Revolutsiooni lapsed. Peter Robinson
Читать онлайн книгу.
seda tagasi hakkas tahtma, või siis keegi, kes kohtumist jälgis, või teadis rahatehingust ja oli otsustanud Milleri paljaks röövida. Igatahes ei saanud mõrvar seda viit tuhandet enda kätte. Olen selle peale palju mõelnud ega ole lisaks kõige tavalisemale versioonile, et mõrvar arvas kuulvat kellegi saabumist ja põgenes, suutnud välja mõelda rohkem kui kaks võimalikku põhjendust, miks raha oli Gavin Milleri taskus ka siis, kui tema laip umbes kümme või üksteist tundi hiljem leiti. Esiteks ja väga tõenäoliselt ei teadnud mõrvar raha olemasolust. Teine ja ehk vähem tõenäoline oletus on pakkuda, et mõrvar ei tahtnud seda raha.”
„Söör, täpsustage oma mõtet,” palus Winsome.
„Ma tahan öelda, et äkki polnud raha mõrvari jaoks üldse oluline. Äkki polnud asi üldse rahas. Võib-olla oli mõrvaril raha küllalt, nii et ta sai endale lubada viie tuhande naela mahajätmist.”
„Ühelgi inimesel pole kunagi raha küllalt,” kostis Winsome. „Kogu austuse juures ei usu ma, et keegi jätaks viis tuhat naela vedelema, sest tal pole seda vaja. Igatahes ei teeks seda isik, kes suudab mõrva toime panna.”
„Teil võib õigus olla,” ütles Banks. „Ma lihtsalt käisin selle välja kui teoreetilise võimaluse. Äkki mõrvar kartis, et raha on kemikaalidega märgistatud? Igatahes peale nende kolme ei oska ma ühtki seletust välja mõelda. Kui teist keegi seda suudab, palun andke teada.”
„Ma juhin veel ühele asjale tähelepanu,” sõnas Annie. „Kui ta kavatses oma hambad korda teha ja poe jaoks ruumi üürida, siis eBay oksjoni jaoks poleks tal enam raha jätkunud.”
„Tõsi,” nõustus Banks. „Nii et äkki oli see vaid esimene osamakse?”
„Väljapressimine?”
„Võimalik. Teame vaid seda, et Gavin Milleri jaoks oli asi tähtis, kuigi me ei tea, kuidas ta rahaaugu leidis. Igatahes pani see ta elumuutuse plaane tegema. Võib-olla oli tema kogus väärtuslikke plaate, mille võis äri algatamiseks maha müüa? Müüs ta narkootikume? Winsome, võib see kõik lihtsalt üks äpardunud narkodiil olla?”
„Ei saa välistada,” kostis Winsome, „aga seda teooriat ei toeta ükski tõend. Peale selgelt isiklikuks tarbeks mõeldud kanepi ja kahe LSD tableti, mis majast leiti, pole ma selles valdkonnas millelegi jälile saanud. Rääkisin pärastlõunal ka narkorühmaga ja nemad pole Gavin Millerist iial midagi kuulnud.”
„Ikkagi,” jätkas Banks, „ei tea nemadki kõike, eriti juhul, kui mees oma äriga alles äsja alustas.”
„Ei, söör. Kui ta kasvõi mingitki äri oleks ajanud, oleks narkorühm sellest kindlasti teadnud. Viie tuhande naelase partii puhul kindlasti.”
„Kõlab loogiliselt.”
„Nii ehk naa hoian nendega ka edaspidi kontakti, nagu te soovitasite, ja praegu proovivad nad leida isikut, kes Millerile meie leitud kraami müüs. Stefan andis neile ainete täpse keemilise analüüsi tulemused, nii et neil on, mida otsida. Ma saan niiviisi aru, et paljud narkoained sisaldavad komponente, mis viitavad kindlatele kaubapartiidele. Igatahes pole tegemist suure kogusega, vaid see on tavaline tänavalt ostetud doos, ja kuna Miller pole viimasel ajal Eastvale’ist ega Covertonist eriti kaugemal käinud, loodab narkorühm tema kohaliku varustaja kähku kätte leida. Selles piirkonnas pole neid eriti palju. Kui me varustajat natuke pigistame, oskab ta ehk meile öelda, kas Miller ka äris kaasa lõi. Mina isiklikult küll kahtlen selles. Ma mõtlen, te ju nägite, kuidas see mees elas. Isegi kui ta müüs narkot, siis midagi nimetamisväärset ta ju ei teeninud? Ja kuidas ta oleks oma klientidega suhelda saanud? Tal polnud autotki.”
„Õige tähelepanek,” märkis Banks. „Aga äkki oli see tema esimene kaubapartii? Äkki ta ei tegutsenud üksi? Uurige veel.”
„Ma ei tea, kas see on üldse mainimist väärt,” sekkus Annie, „aga Trevor Lomax Eastvale’i kolledžist pakkus välja, et Miller võib olla sarimõrtsuka ohver. Ma ütlesin talle, et ta on liiga palju televiisorit vaadanud, kuid istusin sellegipoolest paar tundi arvuti taga.”
