Kleidivaras. Natalie Meg Evans
Читать онлайн книгу.
et see nii polnud, sest see kleit on tema järgmise piduliku õhtusöögi peakülaline.” Mees köhatas, sest preili Lilliane pomises endiselt midagi Alixi suunas. „Kas see noor inimene on krahvinna saatjaskonnast?”
Preili Lilliane kähvas: „Ta on mittekeegi, aga ise kujutab ette, et temast võiks mannekeen saada. Ma püüdsin seda arvamust kummutada. Tulge mulle appi ja öelge talle, mida on vaja, et Javieri juures mannekeeniks saada.”
Mees rehmas viisakalt käega, paludes vaikust. Ta pöördus Alixi poole. „Kas teie olete preili Gower?”
Alix neelatas. „Jah, härra.”
„Sel juhul võlgnen ma teile selgituse. Minu juhataja ei ole teid unustanud, aga tal on praegu muuga tegemist. Ta vabandab …”
Alixit valdas pettumus. Ta hakkas just uskuma, et siin töötamine võiks talle isegi meeldida.
„ … ja ta palus minul enda asemel teiega kohtuda. Kas see on proua Shone, kes teid soovitab?”
„Jah, proua Shone, täiesti õige. Aga ma ei taha saada mannekeeniks. Ma ei tulnud selle pärast.”
„Läheme minu ruumi ja harutame selle loo õige lahti,” lausus mees minekule pöördudes. Kui Alix talle järgnes, osutas ta sõrmega põrandale tütarlapse jalge ees. „Ma arvan, et see sell peaks samuti kaasa tulema.”
Tema korv. Punastades haaras Alix korvisangast ja järgnes rätsepale trepile, tõmbudes kössi, kui preili Lilliane’i hääl neile järele kajas:
„Lisaks kõigele ta haiseb, härra.”
„Kas lubate küsida, härra, kes te olete? Kas te olete tõesti kõigest rätsep?”
„Kõigest rätsep?” Mees osutas, et Alix võtaks istet juurdelõikuslaua taga, mis oli tühi, kui uhkete, kapsasuuruste roosade roosidega vaas välja arvata. „Olla rätsep, see tähendab olla kõrgmoe generalissimus. Koguge end hetke, tõmmake hinge.”
Nad olid tulnud kiiresti läbi inimestest kubisevate koridoride, sõitnud seejärel hüdraulilise liftiga hoone tippu, kus mehe kirjeldatud „oma ruum” oli osutunud terveks ülemiseks korruseks. Oma istmelt võis Alix näha taevalaotust ning pilvi moodustumas ja kogunemas. Ruumi ühelt küljelt avanes vaade Rue de Trémoillele ja hoovipoolsel küljel seisis terve hulk figuriine, läbipaistvast musliinist proovikleidid7 seljas. Proovikleidid olid kõrgmoeesemete üks varajastest loomejärkudest. Alix imetles puhvvarrukaid, sügavaid V-kujulisi kaeluseid ja kurrutatud kante, mis olid nagu beseerõngad. Nende järgi valmivad õhtukleidid.
Preili Lilliane tormas nende järele sisse, asutades end Alixi ja figuriinide vahele. „Kas teil ei tule mõttesse, härra, et ta võib mõne teise moemaja spioon olla?”
Õlgu kehitades palus „härra” direktrissil jääda, kui see soovib. „Aga ei mingit pahurdamist. Vihased inimesed panevad mul siit valutama.” Rätsep patsutas vastu kõhtu. „Noh, petite8,” meelitas ta, „sa soovid siis saada Javieri töötajaks? Mida sa oskad?”
„Hm …” Alix oli harjutanud oma kõnet metroos, aga äkitselt ei tulnud see tal meelde. „Ma … ma õppisin õmblema koolis ja Mémé – see tähendab oma vanaema – juures. Pärast kooli lõpetamist töötasin ühe Londoni kaubamaja naiste tellimusõmblustööde osakonnas, vahel ma ka kohendasin riideid, tegin isegi juurdelõikaja tööd.”
„Juurdelõikaja? Mida see teile õpetas, preili?”
„Et naised, kelle piha ümbermõõt on 91 sentimeetrit, arvavad alati, et juurdelõikaja mõõdulint näitab valesti.”
Mees lõi lõbustatult vastu lauda. „Suurepärane. Mida te veel elus õppinud olete?”
