Julgus elada. Herdis Ojasu
Читать онлайн книгу.
ilmselt juba kangialustesse vedanud ning õhtuses, pisut väiksemas kuumuses pole uriinihais enam nii hingemattev. Prantslannade seltskond on end õhtusöögiks juba üles löönud – kõik perfektsetes, väikestes heast kangast värvilistes kleitides, jalas platvormkingad ning juuksed suurtes krunnides pealael koos, üksikud kaelale kleepunud salgud vaid üldmuljet rikkumas. Lopsakad saksa prouad, suurtes sebramustrilistes T-särkides viibutavad närviliselt lehvikuid ja ootavad oma õllekanne. Briti vanapaaril on peas suured kollased päikesenokad, valged suvepüksid kaenla alla rihmaga kokku tõmmatud, ise sellised heledad ja väikesed ning juba pisut kõverad – uurivad ilmselge ärevusega kaarti, et enne pimeda saabumist hotell üles leida. Härra tundub rahulikum, proua aga vehib kaarti aina ägedamalt ja ilmselgelt juba riidleb. Kohalikud noored kogunevad kampadesse, kõkutavad naerda, tõuklevad pisut, itsitavad, sosistavad kaelakuti, pildistavad üksteist vahetpidamata ja surfavad siis mõneks ajaks rahunedes kõik koos oma nutitelefonides ning tablettides.
Grupijuhid lõhuvad aeg-ajalt kogu seda monotoonset, pisut õdusat turismisuminat, kriisates ootamatult heledate, kuid üldse mitte kurjade häältega, ise samal ajal oma toikaid vehkides ja kõrgel hoides – kutsudes ilmselt viimaseid kadunud grupiliikmeid kohale, millele järgnevadki peatselt ärevad hüüded ning punnitatult piinlike näoilmetega mammid jooksevad mõne ettevaatamatu, kaarti uuriva kodaniku vurrkannina keerlema.
Ja seejärel kordub kõik taas.
Salat on suur ja tomat selles päikesemaiguline, suisa imeline. Tilgutan veel mõned rasked, kuldsed oliiviõlitilgad saiaviilule ja palun arvet.
Ma olen rahul.
Homme on jälle päev.
Minu päev.
Kodus on kõik korras. Ma rääkisin vanema tütrega.
Ja ma magan hästi.
Ma siiski võtan selle Akropolise ette. Mõned muuseumid ning väljakud ka. Samuti käin ära Ateena Omonia getos. Ja kui ma enam ei viitsi, siis ma loen. Joon veini ja loen poole ööni. Hommikusöögile ei lähe, kui ei taha. Vahel käin hotelli lähedal poes ja ostan šokolaadi ja tomateid. Palju tomateid. Need on siin sellised suured ja pisut justkui karuse väljanägemisega, kuid need on parimad, mis kunagi saanud olen. Lödistan iga päev oma voodipesu tomatit täis, kui raamatut loen ja ennastunustavalt taaskord hambad isukalt suurde, mahlasesse tomatisse löön. Seepeale virutan hotelli restoranist noa, nüüd lõikan tomatid viisakalt sektoriteks ja tunnen end toateenindajate ees märksa paremini.
Kui palavuses mööda linna enam rapsida ei viitsi, toas rullimisest on ka kõrini, siis võtan jälle oma raamatu ja lähen hotelli katuseterrassi baari, lasen endale valada suure jääkülma klaasitäie minu lemmikuks saanud kohalikku rohelist õlut. Keeran jalad tagumiku alla, loen, suitsetan ja joon õlut. See õlu pole muidugi ise mitte roheline – purk on ja pudeli silt ka. Sellel on kergelt mõrkjas, maarohu maitse. Kohalikud sellest ise väga ei pea, kuid mulle meeldib. Ja kummaline, et mina, kes ma kodus pea üldse õlut ei joonud, teen seda siin suurima naudinguga. Siin tundub õllejoomine kuidagi nii lihtne – vinti küll ei jää, aga karastab. Kohe tõesti. Ja pealegi ei suuda ma selle kuumaga eriti midagi süüa, isud tulevad alles õhtul, siis, kui jahedamaks läheb, õlu siis justkui turgutab. Kaal kaob. Nahk hakkab rippuma ja seega võimlen. Kätekõverdused, kõhulihaste harjutused ja nii mitu korda päevas. Selle taustaks on äärmiselt turgutav otsida üles telekanal, kus hommikust õhtuni laulavad kurjade nägudega kreeka vanamehed, sõrmes suured kuldklotserid, seljas ülikonnad, saatjate ansambel koosneb ka eranditult hulgast kurjadest meestest ja esitatakse eranditult vanu rahvaviise, kusjuures võttekohad või stuudiod meenutavad meie nõukaaja restorane. Inimesed istuvad suurte valgete laudlinadega, toidust ja veinist lookavate laudade taga ja kuulavad härdalt. Vahetevahel astub solist armulikult lavalt alla ja teeb tiiru rahva vahel. Kõik katsuvad teda puudutada, kuid ta ainult lehvitab õrnalt käega. Ja nii 24 tundi jutti. Teed aga kätekõverdusi ja muudkui imestad. Mina muidugi trenniga üle ei pinguta, teen seda ainult iseendale ja iseenda pärast.
