Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast. Leif G. W. Persson
Читать онлайн книгу.
mis tal oli kombeks välja otsida niipea, kui suvi saabub ja päikesekiired on paljastanud piisaval määral naisterahvaste ihu, et see oleks seda tüli väärt. Tema terasraamides uurijaprillid, mille mustad peegelklaasid ei lasknud teda segi ajada suvaliste liputajatega, kes sellisel aastaajal tavaliselt ringi tõmbasid ja iseennast ja oma räpaseid T-särke täis ilastasid, kui oma haiglastele fantaasiatele rakendust otsisid.
Niisiis jalutas kollases linases ülikonnas ja tumedates päikeseprillides Evert Bäckström, keda nii madalates motiivides küll kahtlustada ei saanud, rahulikult mööda tänavat politseimajast eemale, lõikas läbi Solna keskuse ja möödus Råsunda jalgpallistaadionist, et pool tundi hiljem astuda ühte oma lemmikkõrtsi Filmstadenis.
Tee peale jagus nii mõndagi vaatamisväärset ja uuele juurdlusele ei olnud ta kordagi mõelnud. Iga asi omal ajal, mõtles Bäckström. Muidugi lasi ta teiste seljas liugu ja elas laia elu, oli tuntud kõikidest televisiooni krimisaadetest ja interneti fänniklubi omanik, samuti iga naise salaunistuste objekt, aga kõik see, mis oli tema pärand siin elus, oli kõigest üks osa tema isiksusest. Ta oli ka vaatleja, kes oli kõrgemal kogu sellest inimlikust mudamaadlusest, millele tema lihtsakoelised kaasteelised paistsid pühendavat suurema osa oma elust. Kõige jaoks on oma aeg ja eks sinus, Bäckström, ole ka natuke filosoofi, mõtles ta oma tavalise laua ääres istet võttes, samal ajal kui koha omanik osutas talle tavapärast tähelepanu ja paigutas viivitamatult tema ette täpselt paraja suurusega ja väga külma õlle.
„Tere tulemast, Bäckström,” ütles ta. „Mida komissar arvaks suurest grill-lihalõigust Bearni kastme ja praekartuliga? Ilma salatita.”
„Kõlab imeliselt,” vastas Bäckström. „Pluss tavaline väike klaas vett, mille kõrvale hästi märgatav päris veega karahvin.”
„Muidugi, muidugi,” vastas baariomanik ja noogutas vandeseltslaslikult.
Siis istus Bäckström rahulikult ja sõi, aegamisi ellu tagasi pöördudes. Nüüd hakkas ta ennast taas normaalselt tundma. Koosoleku lõpu poole, kui tema kolleegid jahusid nii südamest kõikidest mõtetest ja uurimisvõimalustest, mis nende peakestes tiirlesid, oli ta tegelikult tundnud pisukest väsimust ning suurt vajadust eraldatuse ja mõtisklemise järele. Natuke sama tunne nagu siis, kui supersalaami oli oma osa saanud ja tema tahtis ainult rahus olla, ilma et tema suures Hästensi voodis ripuks tema küljes keegi võhivõõras naisterahvas.
Eluvaim tuleb tagasi, mõtles Bäckström, tõstis väikese klaasi ja valas viimase tilga kõrist alla.
Kohvi joomise ajal tuli kõrtsiomanik ja võttis tema laua ääres istet. Ta oli innukas AIK spordiklubi fänn, täpselt nagu Bäckströmgi iga kord, kui ta siia kõrtsi sattus, ja ilmselt oli kumu juba temani jõudnud. Et Solna politseilegend uuris klubi ühe ürgvaenlase mõrva.
„Sa ikka tead, et tüüp istus Djurgårdeni juhatuses? Nagu peaks veel muud põhjust otsima.”
„Ma tean,” vastas Bäckström. „Ma tean, minu meelest oleks see kurjategija õigeksmõistmiseks täiesti piisav alus.”
Siis sõitis ta taksoga tagasi tööle, tegi tee peal peatuse ja ostis juurde kurgupastille, et kurje keeli ennetada, ja vaevalt jõudis ta oma tooli vajuda ja väsinud jalad lauale tõsta, kui tema uksele koputati. Tema oma pisike Jenny, täiskomplekt napi punase topi ja eriti laia naeratusega, palus vestlust nelja silma all.
„Kui bossil oleks viis minutit aega?”
„Ikka, muidugi, võta aga istet,” ütles Bäckström ja viipas tühja tooli poole.
Eluvaim on tagasi tulnud, mõtles ta, ning põgusa hetke jooksul kaalus ta isegi, kas peaks prillid uuesti ette panema.
26
„Millega ma sind aidata saan?” küsis Bäckström, samal ajal kui ta kindluse mõttes tõstis parema jala üle vasaku põlve, juhuks kui supersalaami peaks nihelema hakkama.
