Pimeduses kulgeb tee. Aleksander Aina
Читать онлайн книгу.
iseenda; halastamatult pööran kaltsumoorile selja.
Püüan rahvamassis ringi liikudes hunnikutest oma kohvrit leida. Õnneks paistab mu punase sumadani nurgake teiste alt hästi silma. Ootamatult saabub mulle appi mees, kelle riietus ei lase aimata, kas tegu on töötaja või reisijaga. Kohver loha järel, satun umbsest pagasiruumist kõrgete sammastega saali, mis näib olevat ehitatud marmorist. Ehkki lennuväljal paistis soe päike ja puhus leebe tuul, on ruumides otse jäiselt külm. Saalis ringi vaadates näib, nagu see ei olekski kasutuses. Põrand on kaetud mudakihiga, sellel vedeleb prahti ja paberitükke. Palju parem ei ole ka pilk lakke. Ilmselt on pooleli remont, sest lagi kujutab endast tiheda kaootilise ämblikuvõrguna laotuvat juhtmete rägastikku. Osa juhtmetest ripub mitmete meetrite pikkuselt laest alla, tolknedes otse nina ees.
Et lennukis oli vaid üks – kirjeldamatult räpane ja mittesulguva uksega – tualett, suundun kõigepealt oma ihuhädale kergendust otsima. Vaid üks pilk üle väljakäigu ukse põrgatab mu tagasi nagu kummipalli. Piklikuks venitatud ruumis on põrandas kõrvuti kolm auku, mille ümbrus on kaetud ekskrementide ja kasutatud paberitega. Hais on hingemattev. Lükkan ukse kiiresti uuesti kinni lootuses, et pean vastu järgmise tualetini. Läbin uuesti kummalise jäise marmorpalee saali ja olengi õues. Lennujaama ümbritsevad kõrged okastraatidega aiad ja tarad. Kuhu suunduda? Püüan meenutada Damieni saadetud kirjalikku juhendit, ignoreerides paraadtrepil seisvate afgaanide katkematut jõllitamist.
Veetnud vaevalt tunni Afganistani territooriumil, olen juba närvis. Keeruline on rahulik olla, kui naised oleks justkui kõik maa pealt kadunud ja eranditult kõik mehed avalikult üksisilmi vahivad. Minu välimuses ei ole midagi erilist või tähelepanuväärset, vähemalt Eesti normide järgi. Olen suhteliselt väikest kasvu, umbes meeter seitsekümmend pikk. Enda kiituseks pean ütlema, et mul on kaunis hea kehaehitus: modellikõhn ma ei just ole, aga üleliigset rasva ka mitte. Mul on eestlaslikult tüüpilised kartulikoore karva lopsakad tumeblondid juuksed, mida kannan reeglina hobusesabas. Mingit erilist soengut mul ei ole, satun juuksuri juurde harva.
Silmad on meie perekonnas kõigil sinised. Mulle on küll öeldud, et kui vihastan, muudavad silmad värvi – muutuvad raudhalliks. Mul on korrapärased näojooned, pisut nipsakalt ülespoole kaardus ninaots ja õhukesed huuled. Oletan, et näen välja nagu keskmine eesti naine – ei ilus ega inetu. Kui ma Eestis tänaval kõnnin, vaatab mõni mees vahel järele, aga mitte liiga tihti. Kabuli lennujaamas näib midagi valesti olevat. Iga mees püüab piiluda mu rätiku varju, silmitsedes mind varjamatu uudishimuga.
Sellest, kuidas kõik afgaanid teda vaatavad, kirjutas Karita. Kuid tookord ma ei juurelnud eriti selle üle, sest teda vaatavad kõik, igal ajal ja igal pool. Meil on tegelikult kaunis sarnane kehaehitus ja – hoiak. Armastame mõlemad kanda liibuvaid pükse ja lühikesi pluuse; selja tagant on meid tihti isegi segi aetud. Oleme väliselt kaunis sarnased. Ja miks ka mitte – olen ju ta ema.
Kuid tütar on sihvakas, tubli kümme sentimeetrit minust pikem. Karita näojooned on puhtamad ja ilmekamad, huuled vaevumärgatavalt lopsakamad, sinistes silmades eriliselt nõiduslik rohekas läige. Ta naerab palju, õigemini küll pugistab omaette, mis muudab tema klassikalised näojooned lapselikult armsaks. Oma lopsakad nisublondid juuksed on ta lasknud istmikuni kasvada ning kannab neid lahtiselt. Igas eas mehed vaatavad talle tänaval järele. Pole mingit kahtlust, Karita on iludus.
Te olete väga sarnased, lausub Damien tervituse asemel.
Olen ületanud edukalt mõned vippide parkimisplatsid nagu takistusribad, millel on vaid üksikud uhked UN märke kandvad valged maasturid. Lisaks olen lahti saanud mõnedest külgekleepuvatest kerjustest, taksojuhtidest ning viletsas inglise keeles oma teenuseid (missuguseid küll?!) pakkuvatest afgaanidest. Jõuan lennujaamast väljaviiva parkimisplatsi võreväravateni, mida valvavad turvamehed tõrjuvad tagasi pealepressivat inimsumma.
