1

      Uurija-üleminspektor Alan Banks kujutles mööda mahajäetud raudteeharu kõndides tahtmatult, kuidas eespool paistval jalakäijate ülekäigusillal kaks noort armastajat vedurisuitsu pilves suudlevad. Täpselt nagu „Lühikeses kohtumises”.1 Kuid auruvedurite aeg oli ammu möödas ja ta ei kõndinud mitte armastuse, vaid kahtlase surmajuhtumi poole.

      Banks võttis suuna otse silla taha püstitatud telgi ees seisvate valgetes rõivastes kriminalistide poole. Telgist paistis valgust. Osa kriminaliste tegutses sillal. Roostes raudpiirded olid nii kõrged, et Banks nägi vaid nende päid ja õlgu.

      Kuriteopaik asus Covertoni külast pool miili lõuna pool, üsna Põhja-Yorkshire’i maakonna piiril Yorkshire Dalesi rahvuspargi servas ja jäi Barnard Castle’ist teisele poole A66 maanteed. Banksile oli telefonis öeldud, et laiba juurde pääseb vaid kas mööda vana raudteed või läbi umbes viiskümmend jardi raudteest ida poole jääva metsariba.

      Raudtee kulges nöörsirgelt läbi kitsa ja madala, U-kujulise oru. Mõlemal pool olid orunõlvad järsud ja rohtu kasvanud, ja kuigi kõikjal laiutas umbrohi, polnud keegi erinevalt linnastunumatest piirkondadest sinna lapsevankreid, jalgrattaraame ega vanu külmikuid sokutanud. Rööpad ja liiprid olid juba ammu üles võetud ning raudteetamm kiviplaatidega kaetud, ehkki paljud plaadid olid katki või vildakad ja visa umbrohi trügis pragudest välja. Banksile tundus poolemiiline teekond päris pikk, eriti kuna vihm ja tuul teda selles inimkätega loodud orus halastamatult piitsutasid. Ainus eluase, mida Banks oma teekonnal nägi, asus paremat kätt otse enne silda: väike kuubikujuline majake oruserval.

      Kohale jõudes näitas ta valvepolitseinikule oma töötõendit. Too laskis ta piirdelindi alt läbi ning andis kapuutsiga türbi ja kilesussid. Inspektor võttis kohmakalt oma vihmamantli seljast ja tõmbas kaitseülikonna riiete peale. Siin ootasid kriminalistid ja teised politseinikud, keda sündmuskohal parajasti ei vajatud, millal neid kutsutakse. Ainult kõige hädavajalikumad isikud tohtisid läbi seesmise piirdelindi telki minna, ja korraga lubati seal viibida võimalikult vähestel.

      Kriminalistid sättisid juba lisavalgustust üles, sest novembrikuu varahommik oli vihmane ja lauspilves. Banks pistis pea telgiklapi alt sisse ja nägi seal tavapäraselt laitmatut, ja kuiva, kriminalistide juhti Stefan Novakit koos politseiarst doktor Burnsi ja uurija-seersant Winsome Jackmaniga. Kõik kandsid valgeid türpe. Politseifotograaf Peter Darby kükitas laiba kõrval ja klõpsis päevinäinud vana Pentaxiga pilte, moodne videokaamera rippus tal veekindlas vutlaris üle õla. Kõik peale Darby pöördusid Banksi tervitama. Äkki tundus, et telk on rahvast pungil täis, selle niiske sisemus lõhnas nagu märg koer.

      Banks nägi kõhetu vanamehe kägaras laipa. Mehel oli seljas hall anorak ning jalas sinised teksapüksid. Kael oli ebaloomuliku nurga all kõveras, üks käsi tagurpidi väändunud ja parema reie siseküljest turritas läbi pükste terav luuots. Riided oli vihm läbi leotanud. Banks mõtles, kui kaua see laip siin võis olla lebanud.

      „Hüva,” lausus Banks Winsome’ile. „Mis siin juhtus? Rääkige lühidalt.”

      „Koerajalutaja leidis laiba,” vastas Winsome märkmikusse vaatamata. „Õigemini leidis selle koer. Kui täpne olla, siis kell kaheksa kolmkümmend seitse.”

      Banks vaatas kella. See näitas viis minutit kümme läbi. „See on küll väga täpne kellaaeg.”

      „Koera perenaine on pensionil õpetaja. Ta on ilmselt harjunud pidevalt kella vaatama, et näha, palju tunni lõpuni aega on jäänud.”

      Banks hakkas naerma. „Ma pole kunagi mõelnud, et õpetajad võivad koolitunde samamoodi vihata, kui meie vihkasime. Uskusin, et nende ainus eesmärk on meid tüüdata ja terroriseerida.”

      „Lastel on tihti väga enesekeskne maailmavaade.”

