Revolutsiooni lapsed. Peter Robinson

Читать онлайн книгу.

Revolutsiooni lapsed - Peter Robinson


Скачать книгу
kostis Gerry pisut alandliku tooniga.

      „Järgmine punkt on olevikule natuke lähemal. Ma pean silmas tema kolme teenistusaastat Eastvale’i kolledžis ajavahemikus 2006–2009.” Ta lehitses oma märkmeid. „Ma vist märkisin, et tema ülemus Trevor Lomax ei tahtnud temast eriti rääkida.”

      „Kas on teada, miks?” küsis Banks.

      „Ei, söör.”

      Banks vaatas Annie otsa. „Kas sa võiksid mister Lomaxit kolledžis külastada?”

      „Rõõmuga. Ei või iial teada, äkki õpin veel midagi.”

      Kõik oigasid.

      Banks pöördus uuesti Gerry poole. „Ja kolmas osa? Sa ütlesid, et kokku tuli kolm.”

      „Jah, söör. Me peame teada saama, millega Miller viimasel ajal tegeles, pärast seda kui ta Covertoni lähedale raudteevahi majakesse kolis. Keegi peab midagi teadma, aga siiani olen suutnud kindlaks teha vaid selle, et ta oli erak, kel polnud külas sõpru, ja külalisi käis tal vähe või üldse mitte. Vaevalt et tema elust eriti teati, arvestades, et maja asus nii üksildases kohas. Ma pean silmas seda, et midagi poleks teatud ka siis, kui ta oleks seal igal õhtul meeletult pidutsenud.”

      „Küllap vist,” nentis Banks. „Kuigi külaelanikud oleksid kindlasti märganud, kui nende tänavatele või parklasse öösel suuremal hulgal võõraid autosid või mootorrattaid oleks tekkinud.”

      „Kui nad üldse jätsid auto külasse,” ütles Gerry. „Ma tahan öelda, et kõigi meelest elas see mees väga vaikset elu, aga tal võis käia regulaarselt külalisi – näiteks mõni pruut. Keegi poleks tähelegi pannud üht aeg-ajalt parklasse jäetud autot, või siis teadis tema külaline põlluvaheteid, mida mööda majani pääseb, ja sõitis otse sinna.”

      „Tõsi,” nõustus Banks. „Aga kas tal oli pruuti? Me räägime temast kui üksiklasest, kes ei sobitunud seltskonda. Kas mõni naisterahvas lepiks sellise eluga, mida Miller seal elas? Kas see naine poleks tahtnud mõnikord väljas käia? Klubisse või kinno minna? Lõunat sööma või klaasikest jooma?”

      „Ta võis olla sama eraklik kui mees.”

      „Siis oleks nad olnud veider paar. Hüva, ma sain teie mõttekäigust aru ja me jätame selle meelde. Cherchez la femme.”

      Gerry kõhkles, kas naeratada või mitte. Ta ei naeratanud. „Tänan, söör. Veel teame, et Miller oli rahalises kitsikuses. Võib-olla sattus ta mõne petise või laenuhai otsa? Kui võlgade sissenõudmiseks läheb, võivad nood vägagi vastikult käituda.”

      „Mõrva peale nad tavaliselt välja ei lähe,” nentis Banks. „Lõppude lõpuks tahavad nad ju oma raha tagasi saada.”

      „Äkki ei kavatsetudki talle otsa peale teha? Asi võis lihtsalt kontrolli alt väljuda. Miller hakkas vastu ja kukkus rüseluses üle sillapiirde. Või siis tehti temast hoiatav näide.”

      „Võimalik,” nõustus Banks. „Uurime ka seda. Aga räägime viiest tuhandest naelast tema taskus. Kas teie meelest võis Miller väljapressimisega tegeleda?”

      „Pole välistatud,” kostis Gerry, „ehkki ma pole siiani selle kohta mingit tõendusmaterjali leidnud. Kontrollin ka tema seotust narkootikumide ja selle piirkonna kuritegevusega ja muud sellist. Vaesus võib inimesed kuritegelikule teele ajada küll, ja see maailm on ohtlik ja ettearvamatu.”

      Banks tegi tahvlile märkmeid. „Me uurime kõiki Gavin Milleri viimase aja liikumisi,” ütles ta. „Peame käima küsitlemas ka kõigis taludes, ütleme et viie miili raadiuses. Konstaabel Kirwan, kas saate seda korraldada?”

      „Ma organiseerin kohe mõned kohalikud patrullpolitseinikud seda tegema.”

      „Peab olema keegi, kes seda meest tundis või midagi nägi,” sõnas Banks. „Liam tegeleb praegu Milleri telefoni ja arvutitega ja küllap saame õhtuks midagi kuulda. Aitäh, Gerry, tegite tublit tööd. Stefan, kas kriminalistid leidsid midagi?”

