Revolutsiooni lapsed. Peter Robinson
Читать онлайн книгу.
mitte.”
„Kas on põhjust oletada, et keegi võis teda tõugata?” uuris Banks. „Ehk löödi teda enne pähe? Või kaldute pigem enesetappu kahtlustama?”
„Ühesõnaga te tahate teada, miks ma teid sel närusel esmaspäeva hommikul kauge maa tagant siia vedasin?”
„Midagi sellist.”
„Noh, pole veel midagi kindlat,” tunnistas Burns. „Tahan vaid seda öelda, et minu meelest pole tegu õnnetusega. Kui ta ise ei hüpanud, pidi keegi ta üle sillapiirde tõukama.”
„Kas ta kukkus piisavalt kõrgelt, et ta ise või siis keegi teine võis kindel olla, et see on tappev?”
„Ei,” kostis Burns. „Hea vedamise korral oleks ta pääsenud paari väiksemat sorti luumurruga. Kukkumise puhul ei saa iial ette kindel olla. Me kõik oleme kuulnud kellestki, kes kukkus kõrgelt ja jäi ellu. Aga see mees kukkus väga õnnetult. Nagu ma juba mainisin, murdis ta kaela ja puusaluu ja see määras ta saatuse. Reieluu lõikas reiearteri läbi. Väga vastik lugu. Ta jooksis lihtsalt verest tühjaks. Ilmselt tuli surm kiiresti ja kaelaluumurru tõttu oli ta tõenäoliselt teadvuseta, võib-olla isegi halvatud. Ilmselt ei tundnud ta mingit valu, keha muutus ainult üha tuimemaks.”
Banks tõstis häält, et ka konstaabel Kirwan telgi ees teda kuuleks. „Kas sillalt saab siia alla ka kuidagi muudmoodi kui hüpates?”
„Saab,” vastas Kirwan. „Väheke järsk on küll, aga mõlemalt poolt saab nõlva mööda alla ronida. Sellise ilmaga muidugi läbitakse suurem osa teekonnast tagumikul libisedes. Natuke parem rada viib maja juurde. Seal on nõlva sisse mõned astmed kaevatud.”
„Niisiis, kui tegu on tahtliku teoga, teadis mõrvar tõenäoliselt, et kui ohver kukkumisest ei sure, võib ta iga kell alla minna ja asja lõpule viia? Isegi kui ta pidi selleks end istmikul nõlvast alla libistama?”
„Jah, söör,” kinnitas Kirwan.
„Mingit märki hüvastijätukirjast?” küsis Banks arstilt.
„Ei mingit.”
„Keegi maja juba uuris?”
„Veel mitte,” vastas Winsome. „Me ootasime teid.”
Banks vaatas Nowaki poole. „Stefan, mida teie arvate?”
„Ma ei tea,” kostis Nowak oma veatus ja pisut pedantseks kippuvas inglise keeles, mille poola aktsent tuli kuuldavale vaid mõnes kindlas lauserütmis. „Selline ilm teeb meie töö raskeks. Me töötame selle kallal veel, kuid siiani pole sillalt ühtegi sõrmejälge ega jalajälge leitud. Võiks arvata, et mees ronis ise üle piirde ja hüppas alla, kuid vihm võis kergesti kõik jäljed minema uhtuda. Öösel oli sadu aeg-ajalt väga tugev. Silla piirded on roostetanud rauast ja sild ise puust, nii et pärast öist vihma midagi leida oleks suur vedamine.”
„Kui palju mees teie arvates kaalus?” uuris Banks.
„Pakun, et umbes sada kümme naela4,” vastas Burns.
Banks mõtles hetke ja küsis siis Nowakilt: „Kas on üldse tõenäoline siit veel mingeid asitõendeid leida?”
„Mingi tõenäosus on alati olemas,” vastas Nowak. „Isegi praeguse ilmaga. Sõrme- ja jalajälgi muidugi mitte, kui keegi just mööda metsarada ei liikunud. Seal pakuvad puud vihma eest mõningat kaitset.”
„Aga rehvijälgi?”
„Sama lugu. Vihm leotab maapinna pehmeks ja mingid hägused jäljed võivad jääda, aga öö läbi sadas paduvihma, ning ma pakun, et kõik, mis oli enne vihma, on praeguseks minema uhutud. Sellegipoolest teeme oma parima.”
„Selles ma ei kahtlegi. Kuidas on vere ja DNA-ga?”
„Võimalik. Vesi küll lahjendas seda kõvasti ja tegi leidmise raskeks, aga ehk pole see veel täielikult kadunud.”
„Ma näen, et olete juba ta käsi uurinud,” pöördus Banks uuesti arsti poole. „Leidsite midagi? Näiteks nahaosakesi küüne alt?”
„Põgusa uurimise põhjal on raske vastata,” kostis doktor Burns. „Mees armastas küüsi närida.”
