Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast. Leif G. W. Persson
Читать онлайн книгу.
paarsada, aga klienti ei paistnud see morjendavat. Ta vehkis ainult tõrjuvalt kätega ja kui ta oli mõningase vaevaga oma koduvärava lahti saanud, pööras ta laia naeratuse saatel ümber:
„Mind ei pea sa tänama,” ütles ta. „Täna oma kunagisi kaasmaalasi Iraanist,” ja alles nende sõnade ajal oli Ara ka tema ära tundnud ühest varasemast korrast, kui ta teda Stockholmi linnakohtusse oli sõidutanud. Kuulus advokaat, keda ta oli telekast näinud ja kelle kohta lehtedest lugenud.
Tema oligi Aral mõtteis olnud, kui ta pööras …lstensgatanile ja kui kõik oleks võinud väga halvasti lõppeda. Mees, kes oli andnud talle peaaegu tuhat krooni jootraha ja küsimatagi eeldanud, et ta on Iraanist.
Kahe pargitud auto vahelt pimedusest astus otse teele üks teine mees ja Ara pidi pidurile püsti tõusma, et teda mitte alla ajada. Hoopis teine mees, kes heitis talle terava kiire pilgu, enne kui suundus auto poole, mis oli pargitud teisele pool tänavat, nina vastu sõidusuunda. Ta lonkas tugevalt paremat jalga ja kuigi oli pime, nägi Ara temast ometi piisavalt palju, et unustada igasugune mõttepojuke peatumisest ja paari mehise sõna ütlemisest või isegi tahavaatepeeglist keskmise sõrme näitamisest.
Kui Ara esmaspäeva, 3. juuni pärastlõunal kella kahe paiku oma vahetuse lõpetas, luges ta Taxi Stockholmi keskusest tulnud teadet. Et Solna politsei tahab aadressil Ålstensgatan 127 toimunud mõrvaga seoses saada ühendust kõikide juhtidega, kes olid pühapäeval või esmaspäeva öösel kas sõidus Alviksvägeni-Ålstensgatani kandis või olid teinud muid võimalikke uurimise seisukohast huvipakkuvaid tähelepanekuid.
Mõrv, mõtles Ara. Loodetavasti mitte see tuhandekroonisega vend, see advokaat, mõtles ta. Siis võttis ta mobiili ja helistas politsei vihjetelefonile.
34
Ara lootuste kiuste oligi mõrvatud ilmselt just see tuhandekroonisega klient. Sellest sai ta aru juba siis, kui ta istus autos ja kuulas uudiseid, olles teel Solna politseimajja, kus ilmselt sooviti teda üle kuulata.
Ei tea, kui suur tasu vihje eest on, mõtles Ara. Kui tapetakse keegi, kes jätab jootrahaks tuhandese samamoodi nagu too advokaat, siis peaks ka tasu sellele, kes aitab politseil tema mõrvarit leida, olema suur, väga suur, mõtles ta.
Kriminaalinspektor Lars Alm oli kuuskümmend neli aastat ja üheksa kuud vana ning oli lootnud rahulikku suve. Kolme kuu pärast jääb ta pensionile. Selle aja jooksul oli tal plaanis välja võtta puhkus ja muu ületunnikompensatsioon, mis tal oli kogunenud, et viimane kuu aega rahulikult oma kirjutuslauda koristada.
Ent kõik läks hoopis vastupidi ja halvimal juhul varitses oht, et ta jääb vähemalt pooleks suveks oma kabinetti istuma mõrvatud advokaadi pärast, kelle suhtes olid nii tema ise kui ka tema kolleegid negatiivselt meelestatud. Haiguslehe võtmine ei olnud samuti mõeldav, arvestades märkimisväärset auku palgaümbrikus, mille see nüüdsel ajal jättis.
Pluss see rasvamagu, idioot Bäckström, mõtles Alm mingil põhjusel, sirvides pabereid, mis ta oli saanud vihje vastu võtnud nooremalt politseinikult. Ilmselt keegi kõikidest nendest välismaa päritolu taksojuhtidest oli helistanud nende vihjekeskusse ja teavitanud millestki, mis oli Annika Carlssoni arvates nii oluline, et nõudis tunnistaja kohest kutsumist jaoskonda ja eraldi ülekuulamist. Kella tunneb see tüüp ka, nagu näha, mõtles Alm. Ohkas ja tõstis oma heliseva telefoni toru.
„Alm,” ütles Alm.
„Sul on all vastuvõtus külaline,” ütles hääl teisest otsast. „Kas sa saad talle järele tulla?”
Nagu mul oleks mingit kuradi valikut, mõtles Alm ja ohkas uuesti.
Ei mingit kohvi, ei mingit vett ega mingit niisama udujuttu, muidu võid pooleks ööks siia jääda, mõtles Alm viis minutit hiljem, kui ta oma tunnistajaga teine teisel poole lauda istus.
