Pimeduses kulgeb tee. Aleksander Aina
Читать онлайн книгу.
tema teeneid hetkel ei vaja. Neiu taandubki toast, jättes ukse enda järel paokile.
Nutt on pingeid vähendanud, tunnen ennast veidi paremini. Laskun uuesti kohvri ette põlvili ja avastan, et see on vaid kinni lükatud. Lähemal silmitsemisel selgub, et algeline lukk ei ole võtmega avatud, vaid lahti lõhutud. Eblakas lukukeel turritab välja nagu näitaks vallatult keelt. Sumadanis on tuttavad sviitrid ja pikad püksid, pesu, tualett-tarbeid, mõned ingliskeelsed raamatud ning üsna paks kulunud välimusega kaustik. Tuiutan kladet ebalusega, julgemata seda puudutada.
Loomulikult tean, et mu tütar peab juba neljandast klassist alates päevikut. Tal on komme libistada vihik kiiresti sahtlisse, kui juhtun üle ukse tema tuppa vaatama. Ometi ei ole ma kunagi püüdnud ühtegi vihikusse ega kladesse (päevikud on aastatega vahetunud, muutudes järjest paksemaks) isegi mitte sisse piiluda. Ehkki vahel on olnud küll kole kiusatus teada saada, mis toimub mu tütre peas ja mõtetes, pean siiski teise inimese päeviku lugemist täiesti lubamatuks. Õigemini küll pidasin, kuni Karita äkilise kadumiseni.
Esimeste päevade paanikalaadses seisundis korraldasin tütre toas põhjaliku läbiotsimise. Mida ma aga ei leidnud, olid tema päevikud. Pinnisin tema sõpru ja meie ühiseid tuttavaid. Keegi ei teadnud midagi – ei Karitast ega tema kadunud päevikutest. Või vähemalt ei tunnistanud, et teab. Lõpuks olin kindel, et tütar on need kusagile ära peitnud või endaga kaasa võtnud.
Aga nüüd on lugemine õigustatud, mõtlen kaustikut kätte võttes. Ehk leian siit mingi vihje, mingi võtme, mis annaks vastuse Karita kadumisele. On võimatu mitte märgata, et keegi on kaustikust lehti välja rebinud. Seda on tehtud kiirustades, lohakalt. Tegelikult on välja käristanud nii palju lehti, et klade on poole õhem kui peaks. Kes võis seda ometi teha, mõtlen jahmunult. Äkki torkab mulle pähe, et see peab olema Karita ise. Või keegi, kes tunneb Karita kadumise pärast vastutust. Aga miks ta siis kaustikut kaasa ei võtnud, see oleks olnud lihtsam? Mul pole vastust. Lappan närviliselt kaustikut. Kohe saab selgeks, et Karita ei kasuta kusagil täisnimesid, ainult eesnime tähti. A – Ahmad? Suuri D-sid ilmub vahetevahel – kas see võiks olla Damien? Silma jääb hulganisti J-sid, samuti M-sid. Vaatan viimast lehekülge lootuses aru saada, millal Karita viimase sissekande tegi. Paraku ei ole päevikus ei nädala- ega kuupäevi. Sissekannete vahele on jäetud lihtsalt paar tühja rida.
Nii et koraan on kõrvale pandud, samuti ei piina ma ennast enam piibliga. Sa ei ole valmis, ütleb Õ. Olen jälle tagasi alguses, lihtsate lugude juures. Sa lased end peita välisest lihtsusest, ütleb Õ. Ta annab mulle ülesande mõtiskleda kahe loo üle. Need tunduvad kaunis algelised.
Esimene lugu. Nasruddin läheb poodi ja küsib omanikult: kas sa nägid mind poodi sisenemas? Jah, muidugi, vastab kaupmees. Kas sa oled mind varem näinud, küsib mulla. Mitte ilmaski, vastab mees. Kuidas sa tead siis, et see olen mina, küsib mulla.
Alguses ei suutnud ma selles loos mingeid erilisi peidetud väärtusi leida. Õ. peab mulle loengu. Jälgin Õ. arutluskäiku. Ma ei ole märganud peaaegu mitte midagi. Õ. ütleb: inimene ei ole kindlalt fikseeritud olevus. Inimene on muutuv, arenev, sest tema sees on miski – tema olemus. Tegelikult ei saa inimene ühe sõnaga vastates kellelegi öelda, kes ta on. Kuidas saab siis kõrvaltvaataja öelda, kes inimene on?
Teine lugu. Nasruddin palub rikkalt mehelt raha. Rikas küsib – mille jaoks? Mulla vastab, et kavatseb osta elevandi. Rikas märgib, et kui tal ei ole raha elevandi jaoks, ei ole tal võimalik ka elevandi eest hoolitseda. Mulla vastab: ma küsisin sinult raha, mitte nõuannet.
Seekord olen targem. Elevant meenutab Rumi lugu, mida olen juba mitu korda kuulnud. Õ. kiidab. Leidsin varjatud seose! Õ. selgitab: rikkal mehel on vaja kindlat arusaama, finantsplaani. Ta ei suuda kohaneda uute ideedega, ootamatute pööretega. Elevant on mitmetähenduslik element. Multilüliti, mille mängutoomisest kõik aru saavad. Nagu jokker mängus. Kuid rikas mees ei suuda näha seoseid. Mulle hakkab tunduma, et tegelikult olen ise nagu see rikas mees. Kuidas saada asjadest aru? Mitte miski ei ole see, mis tegelikult näib.
