Revolutsiooni lapsed. Peter Robinson
Читать онлайн книгу.
taipas, et ilmselt oli põhjuseks tema mõningane sarnasus Gavin Milleriga. Kui sarnased nad siis olid? Tõsi, muusika- ja filmimaitse oli neil osaliselt samasugune, seesama, mis nooruspõlves, aga mis selles imelikku oli? Nad olid ju peaaegu ühevanused, kasvasid üles sama popkultuuri sees: biitlid, James Bond, „Pühak”, Bob Dylan ja nii edasi. Banksi isa kuulas siiani Henry Halli, Nat Gonellat ja Glenn Millerit, kelle muusikaga ta sõja ajal kokku oli puutunud. Mineviku eelistustes polnud ju midagi veidrat. Paljud inimesed nautisid siiani ABBA-t ja Bay City Rollersit.
Banks pidi ka seda tunnistama, et temagi eelistas üksinda kodus muusikat kuulata ja veini juua, selle asemel et laupäeva õhtul pubisse minna. Miks teda ikkagi selline tunne kiusas?
Ta mõtles, et Newhope Cottage võis ju olla suurem ja paremini sisustatud elupaik kui raudteevahi majake, kus Miller oli elanud, ent tegelikult oli see just samasugune erakla, kuhu Banks oli vabatahtlikult kolinud pärast lahutust Sandrast. Kas ka Miller oli põgenenud millegi eest, mis talle lõpuks siiski järele jõudis? Muidugi võis mees proovida iseenda eest pageda ja sooritas enesetapu, kui aru sai, et see pole võimalik. Banks kahtles selles. Surmaviis ei tundunud enesetapuversiooniga üldsegi klappivat, eriti kuna vannitoa kapis leidus piisavalt tablette, mis oleksid töö hoopis kindlamalt ära teinud, ja kuna Milleri taskus oli surmahetkel viis tuhat naela.
Banks luges Mastersoni nappe märkmeid edasi. Umbes aasta pärast Kanadast naasmist oli Miller hakanud tegema mitmesuguseid töid Inglismaa kõrgkoolides, kus ta rügas ligi kakskümmend aastat, õpetades Exeteris, Granthamis ja Barrow-in-Furnessis kunstiteadust, meediat, filmikunsti ja inglise kirjandust, püsimata kusagil pikemalt paigal, kuni jõudis 2006. aastal Eastvale’i kolledžisse.
Sellest koolist lahkus Miller aastal 2009, ütles oma Eastvale’i rendikorteri üles ja maksis käsiraha Covertoni lähedal asuva raudteevahimaja eest. Ei paistnud, et ta oleks püüdnud uut tööd leida. Gerry oli märganud, et kui ta rääkis telefonis Trevor Lomaxiga, kes oli ülikoolis selle osakonna dekaan, kus Miller oli õppejõuna töötanud, muutus mees kuidagi puiklevaks, kui kuulis, kellest jutt. Banks otsustas, et järgmisel hommikul peab keegi minema kohale ja Lomaxiga rääkima.
Nii palju kui Gerry teada sai, oli Miller olnud vaid ühe korra abielus, mis kestis kuus aastat ja lõppes aastal 1996. Kaks aastat hiljem abiellus Milleri naine uuesti ja kolis Uus-Meremaale. Gavini isa oli surnud kolm aastat tagasi ning ema elas Banbury maja müügist saadud raha ja Millerite enam-vähem terve elu jooksul kogutud säästude eest Oxfordi lähedal vanadekodus. Enne surma oli Miller jäänud võlgu kaks laenumakset, kommunaalteenuste firmad käisid ta uksele kolkimas ja krediitkaardi limiit oli lõhki.
Gavin Milleri lootusetu rahaline seis pani Banksi mõtlema, et loosse on segatud midagi rohkemat kui narkootikumid. Inimesed suhtusid narkootikumidesse tihtipeale kui kiiresse ja ohtrat kasu tõotavasse investeeringusse. Nii meeleheitlikus olukorras inimene võis muidugi kuritegelikule teele pöörata. Viis tuhat naela oli Milleri-taolisele mehele suur summa, mille abil oleks ta suutnud oma finantslõksust välja ronida, ja heal juhul oleks isegi pisut üle jäänud.
Teine variant oli väljapressimine, aga tavaliselt ei tapa ohvrid oma väljapressijaid, kes kipuvad asju korraldama nii, et kui nendega midagi juhtuma peaks, lobiseb keegi teine saladuse välja. Samuti polnud keegi Milleri majja sisse murdnud, et vaadata, ega sinna mingeid süütõendeid pole jäänud. Kui Miller oleks kedagi šantažeerinud, siis vaevalt oleks ta kogu materjali viie tuhande naela vastu vahetanud. Väljapressijad jätavad alati midagi endale ja ilmuvad uuesti välja, et veel rohkem nõuda.
Banks pani paberid kõrvale, masseeris meelekohti ja hõõrus silmi. Oli juba hiline õhtutund. „American Beauty” oli mõne aja eest lõppenud ja maja oli hiirvaikne. Aeg-ajalt kuulis Banks kerget tuulehoogu puuvõrades kahistamas või kauget automürinat Helmthorpe’i maanteel, muid helisid polnud. Ta kallas klaasi täis, pani elutoas „Live Deadi” mängima ja läks õue. Oja ääres oli väike müürieend, kus talle meeldis seista, kuiva ilmaga isegi istuda, ööd vaadelda ja õhtu viimast jooki nautida. Vanasti armastas ta selles paigas suitsetada, aga need päevad olid ammu möödas.