Banks seisis veidi aega, kuulas tihedat vihmarabinat telgiriidel ja seedis olukorda. Telk lekkis. Paar vihmapiiska nirises mööda ta kukalt alla. Oleks pidanud kapuutsi pähe tõmbama, mõtles ta tagantjärele targana.
Muidugi võis mees ise alla hüpata. Selles pärapõrgus tuli mõrvu harva ette. Teisalt, kui ta tahtis tõesti enesetappu sooritada, siis miks valis ta viisi, mis doktor Burnsi sõnade järgi ei pruukinud üldsegi soovitud tulemust anda ja võis lõppeda hoopis hirmsate piinade või halvatusega?
„Oskab keegi öelda, kui kaua võib ta siin lamanud olla?” päris Banks. „Kui kaua ta juba surnud on?”
„Öö oli jahe,” vastas doktor Burns. „See võis aeglustada koolnukangestuse ja koolnulaikude tekkimist. Nii palju kui mina näen, on kivid laiba all üsna kuivad ja loomade tegevusest pole samuti jälgi. Ma pakuksin, et ta oli siin terve öö, umbes kaksteist tundi, midagi sinnakanti.”
„Millal siin sadama hakkas?”
„Eile või? Kesköö paiku, söör,” ütles konstaabel Kirwan väljast.
„Oletame, et ta suri eile kella kümne ja kesköö vahel,” sõnas Banks. „Kui ta ei tulnud siia enesetappu sooritama, siis mida tegi ta siin üksildasel sillal üsna oma maja ukse lähedal koos isikuga, kes tahtis teda tappa?”
„Äkki ta ei teadnud, et teda tahetakse tappa, söör,” pakkus Winsome. „Võis ju ka lihtsalt tüli käigus kakluseks minna. Või siis varitseti teda. Mehel oli anorak seljas. Ta oli väljaminekuks valmistunud.”
„Õige märkus. Aga sild on tema majast lõuna pool. Mitte küll kaugel, aga kui ta kavatses külasse minna, siis miks ta oleks pidanud üldse lõuna poole sillale tulema? Konstaabel Kirwan ütles, et jalgrada viib maja juures nõlvalt alla. Ilmselgelt oleks ta läinud mööda seda rada, kui ta just läbi metsa ei tahtnud minna. Ja kui ta ei kavatsenud Covertoni minna, siis kuhu ta üldse teel oli?” Banks pöördus konstaabel Kirwani poole. „Ütlesite, et siit lõuna pool pole midagi peale silla varemete. On kellelgi oletusi?”
„Ei, söör,” ütles Kirwan. „Pole üldse loogiline. Tal poleks mingit vajadust olnud minna lõuna poole ja üle silla selleks, et põhja poole suunduda. Seal on vaid miilide kaupa asustamata maad. Paar talu muidugi ka.”
„Mis mehe taskutes leidus?” uuris Banks.
„Ma juba mõtlesin, millal te selleni jõuate,” vastas Winsome. Ta tõstis enda kõrvalt kastist välja asitõenditega kilekoti. „Enamjaolt tavaline kraam. Kõik on kenasti pakitud, pitseeritud ja sildistatud. Rahakotis oli üks krediitkaart ja aegunud juhiluba Gavin Milleri nimele, siis veel üks viienaelane rahatäht ja mõned Covertoni Spari toidupoe ja Eastvale’is asuva Bargain Booze’i alkoholipoe tšekid. Lisaks mobiiltelefon, võtmed, väike taskunuga, peenraha, pakk Silk Cuti sigarette ja odav välgumihkel. Aga olid ka sellised asjad…” Pisut teatraalse liigutusega tõmbas ta välja paksu ümbriku ja näitas selle sisu Banksile. Seal oli pakk uhiuusi viiekümnenaelaseid, neid, mille tagaküljel on Boulton ja Watt. „Sularaha,” jätkas Winsome. „Siin on viis tuhat naela. Ma lugesin üle. Ütleks, et metsas jalutades küll sellist summat vaja ei lähe. Just sellepärast, söör, me teid sel närusel esmaspäeva hommikul siia kutsusimegi.”
Banks vilistas. „Tõepoolest. Ma pakun, et röövkallaletungi võime nüüd välistada, või mis?”
Gavin Milleri maja juures polnud garaaži, kuid selle kõrval oli mõõtude poolest väikesele autole täpselt paras sillutatud plats. Autot seal polnud. Banks mõtles, et peab kontrollima, kas Milleril üldse oli auto. Sild oli liiga kitsas, et isegi kõige saledam sportauto sellel sõitma mahuks, kuid maja juures läks ebatasane rada laiemaks ning Banks oletas, et küllap viib see mõnele kohalikule põlluvaheteele, nagu konstaabel Kirwan oli pakkunud. Selle kandi radadest nägi see igatahes kõige
Hukkunu kaal oleks seega umbes 50 kg.