tõde on, et vaid vähesed eestlased, ükskõik kas heterod või geid, on eales arutanud minu juuresolekul oma seksuaalsust. See on ju Eesti. Keegi ei räägi seksist, kuid inimesed paistavad sellega päris tihti tegelevat, ja seda kõige uskumatumates kohtades, kuuldavasti näiteks kuumas saunas.
„Geide olukord on Eestis normaalne,” ütlen ma ja kehitan õlgu.
„Aga kas oli vist nii, et ühes Balti riigis tehti ettepanek seadusemuudatuseks, mis kuulutaks homoseksuaalsuse kuriteoks?” küsib Johnny. „Ma küll ei mäleta, millises. Kas see polnud Eestis?”
„Leedus,” vastan ma.
Johnny laseb käel lauale kukkuda. „Tead, me siin Rootsis peame Eestit põhjamaaks,” ütleb ta. „Aga Leedu…” Ta kortsutab kulmu ega lõpeta lauset.
Ma noogutan, aga mu sisemus pulbitseb rõõmust, kuuldes, kuidas iseteadlik Rootsi teadlane ütleb mulle, et Eesti kuulub klubisse, kus on kuiv huumor, grillitud lest ja lakkamatu pettumus, sest ma tean, et see on tõsi. Kas on veel mõnd nii rahulolematut rahvast kui rootslased või eestlased? Nad muudkui püüavad asju paremaks teha, kõiki asju, IT-infrastruktuuri, tervishoidu, võileibu. Kui suurepärane elu ka poleks, nad pole kunagi rahul, sest nad kujutavad kogu aeg ette, kui palju paremad võiksid asjad olla. Ja ma arvan, et pärast paljusid aastaid siin elamist olen ka mina muutunud üheks neist.
„Justin,” ütleb PR-mees Björn. „Ma ei tahaks segada, aga miks sa ei võiks Johnny käest rohkem uurida tema AIDSi-ravimi kohta?” Johnny pilk elavneb ja ta teeb suu lahti. Ma otsin välja oma diktofoni.
Johnny nõjatub vastu lauda. „Me oleme… me oleme kolm AIDSipatsienti terveks ravinud,” ütleb ta peaaegu sosinal. „Ma tean, et sa ei usu mind, aga see on tõsi. Need kolm patsienti ei olnud geid, kuid kõik said viiruse narkootikume süstides või seksides süstiva narkomaaniga.”
Ma võpatan.
„Sa tead, mida tähendab süstiv narkomaan, Justin?”
„Jah, tean.”
„Igatahes, need süstijad, või inimesed, kes olid selle saanud seksides süstijaga. Nad on nüüd juba üle aasta olnud HIV-negatiivsed.”
„Ära sa ütle,” pomisen ma, ja kulistan oma veini alla. „See on suurepärane.”
„Aga ära räägi sellest kellelegi,” ütleb Johnny. „Me alles saatsime artikli Skandinaavia meditsiiniajakirja. Kui nad selle vastu võtavad,” hõõrub ta käsi kokku, „noh, siis oleks nagu jälle 1960ndad.”
„Imetlusväärne,” ütlen mina ja viipan ettekandjale, et mu klaasi täidetaks. Kui ta seda on teinud, joon veini kiiresti ära.
Sellest on palju aastaid möödas ja ma peaksin olema surnud. Kuid siiski oli massööril õigus. Ma olen ikka veel elus ja peaksin tegema suuri asju. Ma loodan, et nii see läheb.
Takso viib kõigepealt ära Sauli ja siis Johnny. Siis on aeg sõita tagasi Södermalmi, et mind mu hostelisse visata. PR-mees Björn soovib mulle head ööd ja ütleb, et võtab mu samast kohast hommikul peale. Tänan teda. Ja siis olen üksi laternavalgel ja ootan, et taas neist astmeist alla minna.
Aga seekord ei ole ma üksi. Täna öösel on koos minuga veel üks mees.
Kujutage ette seda kuulsat Munchi maali „Karje” ja mehe paljale pealaele veidi lühikesi püstisi juukseid, vahetage Munchi lainetav must mantel tumeda jaki ja teksade vastu, ning teil ongi see mees.
Tal on ühes käes kortsus mapp paberitega ja ta vahib mind klaasistunud silmadega ning ta suu on piineldes pärani, nagu tahaks ta mind aidata. Aga ta ei ütle mitte midagi. Ei sõnagi.
Ta lihtsalt jõllitab mind.
Ma jõllitan vastu ja kergitan kulmu, aga ta ei ütle midagi.
Ja siis keeran ma ringi ja hakkan laskuma pimedasse parki, hoides hinge kinni, et kuuleksin Karjemehe samme, kui ta peaks mulle järgnema. Ma ei kuule midagi, isegi mitte liiklusmüra, ja kui jõuan trepist alla, hingan ma välja ja lasen end lõdvaks ning vaatan üle õla, et veenduda ta lahkumises.
Ja ma vaatan otse ta läikivatesse sinistesse silmadesse. Ta on kohe minu taga. Vaatab mind.
Neelatan ja vaatan teda, kuid ta ei liiguta. Ta lihtsalt vaatab mind. Niisiis keeran ma ringi ja jätkan kõndimist, ikka hinge kinni hoides. Mu samm muutub kergeks sörgiks,