Hallide pilveräbalate vahelt vilkusid juba tähed ja õhus oli mõnus värske mulla lõhn nagu ikka pärast maad piitsutanud paduvihma. Väljas oli pisut jahe, kuid ta ei kavatsenud kauaks jääda. Ta kõmpis piki müüri Gratly oja äärde ja seadis end sisse oma tavalises kohas, vaadates vett, mis voolas üle astangute alla Helmthorpe High Streeti äärsete kivikatuste ja veski tagant paistva kirikutorni, põldude ja kalmistu poole. Veetase oli kõrge ja pärast vihma oli ojast saanud käredavooluline jõgi. See langes kiiresti ja mürinal allapoole ja vee kohal heljus jahe pritsmetest udu. Banksile meeldis kihutavate voogude kohina saatel uinuda.
Vasakul laiusid tumedad metsad. Kui tuul oksi liigutas, pudenes ülemistelt lehtedelt alumistele vihmapiisku. Swaini jõgi vonkles hõbelindina umbes miilijagu eemal tasase oru põhjas. Garcia „Dark Stari” lüüriline kitarrimeloodia sulandus oja vulinasse ja tilkuvate lehtede sabinasse, kui Banks vastu müüri nõjatus, mõeldes, kui väga ta seda kohta armastab, ning et pensionile jäämine ei pruugigi olla halb plaan.
Ta mõtles veel pisut aega Gavin Milleri kõhna lömastatud keha peale, mis nägi välja, nagu kuuluks see muldvanale mehele, kummutas veiniklaasi põhjani, judistas ennast ja läks tuppa tagasi.
2
Koosolekuruum oma ovaalse lakitud laua, valge tahvli ning Punase Roni Äparduseks ristitud moodsa klaastahvliga oli hommikul kella üheksaseks koosolekuks valmis ja kogu meeskond kohal, kaasa arvatud operatiivjuht Gervaise, Annie Cabbot, konstaabel Kirwan ja Stefan Nowak. Banks astus ette, ühes käes must kohv ja teises must marker, ning katsus kokku panna mingisugust üldpilti neist infokildudest, mis meeskond oli selleks hetkeks kokku korjata jõudnud, ja alustas Gerry Mastersoni koostatud Milleri eluloost. Probleem oli endiselt selles, et nad ei teadnud ikka veel, kas Miller sooritas enesetapu või mitte. Doktor Glendenning kavatses pärastlõunal lahkamise läbi viia ja Banks lootis, et ta leiab midagi, mis kaalukausi ühele või teisele poole suudab kallutada. Sellegipoolest näis surmajuhtum piisavalt kahtlane, nii et Banksi arvates oli äärmiselt tähtis juurdlust võimalikult kiiresti alustada.
Banksi meelest nägi Gerry Masterson sel hommikul oma sabasse seotud lopsakate punaste lokkide, tärgeldatud valge pluusi ja ninale sätitud ovaalsete mustas raamis prillidega väga asjalik välja. Ta korraldas enda ees lebavaid pabereid ja köhatas kurgu puhtaks. „Niisiis, söör,” alustas ta, vilksas häbelikult Gervaise’i poole vaadata ja lisas: „… ja… ee… proua.”
„Gerry, jätke formaalsused vahele,” sõnas Gervaise. „Muidu istume siin terve päeva.”
Gerry hele näonahk muutus roosakaspunaseks. „Jah, proua…
Vabandust. Ma tahtsin öelda – just nii.” Ta uuris kõhklemisi oma märkmeid, nagu kaaludes, kas neid läheb vaja või mitte, lükkas paberid natuke kaugemale ja pani kuulajaskonda silmitsedes käed lauale. „Ma oletan, et te lugesite mu märkmeid Gavin Milleri kohta?”
Kõik noogutasid.
„See töö edeneb aeglaselt,” jätkas ta, „ja vabandust, et pole teile eriti palju pakkuda suutnud, kuna mister Miller pole viimasel ajal eriti sotsiaalne olnud ega ka mingit pereelu elanud. Igatahes koondasin teadaoleva kolme ossa, millest võib juurdluse teostamisel abi olla.”
Banks tõstis markeri, valmis märkmeid tegema.
„Kõige tähtsam ja ilmselt ka kõige raskem on uurida seda perioodi, mille Miller veetis pärast Essexi ülikooli lõpetamist teispool ookeani. Me teame, et aastatel 1977–1979 õppis ta Vancouveri lähedal Simon Fraseri ülikoolis, et saada kraad filminduses ja kirjanduses. Pärast seda… nojah, me ju tegelikult ei tea, kus ta viibis või millega järgmised neli aastat tegeles. Ma nimetasin need „kaotsis aastateks”. Selles võime üpris kindlad olla, et ta ei tulnud Inglismaale tagasi enne 1983. aasta lõppu, aga muidu… Mul on selle teema kohta veel üksjagu vastuseid saada ja pean ka mõnda kohta helistama, aga ma saan seda teha alles pärastpoole, kui ajavahe seda lubab, kuigi ma ei looda sellest eriti midagi. Nii palju aega on möödas.”
„Arvate, et sel „kaotsis ajal” võis juhtuda midagi, mis kolmkümmend aastat hiljem põhjustas Milleri