Julgus elada. Herdis Ojasu
Читать онлайн книгу.
suur kilekott, sangadeni täis rokka. Ta avab vaikse krääksatusega kõrvalmaja roostes raudvärava ja hetkega on tema säärte ümber, sabad püsti, kümmekond erineva rääbaka välimuse ja suurusega kassi. Ta sikutab oma pluusivarruka veidi kõrgemale ja kougib kotist suurte peotäitega igasugu toidujäätmeid. Pööran pea ära.
Aga haisu ei levi.
Kassid kugistavad.
Tädi muudkui tõstab juurde. Lilled seal aias on kõik pruunideks kõrkjateks kuivanud. Potid pragunenud ja luitunud. Kaks väikest kassipoega ei saa oma toitu kätte. Tädi ei pööra sellele tähelepanu. Ta on vist väga vana. Ta on nii paksult riides ja tal ei ole palav. Sukad, pruunid ja puuvillased, on tal ka.
Kassid söövad ja hõõruvad.
Noorpaar kõrvallauast viipab rahakotiga.
Suur naeratus ilmub kuskilt tavernahämarusest ja ma silmitsen teda veel.
Kena. Terve. Noor. Rõõmus.
Õlu hakkab lõppema ja mina palun ka arve.
Ta tuleb arvega. Noored kolistavad toole ja lahkuvad.
Ta seisab ja ootab.
Ma otsin oma rahakotti.
Ulatan raha.
Ta võtab selle vastu, pöörab end juba minekule. Seisatab ja keerab end tagasi: „Äkki sa ei lähe veel? Äkki soovid veel midagi?”
See kõlab väga kohmakalt ja ta inglise keel on tõesti kehv.
Mul on piinlik.
Tänan, tõusen, lahkun.
„Tule palun kindlasti tagasi!”
Plaka süda polegi sealt teab mis kaugel.
Olen higine ja närvis.
Hotellis, külma duši all naeran enda üle.
Lollpea. Idioot. See pole võimalik. Sa pole neliteist aastat armunud kellessegi. Sa oled nõrk, loll, katkine ja haige vana naine. Lihtsalt klient. Raha, rahakott.
Sõiman end mõnuga ja pikalt.
Väga tervendav.
Und ei tule.
Ajan end taas püsti ja söön hotelli katuseterrassil koos ühe jommis briti vanamehega, kel kaasas kaks verinoort Tai poissi, ühe suure steigi oranži kartulipüreega, läägemagusa vahukoore alla maetud šokolaadimousse, loputan kõik selle alla ühe laksu viskiga ning tagatipuks suitsetame koos vananeva dändiga veel ühe paksu, tammetõrumaitselise sigari. Kiidan tema väljapeetud stiili ja see on tõesti cool – ta kannab valget linast särki, kaelas Burberry ruutudega rätikut, peas on tal valge, sinise sametpaelaga kaabu, jalas lumivalged püksid, valged kingad ja nende sees jällegi Burberry-ruudus sokid. Rinnal klõbisevad vaikses tuules tumesinised, suured puust helmed. Tal on suur kõht, suured sigarid ja suur viskiklaas laual. Kõigest suurest hoolimata on ta peen ja galantne härrasmees. Viimseni väljapeetud liigutused. Õilis peahoiak ja rafineeritud kõnepruuk suitsupahvakute vahel. Tema kiidab minu soengut ja korduvalt.
Viin jutu ilmale, hotellile, Kreekale ja kreeklastele ning seega õnnestub meil korralik, reeglipärane small-talk igati.
Tai poisid istuvad ta mõlemal käel ega räägi sõnagi.
Igatahes oli britt sel õhtul mulle huvitavam seltsiline kui olnuks kõrvallauas istuv Ameerika pere: mossis näoga vinniline pubekas kugistas neli portsu friikartuleid ja liitrite kaupa coca-colat, vanemad näksisid tülpinud ilmel tundide kaupa ühte salatit. Terve selle aja ei vahetanud nad omavahel sõnagi. Mitte ühtegi.
Peale kogu seda söögiorgiat magan kui nott.
Pean tunnistama, et olen Ateenas pettunud.
Võibolla sattusin ma siia valel eluhetkel ja vales tujus.
Olin seda linna enda jaoks hoidnud, et tulla ja võtta sellest kõik. Huvitusin mingil perioodil päris süvitsi Vana-Kreeka mütoloogiast ja vaimustun sellest tänini, kuid kõik see siin pole see, mida ootasin. Ka Kreeka köök pole just minu maitse ja minu peamine toit on peale mõningasi katsetusi siiski tavapärane Kreeka salat, imemaitsvate tomatite ning koorese fetajuustuga.
