Kleidivaras. Natalie Meg Evans
Читать онлайн книгу.
Hispaanias, kust ma praegu tulen. Ta on lootusetus olukorras. Minu vend tunneb Briti valitsuses inimesi, kes saaksid aidata. Nii ma vähemalt arvan ja iga tund loeb.”
Alix mõtles kiiresti. „Andke mulle natuke aega. Ma teen oma parima, aga ma pean reeglitest üle astuma.” Ta kuulis kergendusohet.
Mees küsis: „Kas ma võiksin teie nime teada saada?”
Tema naaber kuulas huviga ja seetõttu lausus Alix: „Mul ei ole õigust öelda.”
„Ei ole õigust sõbrustada? Viimane küsimus: kas te tulete mulle naiseks?”
Ja itsitus pääseski lõpuks valla. „Võib-olla. Ent sel korral tuleb teil tõesti järjekorra lõppu minna.”
Alix tõmbas kõrvaklapid peast ja pomises naabrile: „Ma pean nina puuderdama minema.”
Tegemata väljagi kolleegi protestist, et ta peaks ikka vahetuse lõpuni vastu pidama, jooksis Alix piki koridori ruumi, kus mõlemal pool vahekäiku istusid juhtpultide taga naisoperaatorid. Preili Boussac oli selles osakonnas valves. Ta oli vahekäigu lõpus mingisse probleemi süvenenud. Rahul, et oli valinud õige momendi, otsis Alix ridu, kus sihtjaamaks oli märgitud London.
Ta valis ühe tüdruku, kes oli sama vana kui tema, ja asetas tema ette eelisjärjekonnas kõne taotluskaardi. Ta oli selle preili Dujardini laualt näpanud ja ise ära täitnud. „Selleks on luba olemas,” ütles ta, tundes, kuidas rinna all õõnsaks tõmbab. Ta riskis võõra inimese pärast oma tööga.
Tüdruk paistis ebalevat. „Kas ta ei peaks seda allkirjastama?”
Nad vaatasid kohta, kus preili Boussac ühendusjuhtmega klõbistas. „Ta paistab hõivatud olema,” sosistas Alix.
Sel hetkel ajas preili Boussac end sirgu ja vaatas otse Alixi poole. Seejärel kutsus üks teine operaator teda sinna, kus plinkis mingi tuluke, andes märku, et tegu võib olla elektririkkega.
„Sa oled uus, eks?” küsis Alix ja koputas kaardi peale. „Sellega on kõik korras. See on ministeeriumist.”
„Millisest ministeeriumist?”
„Ministeeriumist kui sellisest. Neil on alati eelisõigus.”
Järgmisel päeval, esmaspäeval anti Alixile teada, et ta on rikkunud telefonikompanii reegleid, eirates rangeid ettekirjutusi klientide kõnedele. Tema kõrval istuv tüdruk oli näinud teda taotluskaarti võtmas ja kandnud sellest ülevaatajale ette.
Alixi palgast arvati maha ühe päeva palk ja teda hoiatati, et kui tal veel üleastumisi esineb, siis enam ei andestata.
Ent järgmisel päeval külastas teda telefonikeskjaamas Mémé, kes oli endast täiesti väljas. Preili Boussac saatis sekretäri Alixit ümberlülituspuldi juurest kutsuma ja pakkus vanaemale klaasi vett.
Alix leidis vanaema tooliäärel kükitamas ja nii kõvasti värisemas, et oli oht, et kogu vesi loksub maha. Alix võttis klaasi tema käest ära. „Mis lahti, Mémé?”
„Sakslased püüavad meie korterisse tungida.”
„Sakslased, St-Sulpice’is?”
„Kogu hommiku muudkui kuulen: kop-kop-kop…” Ülejäänud läks kaduma, sest Mémé lülitus ümber jidišile. Alix tabas ühe nime …
„Hitler püüdis meie ust maha murda?” Alix vahetas pilgu preili Boussaciga, kes nägi välja, nagu oleks teda herilane nõelanud.
„Mitte ust, katust! Ta tõstab katuseplaate pealt, et sealt kaudu tulla.”
„Miks ta seda peaks tegema?” küsis Alix. „Kuidas ta üldse sinna üles saaks?”
„Võib-olla hüppab ta sinna naabermaja katuselt.” Mémé köögutas end ettepoole.
Alix mõtles: Kas need on meelepetted? Teda valdas uus hirm: tema vanaema hakkab aru kaotama, vajab pidevat järelevalvet. Siis lendas üks lind kabinetiaknast mööda ja talle koitis võimalik seletus. „Mémé, kas sa ei arva, et võisid tuvisid kuulda? Need teevad pesi, laperdavad korstna ümber. Nad ajasid ka minu täna hommikul üles.”