Noh, tõele au andes ei teadnud ma, mida ootasin. Kindlasti mitte arutelu tobedate anekdootide üle. Ja kes võiks olla Õ.? Siin ei ole ometi teisi eestlasi?! Pean Damieni käest küsima, mõtlen. Raputan endamisi täielikus hämmingus pead ja lasen aeglaselt lehtedel läbi sõrmede joosta, kuni märkan ühel leheküljel veel Õ-sid. Loen.
Olen lugenud nüüd igal õhtul natuke koraani. See on küll inglise keeles, aga ma ei saa sellest eriti aru. Koraan on raske. Ja hirmutav. Lood on karmid. Puha keelud ja käsud. Tegelikult rusuvad mind samamoodi ka piiblilood. Miks usk peab nii nõudlik olema, nii kitsarinnaline?
Õ. rääkis mulle koraanist(siin on Karita midagi maha kriipsutanud)… et ma ei ole koraani jaoks küps. Ma ei suutvat seda mõista. Ei tunne keelt, ei tunne mõisteid. Et ma ei näe. Nii ma vahel tunnengi – ma vaatan, aga ei näe. Õ. ütleb: seal, kus sa näed käskude-keeldude jada, on peidus midagi laiemat, midagi mitmetähenduslikku. Ma ei tea, kas koraan on mitmetähenduslik, kuid mulle näib Õ. ise mitmetähenduslik. Kuidas saab tunnistada prohvetina kõiki korraga, nii Muhamedi, Kristust ja Buddhat?
Õ. näitas mulle koraanis üht värssi ja palus mul selle tähenduse üle mõtiskleda. Värss on pühendatud valgusele ning on vähemalt minu meelest kaunis poeetiline. Jumala valgust võrreldakse lambiga seinaorvas, mis süttib õnnistatud õlipuust. Ning see õlipuu, mis ei kasva idas ega läänes, süttib ilma tuld puudutamata. See lamp on kui kogu valguse keskpaik. Ja Jumal juhib valguse juurde, keda tahab.
Olen värssi lugenud iga päev, nagu Õ. soovitas. Mida rohkem ma seda värssi loen, seda vähem ma sellest aru saan. Ja ma pole enam milleski kindel. Ehkki vahel tundub mulle, et ma olen värsi sisust aru saanud.
Käekiri on kahtlemata Karita oma, kuid mõtteavaldused on küll võõrad. Ehkki nii filosoofia kui ka usuõpetus kuulusid koolis tema valikainete hulka, ei ole ma kunagi märganud, et mu tütar usu vastu just süvendatud huvi oleks tundnud. Mis ta ometi üles on keeranud, mõtlen heitunult. Või hoopis – kes? Kehitan endamisi nõutult õlgu. Lasen kaustiku lehed läbi sõrmede, jõudes tagasi algusesse. On märgata, et siitki on välja rebitud hulganisti lehekülgi. Esimene sissekanne on poolik, ilma kuupäevata.
…ei saa K. loogikast hästi. Mind ajas eriti vihale see kõne, kus K. analüüsib Abrahami käitumist. Tema poja Iisaku ohverdust jumalale. Või õigemini mitte-ohverdust, sest õnneks küll jumal segab viimasel hetkel vahele ja lubab poja asemel tappa ute. Kas tõesti on võimalik uskuda nii, et ollakse nõus mõrvama oma last? Ma mõtlen last, keda sa tõeliselt armastad. Ja mis jumal see on, kes nõuab inimeselt oma poja tapmist? Ja kuidas on võimalik sellist tegu veel õigustada?
J. selgitas mulle K. loogikat: uskudes Abraham ei loobunud tegelikult oma pojast Iisakust, uskudes sai ta Iisaku. Äraspidine loogika – loobudes hoopis saad. J. rääkis mulle, et Iisaku ohverdamise lugu on oluline ka islamis. Isegi üks suurtest pühadest on samale ohverdamisele pühendatud. Ja mina arvasin senini, et islam ja kristlus käivad üksteisest suure kaarega mööda.
J. rääkis mulle lähemalt sellest Iisakuga seotud pühast. Tõlkes kõlas umbes nagu lihapüha. Afganistanis tapab iga usklik pere lamba ja jagab liha laiali. Kehvemad osad jäetakse vaestele. J. rääkis ühest välismaalasest, kes saabus esimest korda elus Kabuli just samal pühal. Ta oli nende kontorisse jõudes hirmust poolsurnud. Tänavatel liikusid suured kambad. Noad ja kirved käes, verised kotid seljas. Sest lihapühal võib iga kerjus väravale koputada ning lihajääke küsida. Mees aga arvas, et mingid eriti jõhkrad tapatalgud on alanud. J. puhul meeldibki mulle…
Äkitselt paiskab keegi mu selja taga ukse lahti ja – enne kui jõuan sissetungija poole pöörduda – lükkab tulija mu tseremoonitsemata põrandale pikali. Mul jääb hing kinni, nähes enda kohal kõrguvat sinepikarva vasika-suurust koera. Oma kummaliste ümmarguste kõrvadega meenutab loom pigem pontsakat karu. Lapsepõlves sain tänaval hulkuva koera käest kaunis valusalt pureda (vaevunähtav arm on siiani paremal säärel), sestap hoidun koertest aupaklikusse kaugusesse. Ma ei tunne koerte olemust ega iseloomu. Mul ei ole koera olnud ei lapsepõlves ega ka hilisemal ajal. Üllataval kombel ei nõudnud ka tütar minult suuremat sorti kodulooma, olles rahul oma hamstripaari,