Hingan kergendatult, kui kuulen oma nime hõigatavat ja näen kätt viipavat. Turvamehed avavad mulle kitsukese prao. Pressin ennast läbi ning juba haaravadki kellegi käed kohvri ning juhatavad mind – meestemüüris teed rajades – rahvamassist välja.
Teejuht on üks kummalisema näoga mehi, keda olen iial näinud. Tundub, et armsal jumalal ei olnud aega teda lõpuni vormida ja nii näib temas kõik lõpetamata. Isegi kasv on kängu jäänud. Mees on vaevalt minu pikkune ja veidi kühmus. Samuti pisut rasvunud, mis annab talle pontsaka poisikese oleku. Tema nägu on armiline (hiljem saan teada, et ta põdes lapsena rõugeid), meenutades mingit poorset vulkaanilist kivimit. Ta näib murelik ja pinges, tutvustades ennast mõned sammud rahvahulgast eemal.
Vabanda, et ma kätt ei anna, aga afgaanid ei pea viisakaks naisterahva puudutamist… Mina olen Damien, me oleme telefonis suhelnud… Ja siin on Gul, meie autojuht, osutab ta oma selja taga seisva kõrgekasvulise afgaani suunas.
Valge mütsikesega mees kummardab siivsalt minu suunas, tõstes tervituseks käe südamele, haarab kohvri ja asub ees minekule.
Ma loodan, et reis läks hästi, pärib Damien viisakal vestlustoonil.
Jah, kõik on korras, kinnitan.
Kas Karita kohta on uudiseid?
Kahjuks mitte, ehkki oleme viimased päevad ainult tema otsimisega tegelenud. Oleme rääkinud uuesti kõigi meie töötajatega. Teavitasime Karita kadumisest kõiki välismaiseid organisatsioone, samuti on kursis kohalik politsei… Palju ma neist ei looda, aga siiski. Mulle endale tundub, et asjasse peab olema segatud keegi Karita siinsest tutvuskonnast.
Aga – see afgaani noormees, alustan heitunult.
Damien raputab aeglaselt ja veendunult pead.
Ei, Ahmad küll mitte.
Damien mitte ainult ei näe välja kummaline, ka tema rääkimisstiil on omapärane. Hääldus on britilik, väga selge ja täpne, kuid kõne aeglane ja suurte pausidega nagu inimesel, kes iga sõna enne väljaütlemist pikalt kaalub.
Ahmadiga ta viimasel ajal tegemist ei teinud. Oleme püüdnud küsitleda neid inimesi, kellega ta kohtus. Aga Karita tundis huvi paljude meie tegevuste vastu ja ka laiemalt, nii et neid inimesi on päris palju… Kahjuks tuleb meil ka oma põhitööga tegeleda. Palju jooksvaid probleeme on viimastel päevadel kuhjunud ja meie rahastajad ei ole selle loo osas just eriti mõistvad… Ma loodan, et nüüd, kus sa siin oled, uurid edasi ise?
Noogutan kuulekalt, ise vähimalgi määral ette kujutamata, mismoodi Kabulis on võimalik ühe tütarlapse kadumist uurida.
Ilmselt märkab mees mu olekut ning ruttab kinnitama, et loomulikult teevad nad Soome Afganistani Komitees omalt poolt kõik, et mind praktilistes küsimustes aidata.
Damieni kuulates lasen pilgul ringi käia. Kõnnime üle kruusaga kaetud platside, kus tuul tolmu keeristena üles paiskab. Risti-rästi pargitud autode mudelid näivad mulle ajaloolistena. Ühe hurtsiku välimusega putka letil on kesine valik karastusjooke, termos plastkruusidega ja krõpsupakid.
Loomulikult peatud sa meie juures kontoris. Ära palun majutuse hinna pärast muretse. Nagu ma ütlesin, sa elad meie juures tasuta. Ja nagu ma sulle rääkisin, saame sind transpordi ja tõlgiga aidata. Kindlasti püüame sind kokku viia nende inimestega, kellega Karita kohtus. Hea, et sa kolm nädalat aega varusid. Hoiatan, et siin maal ei liigu kahjuks asjad kiiresti… Ja afgaanidele surve avaldamine ei ole kerge. Siin on omad reeglid, mis võivad sulle algul kaunis keerulised tunduda. Meeldib või mitte, aga mängida tuleb afgaanide reeglite järgi ja aeglases tempos – sellega pead kohe arvestama…
Püüdes Damieni juttu kuulata, tuletan meelde: mida välisministeeriumi ametnik ütleski? Kõigepealt muidugi seda, et Eesti poolt konkreetset abi kohapeal loota ei ole, sest Kabulis puudub esindaja. Et otse loomulikult on välisministeerium teavitanud Karitast kõiki Euroopa Liidu maade esindusi, kuid hetkel tagasiside puudub. Karta on, et kiiret infot loota ei ole. Kabulis käivat elu omas tempos, sellega pidavat ma kohapeale minnes arvestama. Tagant torkimine tulemusi ei andvat. Aga meie vestluse lõpuks mainis ametnik ka midagi lootusrikast. Et mul olevat siiski lootust, sest saan kasutada Kabulis nii asjatundliku organisatsiooni abi nagu seda on Soome Afganistani Komitee.
Suundume parkla kõige kaugemasse otsa, kus Gul parajasti mahutab mu kohvrit valge Toyota Corolla pakiruumi. Damien