      „Mul on kurb seda öelda,” vastas Nowak, „kuid kui seal üldse midagi oli, siis uhtus vihm kõik minema. Meil pole ei jala-, sõrme- ega rehvijälgi. Paistab, et maja juurest nõmmele viivat teed pole viimasel ajal kasutatud. Kui oleks, siis rehvijälgede puudumisel oleksime roopaid ikka leidnud. Pinnas paistab aga ühtlaselt tasane isegi neis kohtades, mis on pärast hiljutist paduvihma mudaseks muutunud.”

      „Keegi peab olema seda kasutanud,” käis Banks peale. „Kuidas Miller oma posti kätte sai?”

      „Tal oli postkast küla postkontoris,” vastas Gerry.

      „Hästi. Kontrollime ka selle üle.” Banks pööras pilgu uuesti Nowakile. „Vabandust, Stefan. Palun jätkake.”

      Nowak laiutas käsi. „Minu poolt on kõik.”

      „Kas raha juhib meid kuhugi?” küsis Banks.

      „Tõenäoliselt tupikusse. Tõsi, rahatähed on suhteliselt uued, kuid siiski kasutatud. Viiekümnesed on üsna haruldased, aga nende numbrid pole järjestikused. Võime ju mõne pangani välja jõuda, aga kahtlen väga, et see viiks meid edasi konkreetse isiku või tehinguni, kui rahaomanikul vähegi mõistust peas on. Rahalt saaks mõned sõrmejäljed, mida võime oma andmebaasiga võrrelda, aga praegu võin vaid seda öelda, et rahatähed on paljudest kätest läbi käinud. Kahjuks nii on.”

      „Kas on selgunud midagi narkootikumide kohta, mis me Winsome’iga Milleri majast leidsime?”

      „Natuke kanepit ja kaks LSD tabletti,” vastas Nowak. „Rohkem me ei leidnud. Kogused olid väga väikesed. Vaid isiklikuks kasutamiseks.”

      „Aga ta pidi selle kraami ju kusagilt saama?” sekkus Winsome. „See ju ikkagi on mingi seos narkokaubandusega ja võib tõestada tema sidet mõne kahtlase isikuga. Kus on narkootikumid, seal liigub ka raha, ja kus liigub raha, seal kipub olema ka vägivalda.”

      „Tõsi,” nentis Banks. „Äkki peaksite täna pärastlõunal narkorühmaga rääkima? Vaadake, kas nad oskavad mõne diileri välja pakkuda. Tubli töö. Kas on veel midagi?”

      „Noh,” jätkas Winsome, „päevikut ta ei pidanud ja meil pole ülevaadet, kuidas ta oma päevad mööda saatis, pole ka aadressiraamatut. Lauatelefoni tal polnud. Ühes lauasahtlis oli rebitavate lehtedega märkmik, kust leidsime mõned telefoninumbrid ja nimed. Andsin selle Liami kätte. Ta proovib andmed kooskõlla viia sellega, mis Milleri mobiiltelefonist ja arvutitest päevavalgele tuleb. Seejärel võib Gerry proovida üles leida nimede ja aadresside taga peituvad isikud. Pakun, et mehel oli nii vähe kokkusaamisi ja ta tundis nii väheseid inimesi, et aadressiraamatut ja kalendermärkmikku polnud vaja. Ja muidugi leidsime need fotod. Ongi kõik.”

      Banks pöördus konstaabel Kirwani poole. „Külast saite midagi?”

      Kirwan avas oma märkmiku. „Natuke. Millerit pole keegi näinud pärast reedet, kui ta käis peatänava toidupoes, ostis natuke toitu ja odavat veini. Enne kojuminekut käis ta Star & Garteris õllel.”

      Banks silmitses klaastahvlit. Seal oli nüüdseks hulga rohkem infot kirjas kui koosoleku alguses, aga kui palju sellest on neile kasulik? Vaja oli seoseid, mitte üksikuid fakte ja oletusi.

      „Üks asi võib ehk veel huvi pakkuda,” sõnas Kirwan. „Ma vestlesin missis Stanshalliga, kes väidab, et nägi päris kindlasti, kuidas üks mees sel pühapäeva õhtul metsarajalt mööda trepiastmeid üles autoparklasse tuli, autosse istus ja minema sõitis. Ka missis Stanshall käis koeraga jalutamas. Väljas oli siis juba pime ja ta ei osanud midagi täpsemat öelda ei auto ega inimese kohta, aga ta on kindel, et kell oli umbes pool üksteist, sest ta käib oma koeraga iga päev samal kellaajal väljas, sadagu taevast või pussnuge. Aeg enam-vähem klapib. Kui keegi sel ajal metsast välja tuli ja autosse istus, on suur tõenäosus, et ta võib Milleri surmaga seotud olla, kas pole?”

      „Kui Miller tõesti tapeti, siis jah, ma usun küll. Oli see isik kindlasti mees?”

      „Selles oli naine üsna kindel.


Скачать книгу