      „Söör, õpetaja nimi on Margery Halton,” ütles keegi telgi sissepääsu juurest. „Vabandust, et vahele segan. Mina olen konstaabel Barry Kirwan, Covertoni patrullpiirkonna ülem. Olin esimene, kes sündmuskohale jõudis. Margery tunneb mind. Ta tuli otse minu juurde, kõndisime koos siia üles ja kui nägin, kellega tegu, andsin häiret.”

      Banks puges telgiklapi alt välja tagasi. „Kus see naine praegu on?”

      „Üks konstaablitest viis ta koju. Ta oli mõnevõrra endast väljas.”

      „See ei üllata mind,” sõnas Banks. „Kes see mees on?”

      „Tema nimi on Gavin Miller.”

      „Kohalik?”

      Konstaabel Kirwan osutas nõlvale. „Ta elas seal üleval teisel pool silda, raudteevahi majakeses. Küllap nägite seda siia tulles.”

      Banks pöördus ja silmitses madalat majakest, millest ta oli just mööda kõmpinud. Seda võinuks paremal juhul suvilaks nimetada. „Mida te mehest teate? Millega ta elatist teenis?”

      „Ei tea eriti midagi. Polnud seltsiv inimene. Hoidus omaette. Kohalikud pidasid teda väheke veidraks. Eraklik. Väljas käis vähe. Millega ta elatist teenis, ma ei tea.”

      „Sugulasi on?”

      „Pole aimugi, söör. Ma mõtlen, ta elas ju üksinda. Küllap keegi ikka on…”

      „Kui kaua ta siin elas?”

      „Ta ostis selle maja kolm või neli aastat tagasi. Maja oli juba tükk aega müügis olnud. Kinnisvaraturg oli tollal väga passiivne, nii et minu meelest pidi ta selle üsna odavalt kätte saama. Nagu ise näete, pole see eriti suur.”

      Banks silmitses nõlva ja kiviplaatidega kaetud raudteetammi. „Milline on selle koha ajalugu, konstaabel Kirwan? Mis saladusi see paik varjab? Kui tihti siin rahvast liigub? Kuidas siia pääseb?”

      „See raudteeharu oli kasutuses, kuni doktor Beeching2 kuuekümnendate alguses selle sulges. Muidugi toimus see enne minu aega. Igatahes sestpeale on sellest järel… nojah, näete isegi. Ilusa ilmaga käivad mõned siin kõndimas, sest me pole Rannast Rannani matkarajast3 kuigi kaugel. Mõnikord liigub siin raudteefänne, aga niisuguse ilmaga pole peaaegu üldse rahvast. Nagu isegi näete, on see üsna üksildane paik ega vii ka kuhugi.” Ta osutas telgi taha. „Kui siit edasi lõuna poole lähete, jõuate umbes miili pärast kokkuvarisenud raudteesillani. Ida pool katab nõlva Larki mets, kust metsarada viib mööda jõekallast lõpuks küla parkimisplatsile. Te ei pääse autoga siia lähemale kui pool miili, kui seda kanti just väga hästi ei tunne. Siin on igasuguseid põlluvaheteid ja radu, nagu näiteks see, mida mööda jõuab raudteevahi majani, aga neid üldiselt ei teata, ja ükski neist ei lähe otse Covertoni või muusse antud juhul olulisse kohta.”

      „Niisiis võis mees siin enne leidmist juba mõnda aega lamada?”

      „Ma usun küll. Kuid pakun, et mitte rohkem kui päeva.”

      „Aga näiteks terve öö?”

      „Vabalt.”

      Banks tänas konstaabel Kirwanit, läks telki tagasi ja pöördus Winsome’i poole. „Mida teie mulle räägite?”

      „Konstaabel Kirwan helistas, et teatada kahtlasest surmast, ja arvas, et peaksime siia kähku mingi varjualuse tooma juhuks, kui on veel säilinud asitõendeid. Kui ma kohale jõudsin, oli üsna ilmselge, et see mees polnud tervisejooksu tehes südamerikke tõttu kokku kukkunud, nii et… nojah, näete ju ise.”

      Peter Darby ajas end püsti. „Praeguseks kõik,” sõnas ta ja läks telgist välja.

      Banks pöördus nüüd doktor Burnsi poole. „Doktor, kas oskate öelda, millega meil on tegemist?”

      Burns osutas läbi lahtise telgiklapi silla poole. „Vigastused ja keha asend näitavad, et ta kukkus sillalt alla. Ma ei usu, et laipa on liigutatud, aga ma pole veel jõudnud koolnulaike korralikult uurida. Doktor Glendenning oskab teile pärast lahkamist põhjalikuma vastuse anda. Nagu näete, on sillapiirded üpris kõrged – tõenäoliselt silda ületavate või kunagi ületanud kariloomade ohutuse tagamiseks –, nii et kogemata allakukkumine on vägagi kaheldav. Kukkumine toimus umbes kolmekümne jala kõrguselt ja kiviplaatidega