Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast. Leif G. W. Persson
Читать онлайн книгу.
sa soovid?” küsis juht ja pani taksomeetri tööle.
„Pärast ütlen, sõida lihtsalt minema,” ütles Bäckström ja raputas tõrjuvalt pead. Mis vana hea Rootsiga toimub? Mis meist niimoodi saab?
15
Kolmapäeval, 29. mail oli kriminaalkomissar Evert Bäckströmil õnnestunud end peaaegu terve päeva töölt eemal hoida. See omakorda oli hoolika kavandamise vili, sest juba eelmisel õhtul oli ta mobiiltelefoni abil klõpsinud vastajasse „töötab kodus” kella üheteistkümneni, sellele järgnes „konverents politseiametis”, mis algas kell üks päeval. Üldjoontes pidanuks ta ainult jaoskonda minema ja seal otsa ringi pöörama ning sai selle asemel kasutada suurepärast võimalust hommikul uuesti magama jääda, rahulikult lõunat süüa ja pärast sööki leiba luusse lasta. Kui ei oleks olnud seda Rosita Andersson-Tryggi, kes oli teda ilmselt terve hommikupooliku oodanud ja praktiliselt pressis ennast tema kabinetti sisse, niipea kui ta ukse lahti tegi.
Nii et nüüd istus see naine tema vastas. Vesised silmad, kõhn, hall ja igav.
„Ma kuulan, Rosita,” ütles Bäckström ja noogutas nõudlikult. „Saan aru, et sul on midagi olulist südamel.”
Kriminaalinspektor Rosita Andersson-Trygg oli tulnud väljendama oma rahulolematust Bäckströmi viljeldava juhtimisstiiliga ja kindluse mõttes oli tal kaasas ka paber märkmetega, millele ta oma jutus toetus.
Esiteks avaldas ta tõsist nördimust loomakaitseosakonna kolleegidesse ja nende olulisse ametisse halvustava suhtumise pärast, mida Bäckström oli esmaspäevasel koosolekul tema meelest ilmutanud. Sellega seoses soovis ta ka juhust kasutada ning omaenda seisukoha teatavaks teha. Politsei pühendas liiga palju tähelepanu inimestele ja nende niinimetatud probleemidele, mille ohvriks sattusid omakorda süütud loomad, kellele alatasa, nii individuaalselt kui kollektiivselt, põhjustati uskumatuid kannatusi.
„Ma kuulan, ma kuulan,” ütles Bäckström. „Räägi edasi.” Bäckström noogutas talle julgustavalt. Naeratas sõbralikult ja vehkis innustavalt parema käega. Käiku läheb Bäckströmi segaduse-tekitamisestrateegia, see on kukepea, mõtles ta.
Rosita Andersson-Tryggil oli algul raske oma üllatust varjata, aga siis hingas ta sügavalt sisse ja tegi uue katse. Teiseks …
Need meetmed, mida loomakaitse kolleegid tarvitusele võtsid, tuginedes läänivalitsuses vastu võetud otsustele, olid tema kindla veendumuse kohaselt igati põhjendatud. Proua Linderoth oli looma hooldajaks ilmselgelt ebasobiv. Erinevalt oma ülemusest oli Rosita ka süvenenud materjali, mis oli olnud omavalitsuse otsuse aluseks, ning lugenud korralikult läbi kõik need kuus avaldust, mis tunnistaja ja avalduse esitaja Frida Fridensdal oli politseile ja omavalitsusele viimase aasta jooksul teinud. Muu hulgas koletu lugu sellest, kuidas küüliku oleks võinud äärepealt tappa ja tükkideks rebida üks majas elav taksikoer, kui taksi omaniku tõhus sekkumine ei oleks olukorda lahendanud.
„Jah, ma saan aru küll,” ütles Bäckström ja vangutas kurblikult pead. „Kohutav, tõepoolest. Kohutav.”
„Ah soo, nojah, kuigi ma ei saa õieti aru …”
„Et sa teaks, siis ma jagan igati sinu seisukohta,” katkestas teda Bäckström, noogutades rõhukalt. „Sa tahad öelda, eks ole, et Fridensdali taks oli see, kes oleks väikese küüliku äärepealt ära tapnud.”
„Ei, seda ma küll öelda ei taha. Fridensdalil ei ole taksi. Sellepärast ta ju Loomasõpradest lahkuski. Protestiks peaaegu haiglase huvi vastu, mida seal äratasid kassid ja koerad ja hobused ja kõik teised neljajalgsed karvased loomad, kes on mõeldud ainult oma peremeeste ja nende kummaliste vajaduste rahuldamiseks. Sellepärast tema ja mõned teised liikmed asutasidki Julge Kaitsta Meie Kõige Pisemaid Sõpru.”
„Kena kuulda,” teatas Bäckström sügava kergendusohkega. „Kena kuulda. Mulle oli jäänud mulje, et see oli Fridensdali taks.”