„Hm … ma teen ilusaid õmblusi, igasuguseid ääriseid ja nööpauke ning kõiksugu tikketöid. Ma olen õppinud varjutikandit, pilutamist, kurrutamist, teppimist … hm … ma oskan teha pitsi –” ja lisas siis õigluse mõttes – „aga mitte väga hästi. Ma oskan teha broderiipitsi ja musta tikandit.”
„Ah, must tikand on üks hea asi, mida mulle mainida. Must tikand on midagi sellist, mida ma hispaanlasena väga naudin. Kas te tõite mulle ka näidiseid?”
„Ei, kahjuks mitte.” Ta oli selle asemel kala toonud.
Preili Lilliane kraaksatas: „Kuidas me teame, et ta ei valeta?”
„Sellepärast, et proua Shone ta saatis. Petite, näidake mulle oma käsi.”
Alix sirutas käed välja. Preili Lilliane kriiskas: „Värv küünte all! Kujutlege neid käsi mõnd teie kleiti puudutamas.”
Teie kleiti…? Pulss hakkas Alixi kõrva taga tukslema.
Mees avas ühe sahtli ja võttis sealt välja marketriikarbi. „See oli minu ema õmbluskarp. Võtke siit, mida vajate.” Ta tõmbas oma taskust ehtsast siidist taskuräti. „Looge mulle midagi.”
Alix siunas mõttes: „Paul, ma tapan su ära!”
Värisedes ajas ta nõelale siidilõnga taha, pinguldas taskurätiku rõnga peale ja hakkas siis süngelt tikkima, kuni leidis oma rütmi. Mingil ajal lahkus rätsep kõrvalkabinetti, jättes ukse irvakile, ning Alix kuulis teda omaette hispaania keeles ja seejärel telefoniga prantsuse keeles rääkimas. Kogu selle aja püsis preili Lilliane laua juures, endal silmad pärani nagu maol. Tundus, et oli möödunud juba terve tund, enne kui rätsep tagasi ruumi tuli – kuigi tõenäoliselt oli kulunud kuskil kahekümne minuti kandis. Lõpuks oli Alix võimeline esitama oma madal- ja sõlmpistes tikitud kujundi. Rätsep võttis selle tema käest vastu, noogutas ja kommenteeris seejärel: „Ta haiseb, ütlete te, preili Lilliane?” Alixi õuduseks tõstis mees ta käe oma nina alla. „Forelli järele,” lausus ta rahuloleval toonil.
Alixi silmad lõid lõkendama. „Kuidas te teadsite?”
„See nina …” ta koputas ninale, „segas kokku viiskümmend Ersa erinevat koostisosa ja saavutas imelise tasakaalu.”
„Ersa?”
„Minu tunnuslõhn. Kas te ei tunne seda … apelsiniõied, magus mandel …?”
Alix tõmbas ninaga õhku. „Ja roosiõli?”
„Võib-olla. Ersa on keeruline. Ainult mina tean tema saladust.”
„Te olete härra Javier, eks ole. Oh taevake.”
„Oh taevake,” imiteeris mees, ent ta naeratas.
Ta ulatas Alixi tikandi preili Lilliane’ile, kes turtsatas. „Väga vilets maitse.”
„Au contraire 9, preili. See on kõige kaunim tikitud kala, mida olen üle mitme kuu näinud. See noor daam teab, et meie erialal töötamine nõuab julgust ja huumorimeelt.”
Kui Alix seda uudist õhtul rääkis, lõi Mémé teda näkku.
„Moelooja midinette – teenijatüdruk – pärast kõike seda, mida ma sulle rääkisin. Nad maksavad sandiraha, aga vastu tahavad su verd.”
Alix pani käe põsele. „Javier maksab oma tüdrukutele hästi ja mõned kõige rikkamad Pariisi daamid ostavad ainult temalt. Sa peaksid uhke olema, et ta mulle tööd pakkus.”
„Alix, Alix, kas sul on ka aimu, mis see mulle maksma läks, et sa telefonikeskjaamas tööd saaksid? Ma läksin, müts peos, krahv de Charembourgi juurde ning anusin teda, et ta kompanii direktorile helistaks ja see sulle koha teeks.”
„Sa kohtusid krahviga siin Pariisis?” oli Alix hämmingus. „Kus sa teda nägid? Millal?”
„Tema oma majas kuueteistkümnendal. Kui ma läksin temalt manguma, et sa tööd saaksid, ei lasknud proua krahvinna mind nagu mõnd paadialust välistrepiltki kaugemale. Mõru pill, mis mul sinu heaks alla neelata tuli.”
„Sa oleksid pidanud mulle ütlema, et ta on siin,” jätkas Alix kangekaelselt.
Originaalis