Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast. Leif G. W. Persson
Читать онлайн книгу.
ühe vana tuttava, Mario Grimaldiga kokku, kes ilmselt samuti sinu turvakorterit noolib.”
„Ristiisa,” ütles ta vestluskaaslane ja noogutas kergelt naeratades. „Ma saan aru, mida sa mõtled, ja kui sa töö juures arvutisse vaatad, siis selgub sealt kindlasti, et ta on nüüdsel ajal puupaljas ja peast segi.”
„Midagi sinnapoole,” ütles Bäckström. „Kuidas siis tegelikult on?”
„Täpselt vastupidi,” vastas võõrustaja ja keerutas klaasi käes. „Lisaks on ta osutanud mulle aastate jooksul nii mõnegi teene. Sellise, millest ei ole võimalik keelduda.”
„Marioga koos oli üks minu endine kolleeg, kelle nimi on Rolle Stålhammar, see käib tal alati kannul. Mis sa tema kohta tead?”
„Pole kunagi kuulnud,” vastas võõrustaja. „Endine politseinik, ütled sa? Marioga on asi nii lihtne, et ta tunneb absoluutselt kõiki, ja kindlasti nii mõndagi sinu kolleegi.”
„Vahet pole,” ütles Bäckström õlgu kehitades. Eks elu näitab, ja ei tea, kes need teised kolleegid veel olla võiks, mõtles ta.
Kui Bäckström paar tundi hiljem voodisse heitis, oli ta juba oma pruuni ümbriku lahti teinud ja sisu kokku lugenud. Kes see kurat suudaks ainult justiitsministri palgast ära elada, mõtles ta pead vangutades ja pistis ümbriku padja alla. Siis ta uinus, magas sügavalt ja unenägudeta, kuni ärkas vastu magamistoa aknaplekki trummeldava vihma peale.
10
Felicia Pettersson oli kakskümmend kaheksa aastat vana. Ta oli viis aastat politseis töötanud ja oleks pidanud õieti ikka veel korrakaitseosakonnas olema, kui ta poleks juhtunud paari kuu eest saalihokivõistlusel oma põlvesidet rebestama. Raske juhtum, nagu selgus, ja keeruline ühendada korrakaitsepolitseiniku välitööga. Selle asemel sattus ta politseimaja valvelauda ja seal oli ta istunud juba üle kuu, kui Bäckström teda äkitselt märkas. Lisaks oli see reede ennelõunal, kui Bäckström oli suurepärases tujus, sest oli parajasti teel Kungsholmenile tähtsale lõunasöögile.
„Mida kuradit sina siin teed?” küsis Bäckström üllatunult ja nädal hiljem viidi Felicia üle Bäckströmi enda raskete kuritegude osakonda.
Bäckströmil oli Felicia vastu kerge nõrkus, mis oli väga ootamatu, arvestades naise tausta ja kurje keeli, mis Bäckströmi selja taga politseis jutte levitasid. Nimelt oli Felicia sündinud Brasiilias. Lastekodulaps São Paolost, ja kui ta oli alles üheaastane, siis lapsendas ta üks Rootsi abielupaar, kellest mõlemad töötasid politseis ja elasid Stockholmi lähedal Mälaröarnas.
Mõni aasta varem, kui ta oli Solna kriminaalkuritegude osakonnas praktikal, aitas ta Bäckströmi ühe topeltmõrva uurimisel ja pälvis komissari heakskiidu, kuna erinevalt kõigist oma lihtsameelsetest kolleegidest taipas ta alati, mida Bäckström silmas peab, ja täitis alati eeskujulikult tema käsku. Seda vaatamata Bäckströmi veendumusele, et tõeline politseinik oli alati ka tõeline mees, samal ajal kui tõeline naine võis vabalt pühenduda märksa pehmematele ettevõtmistele, ja mida see viimati nimetatu konkreetsemalt endas kätkes, jättis ta nüüdsel ajal targu enda teada.
Pärast esmaspäevast koosolekut oli Felicia otsene ülemus Annika Carlsson otsustanud koos Feliciaga rääkida uuesti Frida Fridensdaliga, et näha, kas too suudab neile näidata meest, kes oli tema korterisse tunginud ja teda ähvardanud.
Sel põhjusel oligi Felicia Pettersson pühendanud ülejäänud päeva tunnistaja antud tundemärkidele vastavate võimalike kurjategijate otsimisele. Kaunikesti hägusad andmed, ja kui ta lõpetas, oli ta laadinud oma arvutisse üle saja pildi Stockholmi piirkonnas elavatest meestest, kes võinuks politsei registri andmetel vabalt teha seda, mida nende tagaotsitav oli nende ohvriga teinud.
Samal ajal rääkis Annika vastupuikleva Frida Fridensdaliga ja vaja läks omajagu veenmist, enne kui too oli nõus nendega kohtuma.
Järgmisel hommikul kell üheksa, eeldusel, et kohtumine toimub tema kontoris ega võta üle poole tunni.