„Ma ei saa aru …”
„Ma olen temaga täiesti ühel nõul, nagu sa kindlasti taipad,” ütles Bäckström. „Kui ma väike olin, olid meil küll nii koerad kui kassid, aga niipea kui ma omaette kolisin ja ise endale lemmikud võtsin, siis kuulus minu süda hoopis teistele loomadele.”
„Näiteks nagu?” Rosita Andersson-Trygg vahtis teda kahtlustaval pilgul.
„Mida iganes,” vastas Bäckström ebamääraselt. „Mul on neid aastate jooksul palju olnud. Mul oli kuldkala nimega Egon, näiteks. Vahva vunts oli. Viimase peal ujuja. Praegu on mul papagoi nimega Isak. Võime terve nädalavahetuse juttu ajada. Jah, aastate jooksul on neid väikesi sõpru omajagu kogunenud. Ja mul on ka üks raagritsikas.”
„Raagritsikas?”
„Jah, need on küll kummalised olendid. Panin talle nimeks Pulgake. Kuidas tundub?”
„Pulgake?”
„Jah,” vastas Bäckström. „Pulgake. Tead mis? Ma olen jumala kindel, et ta saab aru, mis ma talle räägin. Ta jääks nagu kohe kuulama, kui ma teda Pulgakeseks kutsun. Panen ta tavaliselt laua peale, kui ma hommikust söön. Ta elab sellises väikeses klaasist karbis, tead küll. Nii et me elame seal korteris kolmekesi, Isak, Pulgake ja mina.”
Kõigepealt istus Rosita peaaegu minut aega vait. Siis hakkas ta tõrjuvalt kätega näo ees vehkima. Köhatas mitu korda, nagu tahaks õhku saada, enne kui uuesti rääkima hakkas.
„Ma kuulen küll, mis sa räägid. Ma ei arva üldse, et sa istud seal ja valetad mulle näkku. Lihtsalt ma ei suuda seda kuidagi kokku klapitada sellega, mida sa üleeile koosolekul rääkisid.”
„Mida sa silmas pead?” päris Bäckström süütul ilmel.
„No kui ma õigesti mäletan, siis nimetasid sa avalduse esitajat, siis Frida Fridensdali, ärapööranud eideks. Nüüd esmaspäevasel koosolekul.”
„Aga see oli arusaamatus,” ütles Bäckström murelikul ilmel. „Ma olin tema ühingust täiesti valesti aru saanud. Julge Kaitsta Meie Kõige Pisemaid Sõpru. Mina arvasin, et ta on loomakaitsest üldse loobunud ja hakanud kaitsma tavalisi suvalisi jõmpsikaid. Et ta sellepärast Loomasõpradest lahkuski. Mitte koerte ja kasside haige nunnutamise pärast.”
„Missuguseid? Mis jõmpsikaid?”
„No selliseid tavalisi jõnglasi, kes metroovagunid pihustiga üle värvivad ja väikselt armsalt rohutirtsult jalad otsast kisuvad. Saad aru küll?”
Ilmselgelt ei olnud see Rosital kuigi lihtne. Ta nägu nägi välja nagu linnu pesakast, ja kui Bäckström veel natuke gaasi annaks, võiks seal aset leida tõeline ime. Esimest korda inimkonna ajaloos võiks näha, kuidas kellelgi puhtast üllatusest silmad peast välja kukuvad.
„Tead mis,” ütles Bäckström ja hoidis paremat kätt peaaegu käskivalt ees, et vaigistada naist veel enne, kui too jõuab ennast koguda. „Tunned ju Cajsat? Meie politseiülemat. Cajsat, kellel on rott.”
„Jah, me kuulume samasse võrgustikku, Naispolitseinikud Loomade Kaitseks.”
„Pole ka ime. Mina olen Cajsat alati imetlenud. Ma julgen isegi väita, et kui ta meie uue loomakaitsejaoskonna lõi, siis oli tegu kõige olulisema reformiga Rootsi politsei ajaloos.”
„Ah nii. Selle koha pealt oleme siis küll täiesti ühte meelt.”
„Muidugi. Ja lisaks on meie kallil politseiülemal huvi, mida ma tõesti jagan. Sina kindlasti ka. Sa ju tead tema suurt armastust rottide vastu?”
Rosita Andersson-Trygg piirdus noogutusega.
„Mina olen samasugune,” ütles Bäckström, naaldus toolil tahapoole ja tõstis käed lae poole, nagu tahaks kogu maailma emmata.
„Ma olen eluaeg rotte3 armastanud,” jätkas ta. „Rotte ja hiiri. Suuri rotte, väikesi rotte, Jaapani karvutuid rotte, tead küll, neid ilma kasukata. Ja rääkimata hiirtest, eks ole, kaelushiirtest, karihiirtest, tantsuhiirtest, ja lisaks tavaline koduhiir muidugi