Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast. Leif G. W. Persson
Читать онлайн книгу.
ütles Jenny ja naeratas uuesti. „Tore, et me ühel nõul oleme. No et me mõtleme samamoodi.”
Kui sa vaid teaks, mõtles Bäckström.
„Kas on veel midagi, millega ma sind aidata saaks?” küsis Bäckström sügava meheliku noogutuse saatel.
„Puhtast uudishimust tahtsin veel üht asja küsida. Kui lubad, et see jääb meie vahele?”
„Ma kuulan,” ütles Bäckström. Kallutas end ettepoole, toetas küünarnukid lauale ja asetas sõrmeotsad kokku.
„Ma mõtlesin Ankani, kolleeg Annika Carlssoni peale,” ütles Jenny Rogersson, samal ajal kui ka tema kallutas end ettepoole ja alandas häält. „Ega ta ometi ei ole … tead küll, eks.” Jenny keeras selgituseks vasaku käe vinklisse.
„Kas ta on proovinud sulle ligi ajada?” küsis Bäckström. Ründelesbik teeb madalaid tiire, mõtles ta.
„Sihuke tunne on küll,” ütles Jenny naeratades. „Ega ma otseselt pahaks ei pane, aga ma ise olen tegelikult hetero, täitsa hetero.”
„Kena kuulda,” ütles Bäckström naeratades. Seekord terve Eastwood, sest ilmselgelt oli õige pea aeg supersalaami mängu tuua.
17
Alles reedel kuulis ta vabadusekellade helinat, algul küll nõrka, kuid päeva peale üha valjemat, ning nagu ikka, veetis ta selle päeva konverentsil. Pidev areng ja paigaltammumise vältimine oli määrava tähtsusega, kui tahtsid olla teadlik ja edukas politseinik, ühiskonna teener sõna otseses mõttes, ja ise ei jätnud ta iialgi kasutamata juhust seda enesestmõistetavust oma kolleegidele meelde tuletada.
Ka selles organisatsioonis, kuhu tema kuulus, oldi nüüdsel ajal ühel meelel, et see oli kuritegudega võitlemise A ja O. Just konverentsid ja kõiksugu muud sisekoolitused olid ülekaalukalt kõige kiiremini kasvav tegevusvaldkond politseis. Politseinike teadmisjanu näis olevat pea võimatu kustutada ja Bäckström ise oli oma lähikondsetele suureks eeskujuks.
Sellele aitas kaasa fakt, et ta oli väga nipsakas, mis puudutas valikut, millist kõikidest neist kursustest ja konverentsidest külastada. Ülesanne polnud kergete killast, sest valik oli praktiliselt lõputu ning kaetud olid väga erinevad teemad ja teadusalad. Ise eelistas ta reedeseid konverentse, mida peeti väljaspool tavapärast politseikeskkonda, mis võis ju ajule halvavalt mõjuda. Kõige parem oli, kui need toimusid jalutuskäigu kaugusel tema Kungsholmeni korterist.
Lisaks ei tohtinud need alata liiga vara ega lõppeda liiga hilja, sest sellel võis olla ebasoodne mõju nii tema ettevalmistustele lähenevaks teadmiste omandamiseks kui ka vajadusele hiljem, eraldatuses, anda hinnang protsessile, millest ta äsja oli osa saanud. Eriti oluline oli ka see, et lõpuks oleks kõikidel osalejatel aega omavahel suhelda ja rahulikult arutada kõiki päeva jooksul käsitletud teemasid. Töö väiksemates rühmades, ja eriti sellistes, kus pidi lahendama väljajagatud kirjalikke ülesandeid, oli seevastu õudus kuubis, mis võis tõsiselt pärssida osalejate loovust ning seda lausa mitmel moel.
Nendest olulistest vaatenurkadest paistis ka seekordne konverents eriti paljutõotav. Suurem konverentsihotell südalinnas, kodunt mugavalt jalutuskäigu kaugusel – oli ka imeline suveilm –, kus alustati kohvi ja kogunemisega kell üheksa ja lõpetati ühise vestlusringiga, mis pidi lõppema juba kell kolm pärastlõunal, et kaugema nurga mehed ei peaks muretsema ja alles keskööl koju oma kallite keskele jõudma.
Ka teema oli seekord huvitav – „Tõest, valest ja kehakeelest” – , kuna oli suunatud kriminaalpolitsei uurijatele ja eriti nendele, kes korraldasid ülekuulamisi raskete vägivallakuritegude osakondades.
Nagu rusikas silmaauku, mõtles Bäckström rahulolevalt, kui ta juba kell veerand kümme suure konverentsisaali fuajeesse astus, et alustada teadmiste ammutamist tassi kange kohvi ja paari Viini saiakesega.
Sissejuhatava loengu pidas üks kohtupsühholoogia professor, kes oli kogu konverentsi peakorraldaja ja kirjutanud pealegi täpselt samal teemal teadustöö.