Kolan läbi pea kõik linnaosad ja muuseumid, väljakud ja mäed: Hephaistose tempel, Filopappose mägi, Dionysose teater, keskturg ja Rooma turg, rahvuspark ja Lysikratese monument, isegi numismaatika muuseumis veedan tunnikese. Uhked marmorist kiiskavad tänavad, kitsad, odavate Hiina kaupluste põiktänavad, tühjaksjäänud majadega linnaosad, kodutute ja narkomaanide pesad, äärelinn ja kesklinn. Joon aga õlut, kõnnin – tolmused varbad tulitamas – varavalges ja hilisõhtul. Ühistransporti ma ei kasuta. Usun, et näen paljut. Ja võibolla osaliselt seetõttu, et ikka ja jälle mõne vahemaa tagant milleski pisut pettun või ehk puhtast naiivsest rumalusest ja edevusest, otsin ma mõned pikad, kuumad päevad hiljem veelkord üles treppide-taverna Akropolise jalamil.
Pesen oma T-särke ja kõike muud absoluutselt peale igat linnaskäiku.
T-särkidesse tulevad augukesed teatavasti kärmelt, ja teksad jällegi ei kuiva piisavalt kiiresti.
Olen otsustanud varustada end kleidiga.
Ma pole absoluutselt kleidiinimene, kuid seekord pean ma alla vanduma. Kuumus on räme. Imestan, et olen siin selle palavusega nii hädas, olles korduvalt olnud kuumades paikades: Miamis, Kairos, Jerevanis, Veneetsias ja mujal, ei mäleta ma, et oleksin kuumust vihanud või sellest nii häiritud olnud kui siin ja praegu.
Need Ermou tänava poed pole päris kindlasti mitte minu maitsele, aga mu hotelli lähedal on päris hea kaubamaja. Kulutan suhteliselt suure summa vähimagi südametunnistusepiinata ja pagen tagasi hotelli, et end taaskord pesta ja ümber riietuda.
Ja ma tunnen end päris tobedalt.
Kui kanda kleite nii harva, kui mina seda teen, siis tekib peotunne.
Päris kohatu muidugi. Kleit on iseenesest lihtne, must, õhuke, kuid mitte läbipaistev ega ülemäära paljastav.
Tiirutan taas südalinna piirkonnas, otsin aina uusi kohti ja maju ja kabeleid ja kirikuid. Teen tiiru turul, lobisen itaallasest pähklimüüjaga, käin end vahepeal konditsioneeritud poodides jahutamas ja juba ma tabangi end ka kleidi juurde sobivaid ehteid piilumas – nõrk naine.
Tagasi tänavatele.
Tean juba mõnda kohalikkugi nägupidi.
Vastashotelli juuksur jookseb alatasa valge lina lehvides ja kõvahäälselt vadistades välja, et mu nudipead katsuda, kui mind tänaval näeb. Nurgapealse kiirtoidukoha noor toidukuller peatab minu juurde jõudes oma punase mopeedi ja kingib mulle igal võimalusel hädise roosikese, inglise keelt ta ei oska ja rääkida meil millestki polekski – vaatab mind oma kurbade kutsikasilmadega ja päike kütab meile lagipähe. Teises naabermajas on pank, mille seitsmenda korruse keskealine, kõhukas kiilakas ametnik mulle aktiivselt käte ja jalgadega vehkides õhusuudlusi saadab. Nagu võimleks – ja väga naljakalt. Paar korrust allpool töötav kiitsakas onu piirdub lihtsalt lehvitamise ning naeratusega, kui mind rõdul suitsetamas näeb.
Longin.
Puhkan tuttavas pargis, kus ka veepudelit täita saab.
Astun läbi katedraalist, mille altarimaal peaks giidide sõnul kohe-kohe valmima, kuid seda pole ikka veel.
Kirikuesisel väljakul kerjav mustlasema, kahe suure jõnglasega, tuleb mult suitsu nuiama. Ja nagu alati – ta küsib kaks ja mina raputan kurjalt pead ning annan ühe. See on juba nagu meie mäng. Tema teeb mulle silma ja naeratab. Mina talle.
Ostan pitsikese ouzot Psiri linnaosa pisikesest poekesest, kus seda suurtest anumatest lahtiselt müüakse ja mulle meeldib, kuidas poetüdruk iga kord naerda lõkerdab, kui ma selle peale jubedaid nägusid teen.
Kaks päeva veel Ateenas.
Klubisse ma ei lähe ja randa ka mitte.
Sest ma ei taha. Hotelli katuseterrassil on suur bassein, mille igas nurgas on kurjade öökullide kivikujud, kui tahan, ujun seal.
Ja nii ma lähenengi käänuliste treppide-tavernale