Mémé kulmud tõmbusid kipra. „Tuvid? Oled sa kindel?”
„Kevad on käes ja nad paarituvad. Mõni ime siis, et selline lärm käib.”
Kui vanaema aeglaselt noogutas, purskas Alix: „Oh, Mémé, sa erutusid tühja asja pärast, kõndisid pika tee siia ja nüüd pead sa jälle trepist üles minema.”
„Pole mul häda midagi. Mu käed on need, mis valutavad. Ma ei kõnni ju käte peal.”
Preili Boussac hetis pilgu Danielle’i jalgadele, ilme kalgistumas. „Alixi jutus on iva, proua, te ju väänasite alles hiljuti jala välja. Mida arst ütleb, kui kuuleb, et kõndisite siia läbi terve Pariisi?”
Ohusignaalide suhtes kurt, uuris Mémé hoolikalt pahkluud. „Mina olevat oma jala välja väänanud? Mis jutt see on? Ma olen tugevam, kui paistan.”
Preili ei võtnud Alixit otsekohe letti. Alles pärast Mémé lahkumist kutsuti Alix osakonnajuhataja ette. Kui mees mornilt vaikides pealt vaatas, küsis preili Boussac, kas Alix valetas. „Neljandal märtsil te väitsite, et teie vanaemal on vaja arsti juurde minna, ja palusite end vabaks.”
Alix tunnistas, et ta oli valetanud.
„Te tahtsite kohtuda mõne noormehega, ma oletan.” Viha valgus preili Boussaci põskedele.
Alix nõustus. Noormehega, jah. Nii oli lihtsam.
„Mulle tundub, Alix Gower, et ma olen teie iseloomu suhtes eksinud. Kompanii võib andestada ühe eksimuse, aga mitte kaht.”
Osakonnajuhataja paistis temaga nõusse jäävat. Alixil paluti võtta oma mantel ja hoonest lahkuda.
Rue du Louvre’il vahtis Alix ringi, käsi suu ees. Õhk oli heitgaasidest paks. Hoonete piirjooned sulasid tema ehmunud pilgu all kokku. Ta oli vallandatud. Mida ta tundis … kergendust?
Javieri moemaja?
Ühest tööst ilma, polnud tal muud võimalust kui teine töö vastu võtta. Tänavat ületades mõtiskles ta endamisi, kas tema inglasest helistaja oli jõudnud vennani ning päästnud oma hispaania sõbra või mitte.
Seitsmes peatükk
Ta tuli alati just sinna kirikusse, et kuulata orelit ja vaadata Delacroix’ seinamaalingut. „Jaakobi võitlus ingliga” oli tema lemmik. Aga täna ei suutnud ta vaadata Jaakobit, meest, kes oli pühendunud võitlusele, mida poleks eales suutnud võita. Seetõttu võttis ta istet, langetas pea ja palvetas, et naine tuleks. Ta polnud kindel, et see oli saanud kätte kirja, milles teda St-Sulpice’i kirikusse kohtumisele kutsuti. Ta oli jätnud kirjatähe uksehoidjale, kes oli torganud selle oma määrdunud põlle taskusse, lubades „leida kellegi, kes selle ülakorrusele viib”.
Ta soovis, et keegi mängiks täna orelit. Bach oleks ideaalne, midagi keerukat ja kõrvalummavat. Kesknädala vaikuses pani monumentaalne interjöör teda tundma end hukkamõistetuna. Ja üksildasena – kuigi teisel pool vahekäiku liigutas käputäis naisi palvuses huuli.
Naine ei tule. Ta poleks pidanud pakkuma kohtumispaigaks kirikut. Aga ta oli tahtnud mingit sellist kohta, kus nad saaksid ilma tähelepanu äratamata sosinal rääkida.
„Siin olles ei suuda ma kunagi ära imestada, kui palju raha teie, katoliiklased, jumalakojale kulutate. See räägib paljugi teie usust tema olemasolusse.”
Mees keeras hooga ringi ja nägi selja taga Danielle Lutzmanit, kes end istuma sättis. Mehe esimene mõte oli: Ta on sellest ajast, kui mind viimati külastas, nii palju muutunud. Oli see aasta tagasi, kui naine oli käinud Boulevard Racanil palumas, et ta aitaks tema lapselapsele tööd leida? Kunagi nii kaunis nägu oli nüüd nagu kärbatanud õun tumeda kübara all varjus.
„Ma käin siin vahel orelit kuulamas,” ütles naine mehe ehmatust valesti tõlgendades. „Juuditar võib veidike ikka Bachi või Händelit kuulata, ilma et võtaks midagi, mis õigusjärgselt talle ei kuulu. Nii