Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast. Leif G. W. Persson
Читать онлайн книгу.
nii,” ütles Bäckström. Üha paremaks läheb, mõtles ta. Võibolla kasvab siit veel väike grupikaski välja, mõtles ta.
„Kuidas sa temaga siis tuttavaks said? Jenny emaga, ma mõtlen.”
„Sattusin sinnakanti,” ütles Rogersson irvitades. „Kaheksakümnendatel, üsna samal ajal kui seni tundmatu kurjategija saatis looja karja Palme. Mind viidi Stockholmi narkost mõrvakomisjoni üle, neil oli ju ilmselgelt liiga vähe mehi. Ja siis said nad kaela mõrva Jönköpingis. Mingit tanklaomanikku oli pussitatud. Rööv läks käest ära ja võsavõmmidel tekkis huvi ühe Guni endise kuti vastu. Eks Gun oli tol ajal üsna metsik ka. Mis ei olnud tema väljanägemist arvestades imestada.”
„Kas oli siis tema süüdi? See kutt?” Üsna metsik, kõlab hästi, mõtles ta. Küllap ongi asi nii lihtne, et keegi kohalik valgete hammastega parasiit pani Guni paksuks ja lasi Rogerssonil tagajärgede eest hoolitseda.
„Ei,” vastas Rogersson pead raputades. „Üks teine kohalik talent. Kuigi Guni ta küll ei tundnud. Kõigest nädalaga saime jälile. Nii et Guniga läks üsna kiireks, nagu sa aru võid saada. Ta oli just kaheksateist saanud,” ohkas Rogersson. „Olid ajad. Kuigi paariminek ei tulnud ju üldse kõne alla. Mul oli ju kõik Stockholmis. Töö ja pruudike. Ja esimene laps muidugi ka, tol ajal nii paariaastane, ja järgmine tulemas.”
Sa kujuta pilti, mõtles Bäckström ja piirdus noogutusega.
„Kuigi me oleme kõik need aastad ühendust pidanud. Nii Jenny kui ka mina, ja ka Gun. Pole neil iialgi häda olnud. Gunil on hästi läinud, väga hästi. Tal on kaks ilusalongi. Teenib rohkem kui sina ja mina kokku.”
Nojah, mõtles Bäckström. Sa räägi ikka enda eest.
„Jenny terviseks,” ütles Rogersson ja tõstis klaasi. „Ja au tema emale.”
„Tervist,” ütles Bäckström. Näib paljutõotav, mõtles ta. Ema ja tütar. Sellest võib saada mälestusväärse grupika.
Seejärel vahetasid nad teemat ja sõid korraliku kõhutäie, enne kui baari ümber kolisid ja lasid õhtul käest ära minna tavalisel meeldival moel, nii võmmid omavahel. Õhtu kujunes suisa nii heaks, et täpsemad üksikasjad langesid hämaruse hõlma, aga kui Bäckström ellu ärkas, lebas ta igatahes oma kodus Hästensi voodis.
Seal vedeles ta praktiliselt terve päeva, enne kui ennast nii palju kokku võttis, et suutis oma armsasse stammrestorani jalutada ja varase pühapäevase õhtusöögi süüa.
Pühapäeva veetiski ta muidu kodus, ja kui ta restoranist koju jõudis, istus ta oma salajase arvuti taha, mille aadressi ei saanud mingil kombel temaga seostada, ja haldas oma isiklikku veebifänniklubi märgusõnade „Väike Punamütsike” ja „Uudishimulik Blondiin” alt, kusjuures neid mõlemaid ühendas see, et ilmselt oli neil isiklik kogemus nii supersalaamist kui ka Taevalikust Ampsust. Said nüüd need teised tädikesed ka oma jao, mõtles Bäckström, sulgedes arvuti pärast seda, kui oli lasknud Punamütsikesel neile saladuskatte all rääkida, missugust varandust nende iidol õieti kaasas kannab.
Kui ta magama läks, oli kell veel poisike, paar kosutavat viskit, et esmaspäevale vastu minna, ja seejärel jäi ta magama. Magas õiglase und tervelt viis tundi, enne kui telefon uue päeva algust kuulutas. Saabunud oli esmaspäev, 3. juuni, millest pidi saama tema elu parim päev, ning imede aeg ei paistnud veel sugugi möödas olevat.
III
Advokaat Thomas Erikssoni mõrva uurimine. Sissejuhatav etapp
20
Kui Bäckström oma värskeima mõrvaohvri majja astus, seisis Annika Carlsson juba seal ja ootas teda. Ta ulatas kingakaitsed ja kilekindad, samal ajal noogutades suure trepi poole, mis viis ülemisele korrusele.