Professor alustaski oma ettekannet sellest, mis oli tema uurimistöö põhisisu. Mis puudutab tõe ja vale eristamist, siis on kehakeelel öelda palju rohkem kui puhtalt verbaalsel sõnumil, mida uuritav isik edastab. Arvuti, PowerPointi, mitmesuguste tabelite, piltide, filmilõikude ja katkematu sõnavoolu abil tõestaski nende esineja seejärel rohkem kui tunni aja jooksul oma väidet.
Inimesed, kes vältisid silmsidet täielikult ja eelistasid vahtida endale sülle, olid seega täpselt samamoodi kahtlusalused kui need, kes vaatasid ülekuulajale kindlal pilgul otsa ning alustasid iga vastust noogutuse ja sõbraliku naeratusega, seda olenemata sellest, kas nad istusid paigal nagu puukujud või proovisid istudes nii polstri kui seljatoe tooli küljest ära kiskuda.
Ka pruunid ekslevad silmad ja pisikesed jalakesed, mis käivad nagu trummipulgad vastu põrandat, ei valeta kunagi, mõtles Bäckström ja kohendas end oma toolil.
Pärast sissejuhatavat positsioneerimist läks professor tõsiselt käima, võttes ette kogu skaala alates tavaliste näotõmbluste ja spasmidega inimestest kuni nendeni, kes paistsid täiesti katatoonsed, ja enamiku ajast pühendas ta kehalistele märkidele ja žestidele, mis sinna vahele jäid. Inimesed, kes köhatasid ja mõmisesid, ise samal ajal kõrvanibusid näppides, nina pigistades, laupa muljudes või kukalt kratsides.
Mis puudutas kehakeelt, mis paljastab nii sinu kui ka sinu kurja kavatsuse, siis ei oleks isegi üle keha halvatu suutnud professori juhtimisel toimuvat teaduslikku uurimist üle elada. Silmalau kergest võbelusest piisas, et kahtlus oleks põhjendatud, ja suurenenud pupill mõjus usutavusele katastroofiliselt.
Oli ka huvitavaid seoseid uurimisobjektide verbaalse sõnumi ja nende kehakeele vahel. Inimesed, kes enamasti alustasid oma juttu väljenditega „ausalt öeldes”, „tõesõna”, „käsi südamel” ja „omavahel öeldes”, samal ajal ennast kõrvadest sikutades ja nimetissõrmega nina hõõrudes, kuulusid seega kõige pädevamate valetajate hulka. Maailmas, kus professor elas ja töötas, paistis selline „kombinatoorne käitumine” olevat võrdne puhtsüdamliku ülestunnistusega.
Muidugi kui sinu juttu uskuda, mõtles Bäckström. Iseendast jättis nende lektor nimelt veel eriti kahtlase mulje. Väike kortsus teksade ja halvasti istuva pintsakuga koitanud tegelane, kelle põhitegevuseks oli oma paksude prillide liigutamine ninajuure ja juuksepiiri vahet, kui ta parajasti ennast kõrvust ei sikutanud või nimetissõrmega nina ei hõõrunud.
Kus see tüüp ikka köhatas ja mõmises, mõtles Bäckström. Oleksin mina sind üle kuulanud, oleksin sul enne kongi läkitamist kõri rohelise seebiga üle küürinud, mõtles ta.
Siis tehti enne viimast küsimuste ringi viieminutine jalasirutuspaus, ja kui kuulajad pärast tavapärast kahtkümmet minutit tagasi tilkusid, võttis maad suur vaikus.
„Kas küsimusi pole?” küsis nende lektor kolmandat korda, libistades pilgu uueks hoovõtuks üle auditooriumi.
„Osalejate nimekirja järgi saan aru, et mul oli au esineda mitme meie riigi kõige kogenuma ülekuulaja ees. Muu hulgas märkasin, et siin on ka komissar Evert Bäckström.” Professor noogutas sõbralikult Bäckströmi poole, kes istus ruumis kõige taga.
Kes need teised siis veel olema peaksid, mõtles Bäckström, kes piirdus siiski vastunoogutusega. Mis kurat niimoodi lõunasöögist saab, mõtles ta. Mõte, mida ta paistis näoilmeid arvestades paljudega jagavat.
„Oleks põnev saada osa sinu kogemustest, otse rajalt nii-öelda, mis puudutab kehakeelt kui tõe ja vale eristamise instrumenti.”
„Ega see niisama lihtne ei ole,” ütles Bäckström ja noogutas raskelt. „Nii et selle koha pealt oleme täiesti ühel nõul. Kuigi eks aastate jooksul jääb nii mõndagi külge. Mis näitab, et nad valetavad.” Bäckström noogutas uuesti. Seekord veel raskemalt, et oma äsjastele sõnadele kaalu anda.
„On sul nõuandeid? Kas komissar oskaks nõu anda?”
„Jah, noh, endal on mul näiteks üks kehasignaal, mis on kindel kui kalju. Mis tõestab üheselt, et nad valetavad.”
„Väga