„Mul on üks mõte, mida ma tahtsin sinu peal proovida,” ütles Jenny. Naeratas uuesti, kallutas end ettepoole ja ulatas ühe paberi.
„Ah et nii,” vastas Bäckström. Võttis paberi ja luges. Kolm käsitsi kirjutatud rida, ümmargune korralik koolitüdruku käekiri, täpselt nagu ta oligi lootnud, mis sellesse väikesesse üksikasja puutus, ning supersalaami oli vist juba natuke elevil.
„Loe, loe.” Jenny osutas paberile ja noogutas innukalt.
„Pühapäev, 19. mai. Parunit pekstakse oksjonikataloogiga. Teisipäev, 21. mai. Küülik võetakse puuduliku hoolitsuse tõttu omanikult ära. Pühapäev, 2. juuni. Advokaat tapetakse,” luges Bäckström valjusti ja üha kasvava üllatusega. Mis kurat see veel on, mõtles ta.
„Kas boss mõtleb samamoodi nagu mina?” küsis Jenny ja kallutas end veel pisut ettepoole. Rohkem kui vaid pisut erutunult ning kummis rinnaga.
„Ma ei tea, tõesti,” vastas Bäckström ja raputas pead. „Räägi, ma kuulan.”
„Üks mõte, mis mul koosolekul tuli. Äkki lihtsalt, eks, et kui tavalised sellised juhtumid ikka on? Siis ma mõtlesin mõrvauurimise kolme kuldreegli peale … esiteks, et olukorda tuleb adekvaatselt hinnata … teiseks, et ei tasu asju ilmaasjata keeruliseks ajada … ja kolmandaks … ja see mulle koosolekul pähe turgataski … et kokkusattumusi tuleb õppida vihkama.”
„Ah soo,” ütles Bäckström. „Vabandust, aga ma …”
„Ma mõtlen ainult seda, et kui tavaline see ikka on, et kolm sellist sündmust toimuvad kõigest mõne nädala jooksul? Pealegi samas politseipiirkonnas? Tähendab, kui see oleks puhas juhus, siis küllap see on statistiliselt võimatu, arvestades seda, kui ebatavaline see on. Iga asi eraldi, ma mõtlen. Ma käisin netist vaatamas. Kas sa tead, millal viimati siin riigis keegi advokaadi ära tappis?”
„Ei tea,” vastas Bäckström. „Kahjuks ei juhtu seda tõepoolest iga päev, aga …”
„Eelmine kord oli üle viiekümne aasta tagasi. Kaugel põhjas, Norrlandis, seoses ühe maakohtu protsessiga. Üks osalistest lasi vastaspoole advokaadi maha. Just advokaadid pidavat olema Rootsis ühed kõige haruldasemad mõrvaohvrid … ja siis see omanikult ära võetud küüliku lugu … ma ei ole elu sees millestki sellisest kuulnud … ja veel peksmine oksjonikataloogiga.”
„Ma kuulan,” ütles Bäckström. Mis kuradi juttu ta nüüd ajab, mõtles ta.
„Sa oled ju eluaeg vägivallakuritegusid uurinud,” ütles Jenny. „Mitu korda on esinenud juhust, kus parunit kolgitakse oksjonikataloogiga? Pealegi veel lossi juures, kus elab kuningas.”
„Mitte kunagi,” vastas Bäckström rõhutatult, samal ajal pead raputades. „Peaks lausa ütlema, et see juhus on Rootsi kriminaalajaloos küll esmakordne.”
„Täpselt,” ütles Jenny. „Täpselt minu mõte.”
„Ma saan aru, mida sa räägid, Jenny, aga ma ei saa ikka veel aru …”
„See ei saa olla juhus,” katkestas Jenny teda tõsisel pilgul.
„Ei saa olla juhus?”
„Ei.” Jenny noogutas. „See ei saa olla juhus. Nende kolme sündmuse vahel peab olema seos. Minu silmis on see ainus võimalus. Et üks viib teiseni, mis viib kolmandani. Ja kui me selle seose avastame, siis leiame kõigele lahenduse. Erikssoni mõrvale ja kogu muule värgile, nii küüliku kui oksjonikataloogi loole.”
„Ah et sina arvad nii,” ütles Bäckström. „Sina arvad siis nii,” kordas ta, sest ta mõtted olid libisenud juba uude suunda. On see vana Rogersson mis ta on, aga vähemasti on ta igati töökorras politseinik, kellel ei tuleks pähegi tissidega mõelda ja kes ei saa mitte mingil juhul olla selle väikese eradetektiivi isa. Kui arvestada Rogerssoni välimust ja tüdruku aju, ja see on ikka paras vedamine, kui Rogerssoni olematuid tisse arvestada, mõtles ta.
„Ma teadsin, et sa saad mu mõttekäigust aru. Sellepärast ma mõtlesingi, et targem oleks otse sinu juurde tulla ja mitte teistega rääkida.”
„Tark mõte,” ütles Bäckström.