„Trepist üles,” ütles ta. „Paistab, et seal kõik juhtuski. Leiti ülemisest trepihallist. Suur ruum, nii viis-kuuskümmend ruutu, kasutas seda ilmselt kombineeritud kabineti ja elutoana, väljas on suur rõdu.”
„Surnukeha on veel siin?” katkestas teda Bäckström.
„Muidugi, sest ma oletasin, et tahad seda kohapeal näha. Kohtuarst on aga juba lahkunud. Sõitis veerand tunni eest ära. Niemi ja Hernandez on üleval, aga trepiga on nad lõpetanud, nii et võid rahulikult üles minna.”
„Mis ta siis ütles ka? Arstionu, ma mõtlen,” täpsustas Bäckström.
„Mõrv,” vastas Carlsson. „Tömbi esemega vastu pead, selle taipamiseks ei pea isegi arst olema. Kukal on sisse löödud, kolju on puhta lapik. Ikka väga kole näeb välja.”
Bäckström piirdus noogutusega. Siis istus ta toolile ja tõmbas mõningase vaevaga kingakaitsed jalga, enne kui püsti tõusis ja kindad kätte pani.
„Suudan ennast vaevu talitseda,” ütles Bäckström.
„Üks asi veel,” ütles Annika Carlsson häält alandades.
„Ma kuulan,” ütles Bäckström. Mis ta nüüd veel välja on mõelnud, mõtles ta.
„Erikssonil oli siin üleval üks arvuti,” ütles Annika Carlsson ja näitas peanoogutusega ülakorruse poole. „Seisab kirjutuslaual. Kui ma enne üleval käisin, siis rääkis Niemi, et see on ilmselt sisse lülitatud ja salasõna ei ole tarvis.”
„Nii?”
„Pakkusin, et ta kasutaks juhust ja teeks kõvakettast koopia.”
„Milles probleem on?” katkestas teda Bäckström.
„Arvuti küljes on märgis, see kuulub advokaadibüroole Eriksson ja Partnerid, nii et Niemi tahtis kõigepealt prokurörilt üle küsida.”
„Eriline argpüks,” turtsatas Bäckström.
„Nii et ma tegin selle siis ise ära,” ütles Annika Carlsson ja ulatas Bäckströmile väikese punase mälupulga.
„Mis Niemi selle peale ütles?”
„Ei midagi,” vastas Annika Carlsson naeratades. „Nad läksid Hernandezega välja kohvile.”
„Mõistlik mõte,” nentis Bäckström ja pistis mälupulga taskusse. Minu elu parim päev, mõtles ta. Selline päev, kus kõik sujub justkui õlitatult ja miski ei suuda sind peatada.
Bäckström peatus ülemisel trepiastmel ja silmitses ülemist trepihalli, mis nüüd kujutas endast kuriteopaika. Keset ruumi oli suur vanaaegne Inglise stiilis kirjutuslaud, Bäckströmile tundmatut päritolu läikivast väärispuidust, ja lauaplaat oli kaetud rohelise nahaga. Tool oli lauaga samas stiilis. Puidust käetugedega, iste ja selg polsterdatud sama tooni rohelise nahaga kui kirjutuslaud.
Trepi ja kirjutuslaua vahel põrandal lebas Bäckströmi mõrvaohver. Ta lebas selili, kirjutuslauaga paralleelselt, käed külgedel, jalas mustad nahksussid ja hallid laiad püksid ning seljas valge linane särk, kraenööbid lahti ja käised üles kääritud. Mugav ja mõnus riietus, ka elu viimase kohtumise puhuks, kui talle saabus külla vikatimees, ja kõiges selles, mis nüüd veel oluline oli, klappis ta Annika Carlssoni kirjeldusega väga hästi. Nägu oli üleni verine. Laiali voolanud ja valgunud veri juuksepiirilt lõuani ja kaelani, omajagu verd oli sattunud ka valge särgi rinnale, lapik kukal toetus vastu maad.
„No nii,” ütles Bäckström ja noogutas Niemile, kes seisis teisel pool kirjutuslauda ning paistis olevat hõivatud mustalt mobiiltelefonilt sõrmejälgede võtmisega. „Mis sina arvad, Peter? Kas õnnetusjuhtum või tavaline enesetapp?”
„Eh, jah,” vastas Niemi kerge muigega. „Selle pärast ei pea sa küll muretsema. Kohtuarsti sõnul, kes teda siin just vaatamas käis, on tegu õpikunäitega surmavast vägivallast klassikalise tömbi esemega. Siinsel juhul vastu ohvri pead ja kaela. Tema kukal on sisse löödud vähemalt kolme-nelja löögiga ja pealegi on tal kael murtud.”
„Mõrvarelv?”
„Siit majast pole me küll midagi leidnud, kuigi nii ahjuroope kui küünlajalgu on piisavalt. Mina isiklikult pakuksin