„Kas ma võiksin näha su juhiluba ja pardaarvuti väljavõtet, mille mu kolleeg palus sul kaasa võtta?” küsis Alm oma arvutit käivitades. On ikka kuradima suvi, mõtles ta.
„Palun,” ütles Ara. „Võta visiitkaart ka, kui peaks olema tarvis mulle helistada.” Väsinud tüüp, mõtles ta.
„Kust sa pärit oled, Ara?” küsis Alm juhiluba vaadates.
„Gnosjöst,” vastas Ara Dosti. „See asub Smålandis. Kuigi nüüd elan ma juba viisteist aastat Stockholmis. Kirjutasin oma koduse aadressi sinna visiitkaardi peale,” ütles Ara ja noogutas paberite poole, mis ta oli just Almile ulatanud.
„Ma ei mõelnud seda,” ütles Alm. „Ma mõtlesin, kust sa algselt pärit oled,” selgitas ta.
„Rootsist,” vastas Ara Dosti teeseldud üllatusega. „Småland on Rootsis. Ma arvasin, et sa tead seda. Ma olen Smålandis sündinud ja üles kasvanud. Käisin seal koolis ja kui ma kaheksateist sain, siis kolisime mina, isa, ema, kaks vanemat venda, noorem vend ja kaks vanemat õde Stockholmi. Kokku kaheksa inimest, tõeline rahvasterändamine,” nentis Ara Dosti ja naeratas Almile sõbralikult.
„Okei, saan aru,” ütles Alm ja ohkas. „Äkki sa võiksid siis oma sõnadega rääkida tähelepanekutest, mis sa tegid möödunud öösel kella kahe paiku, kui sa olid Brommas ühe kliendi Alviksvägenil maha pannud.” Järjekordne vend, kes tuleb siia politseinikega lolli mängima, mõtles ta.
Ara suutis kogu oma loo vähem kui viie minutiga ära rääkida. Kuidas ta pani kliendi tolle maja juures maha kümme minutit pärast kaht. Pööras ringi, sõitis tagasi, ja …lstensgatani ristmikul – ligikaudu minut hiljem – oleks peaaegu alla ajanud mehe, kes astus tänavale täpselt selle tapetud advokaadi maja juures. Selle ajaga jõudis ta anda ka mehe põhjalikud tundemärgid ja kirjeldada autot, millesse too istus.
„Ta oli minuealine,” ütles Ara. „Võib-olla paar aastat vanem, umbes kolmkümmend viis. Kuigi minust märksa pikem. Nii meeter üheksakümmend ehk. Sinised teksad, tume jakk, paljas pea. Lonkas paremat jalga, minu meelest. Vähemalt võttis ta parema käega paremast reiest kinni, kui teda ähvardas oht minu radikasse sattuda. See oli karm tüüp, ma ütleks. Ilmselgelt karm.”
„Karm?”
„Sellisega õiendamiseks juba autot kinni ei pea,” selgitas Ara.
„Ega sa teda juhuslikult ei tundnud?” küsis Alm. „Varasemast, ma mõtlen?”
„E-ei. Miks ma oleksin pidanud?”
„Sa oled ju taksojuht. Kas ta oli sisserändaja või rootslane? Midagi nägid sa ju ometi veel?”
„Ei,” ütles Ara. „Ta nägi välja nagu nüüdsel ajal kõik. Küll aga on mul ettepanek. Kui sa otsiksid välja mingid fotod, sellised, nagu pollarid telekas minusugustele näitavad, siis ma võin ju vaadata, kas keegi tuleb tuttav ette. Mis arvad?”
„See auto, kuhu ta istus. Kas sa seda oskad kirjeldada?” Küsimusi esitan siin mina, mõtles Alm.
„Mersu, hõbedane, sportmudel … madal, lai, kallis, uusim mudel …”
„Selles oled täiesti kindel?”
„Jah. Raudpolt. Ma olen ju taksojuht, ise just ütlesid.”
„Numbrimärki ei jõudnud näha? Tahavaatepeeglist, ma mõtlen.”
„Ei.”
„Midagi sa ju ometi nägid. Tähendab, nagu paistab, siis nägid sa ikka üksjagu.”
„See, kes autos istus, pani mulle täistuled peale, niipea kui ma mööda olin sõitnud.”
„Nii et sa ütled, et neid oli kaks. Üks inimene istus juba autos?”
„Hea küll,” ütles Ara Dosti. „Teeme niimoodi. Ma räägin veel ühe korra. See, kellele ma äärepealt otsa oleksin sõitnud, astub kõnniteele, kui ma mööda sõidan. See, kes istub autos, mis on pargitud valele poole tänavat, paneb mulle täistuled kraesse, niipea kui ma mööda olen saanud. Mul ei ole aimugi, kuidas ta välja nägi. Sõitsin otse koju, kummivilinal, kui täpne olla. Mis sa ise teinud oleksid?”
„Ah nii,” ütles Alm. „Muud sul lisada ei ole?”
„Ei,