Ilmselgelt on neljakümne viie kraadises kuumuses, mööda kitsaid tuulevaikseid tänavaid Akropolise mäest üles ronimine minusugusele suur pingutus. Ühe hooga ma seda ära ei tee. Peatun, puhkan, joon vett, mis mul alati kaasas on, pühin higi salfakatega, mida ma enam mustlastädidelt ei osta, ja rooman edasi.
Käin seal nüüd päevas suisa mitu korda. Mitte viivõrd Akropolise varemete pärast, vaid käin seal istumas. Piletimüügiputka lähedal on suured kaljud, millelt avaneb võimas vaade kogu linnale, ja seal on tuul. Vahel on see selline, et seista ei saa – lükkab pikali. Istud, vaatad tolmavat, halli linna oma jalge ees ja lihtsalt istudki. Ma ei mõtle suurt millelegi. Tühjus on peas ja hinges. Aga ma hakkan sellega harjuma. „Sahtlid” saavad ehk tasapisi korda. Tundub, et asjad seal liiguvad, kuid mina neisse veel ei sekku. Olen varemgi täheldanud, et kui on probleem või olukord, mis vajab lahendamist, siis tuleb aega anda, mitte pinevalt sellega tegeleda, ja mingil hetkel on vastus käes. Justkui iseenesest.
Tagasitee alla püüan igal korral erineva valida.
Ma orienteerun linnas juba päris hästi.
Seekord keeran Plaka südamest kaugemale, äärepoole. Aega on, jalutan.
Pisikesed kitsad kuumad tänavad, valged majad, viinapuuväädid, suured savipotid erkpunaste lilledega, kodutud kurvad, arad kassid. Mahajäetud majad ja uhked majad. Sinised väravad ja mosaiikmustritesse laotud aiad. Olen turistide piirkonnast juba päris kaugele jalutanud. Mehed istuvad palja ülakehaga kitsukestel terrassidel ja loevad ajalehti, naised koperdavad aias, lapsed kilkavad kuskil siseõues pallimütsatuste saatel ja akendest kostub toidunõude kolinat. Kuidagi piinlik tundub seal nende koduste asjatoimetuste vahel jalutada ja ma laskun alla suunduvaid treppe mööda südalinna poole tagasi.
Kitsad, hämarad kivitrepid, majad nende ääres nii lähestikku, et ulatuksin käsi välja sirutades neid mõlemal pool puudutama. Trepp on nii käänuline ja viinapuuvääte tihedalt täis kasvanud, et ma ei näe enda ette rohkem kui paar-kolm sammu. Kummardun, astun, kummardun, astun veel paar astet. Ja trepp tundub lõputu. Ma olen higine ja hakkan väsima. Ärritun. Kougin veepudeli välja, istun ja näen rohelise tunneli lõpus tavernat.
Teatava kergendusega jätkan allapoole turnimist – tänav laieneb pisut, juba on ka killuke taevast näha ja lauad, siniseruuduliste linadega kahel pool treppe.
Siin on kaks väikest tavernat, mõned lauad mõlemil väljas, enamik neist hämarates majades sees. Üks paarike sööb ning nad on ilmselgelt äsja Kreekasse jõudnud – nad on nii kahvatud ja väga armunud on nad ka.
Laskun ettevaatlikult mööda treppi allapoole, igal astmel on laud või kaks. Suhteliselt kummaline koht.
Ja siis kuulen kuskilt seljatagant vaikset häält: „Proua, täna on väga palav päev, kas te soovite ühe joogi?” Inglise keeles ja suhteliselt viletsas.
Keeran ringi, püüdes tasakaalu säilitada, ja näen suurt naeratust.
Kohutavalt suurt ja lahket naeratust.
Ma täitsa kohmetun.
Sellised liiga lahked asjad teevad mind nõutuks. Alati.
Lahke naeratus astub sammu taverna sisemusest välja, tõmbab kõva kolina saatel tooli lauast eemale, kummardub ja osutab sellele ülimalt emotsionaalse žestiga.
Ja ma võtan istet.
Mul polnud see üldse plaanis.
Süüa ma ei taha.
Suur naeratus saabub tagasi menüüga; ta on umbes kolmekümnene poiss, hea kehaga, valges T-särgis, teksades ja tumeda peaga – no loomulikult. Juuksed veidi lokkis. Rohkem ma ei uuri, mõtlen õlle tellida. Ja nagu puuga pähe saanu – ei suuda ma oma rohelise, lemmikõlu nime meenutada. Pobisen ja mõmisen (see algab M-tähega). Suur naeratus kummardub, pingutab, et lugeda mu huultelt, keerab pead, kortsutab kulmu, mõtleb, kuulab mu mõminat, vaatab taevasse, toetab käed lauale ja mõmiseb kaasa. Lajatab siis järsku heleda laksatusega vastu otsaesist ja naeratab suurelt: „Mythos”!
„Just!“ tunnen ma kergendust ning samas tajun, kuidas higinire voolab selga mööda alla pepu vahele.
Külmad nired