11
„Mis sa siis asjast arvad?” küsis Felicia, kui nad teisipäeva hommikul politseiautos istusid.
„Ta ei tunne ennast hästi,” vastas Annika Carlsson. „Üldse mitte, nii et loodame parimat. Hindame olukorda adekvaatselt, tead küll,” ütles ta oma noorema kolleegi poole noogutades, naeratas ja müksas kergelt talle külge.
„Mis sa arvad, kui mina näitaks talle pilte ja sina vaatad, kuidas ta reageerib,” pakkus Felicia.
„Ma mõtlesin täpselt sedasama,” vastas Annika. Kui veab, siis näeb seda nende pilgust, enne kui nad pead raputama hakkavad, mõtles ta.
Veerand tundi hiljem jõudsid nad Frida Fridensdali töökohta ja Annika Carlsson, kes oli seal juba korra varemgi käinud, pani tähele, et sekretäril oli nüüd seltsiks üks Securitase turvamees, kes noogutas ja naeratas neile, kui nad sisse astusid.
„Me oleme politseist,” ütles Annika Carlsson ja näitas oma ametitõendit. „Me läheme Frida juurde.”
„Ta ootab teid.” Sekretär noogutas ja naeratas. „Vasakpoolne koridor, kolmas uks,” jätkas ta käega osutades. „Kohvi ja vett on ka, kui soovite.”
„Aitäh,” ütles Annika.
Kohvi ega vett ei soovinud keegi. Nende ohver veel kõige vähem. Tema raputas ainult pead, kui Annika selle välja pakkus.
„Ei, ma tahaks sellega ükskord ühele poole saada, nii et mind rahule jäetaks,” ütles ta.
„Hea küll,” ütles Annika ja patsutas kergelt ta käsivart. „Kõik saab korda,” lisas ta.
Siis istusid nad koosolekulaua äärde. Felicia oma sülearvuti taha, nende kuriteoohver tema kõrvale, nii lähedale, et Felicia kuulis ta hingetõmbeid ja tundis tema kehast hoovavat hirmu. Annika Carlsson laua otsa, et ta saaks jälgida nii Frida pilku kui fotot, mida too vaatab.
Kuidas ma sind kirjeldaksin? mõtles Felicia, kui ta ekraani üles tõstis ja arvuti tööle pani. Keskealine, kõhn, argine nii välimuselt kui rõivastuselt. Kuigi mitte praegu, mõtles ta. Mitte praegu, kui ma näen ainult naist, kes on kokkuvarisemise äärel.
„Okei,” ütles Felicia. „Hakkame peale. Proovi vaadata nii hoolikalt, kui suudad. Kiiret ei ole, ja piisab, kui sa raputad pead, kui tahad, et ma järgmise võtaksin. Kui keegi sulle tuttav ette tuleb või kui tahad kedagi lähemalt vaadata, siis ütle.”
„Okei,” vastas Frida, samal ajal vasaku käe sõrmenukke suu vastu surudes.
Esimesi pilte võttis vastu kiire pearaputus, aga mida rohkem pilte Felicia ette klõpsas, seda raskem oli Fridal neid vaadata.
Mis kuradi moodi ta sada kakskümmend tükki üle elab, mõtles Annika Carlsson, ja täpselt samal hetkel, kui ta oli seda mõelnud, nägi ta seda Frida silmis. Pealegi ütles ta seda.
„Tema!” karjus Frida Fridensdal ja tõstis käed näo ette. „Issand jumal, pane ta ära. Pane ta kinni, palun,” karjus ta, tõusis püsti, keeras arvuti poole selja ja nuttis äkitselt nii, et nii selg kui õlad vappusid.
Number 25, mõtles Annika Carlsson, ja kuna ta oli see, kes ta oli, ei olnud tal Felicia arvutist abi vaja, et pildil olevat meest ära tunda. Angel García Gomez, mõtles Annika Carlsson, ja kui see siin oleks loterii olnud, oli see mees küll kõige hullem peavõit, mille oleks endale tõmmata saanud, mõtles ta.
Ka Felicia tundis ta ära. Mitte et ta oleks teda elusast peast näinud, vaid tänu sellele, mida ta oli teinud eelmisel päeval, ja oma heale mälule. Angel García Gomez, mõtles ta. Sisserändajate laps, ema tšiillanna, kes tuli siia poliitilise põgenikuna seitsmekümnendate algul, isa teadmata, kolmkümmend viis aastat vana ja ringkondades, kus ta liikus, enamasti tuntud kui El Logo, Hull.
Ei tea, miks teda just niimoodi kutsutakse, oli ta mõelnud, kui mehe oma arvutisse lisas, sest selgeid põhjuseid selleks vähemalt nende registrites ei leidunud. Pealegi nägi mees hea välja, ta oli politsei kaamera poole isegi naeratanud, kui nad teda pildistasid. Võrreldes ülejäänud