„Ja mis selgus?”
„Siiani pole veel midagi selgunud. Uurisin viimase kolme aasta toimikuid. Ei leidnud sarnaste asjaoludega salapäraseid surmasid, kui ohver on kõrgelt alla visatud, ega ka mingit sidet vinüülplaatide kogujatega.”
„Lomax arvas siis, et mingi tapahimuline Surnud Pea jookseb ringi ja mõrvab vinüülplaadikogujaid?”
Annie naeratas. „Umbes midagi sellist. Küllap tal on raske leppida mõttega, et Miller sooritas enesetapu või et keegi lähedastest inimestest mõrvas ta. Lomax on küll mõnevõrra ennasttäis tüüp, aga praeguse seisuga on ta Milleri kõige lähem sõber, kelle oleme leidnud. Sain temalt mõned nimed kontrollimiseks.”
„Cooperist me teame,” ütles Banks. „Keda ta veel mainis?”
„Naist nimega Dayle Snider. Milleri kunagine pruut.”
„Suurepärane,” kiitis Banks. „Tööta kolledži suunal edasi. Räägi Cooperiga. Räägi tolle Snideriga. Sealt võib midagi välja tulla. Ma pole üldsegi veendunud, et teame sellest seksuaalse ahistamise süüdistusest juba kõike.”
„See on naeruväärne,” ütles Annie. „Lomax rääkis, et süüdistus toetus vaid kahe nätsu mäluva tuulepäise tibi sõnadele. Asja taga peab midagi rohkemat olema.”
„Kui on,” sõnas Banks, „siis loodan väga, et sa uurid selle välja. Hüva, tänaseks on kõik.”
Banks oli Eastvale’ist välja sõites teeäärsest hiina söögikohast valmistoitu kaasa ostnud ja tegi selle mikrolaineahjus soojaks. Kella seitsme paiku Helmthorpe’i ja Gratlysse sõita polnudki eriti hull, aga kui tõesti peaks öö läbi vihma kallama, nagu ilmateade lubas, oli üpris tõenäoline, et Fortfordis silla lähedal olev Reltoni kõrvaltee pannakse hommikul kinni. See tähendas kahemiilist ümbersõitu mööda Lyndgarthi teed juhul, kui Aasad ei ole üle ujutatud, ja kolmemiilist juhul, kui on. Sellegipoolest hakkas ta harjuma. Suvised vihmad tekitasid üleujutuse alati samades kohtades ja polnud mingit põhjust arvata, et sügisvihmad seda ei tee. Nii palju kui Banksile teada oli, ei võtnud maakond ega kohalikud omavalitsused olukorra parandamiseks midagi ette. Inimesed lihtsalt õppisid vee alla jäävaid piirkondi vältima ja ootama uputuse taandumist, täpselt nagu lume ja jää puhul.
Nüüd oli ta kodus oma mugavas majakeses, kavatses muusikat kuulata ja võib-olla veidi üht Patrick Hamiltoni raamatut lugeda, ja ehk vaatab ta hiljem DVD-lt filmigi – võiks ju ette võtta midagi uuest film noir’i pakist, mille postiljon talle tagaukse juurde oli jätnud. Ta polnud ammu vaadanud ka näiteks selliseid filme nagu „Tappev suudlus” või „Üksildases kohas”. Endale veini kallates ja kanaga riisi ning veel pooltoorest Szechuani moodi veiseliha soojendades mõtles ta pärastlõunal tema silma all toimunud lahkamisele. Ta tundis end seetõttu ikka veel pisut rööpast väljas. Mõned rääkisid, et mida rohkem lahkamisi sa näed, seda rohkem harjud, kuid Banksi puhul oli toime vastupidine. Iga järgmine oli eelmisest hullem. Asi polnud veres ja soolikates, siseelundites ja lahti lõigatud rasvakihtides, vaid pigem vaevas teda värvikas kujutlus surma kohalviibimisest lahkamisruumis ja vägivaldse huku aura. Ta kippus juba sedasama tundma ka kuriteopaikades. Seekord polnud tegemist vägistatud ja surnuks kägistatud ilusa noore naise või avastamist kartva pedofiili tapetud süütu lapsega, vaid seal lamas hilises keskeas mehe luukõhn, vormitu ja inetu keha. See polnud ei sõber ega isegi mitte tuttav. Banks ei tundnud ju Millerit, ehkki vanuse ja sarnase muusikamaitse tõttu tundis ta selle mehega teatavat hingesugulust. Mida vanemaks Banks sai, seda selgemini ta tajus, et kui kusagil vanal raudteetammil vedeleb üksildane kägaras laip või lahkamislaual lamab alasti keha, millest keegi siseorganeid välja kisub, siis ei tule seda võtta isiklikult, vaid kui universaali. See on surm suure algustähega. Liiva-Annuse isiklik kohalviibimine. Sellele mõtlemine ajas tal kergelt iiveldama, aga tubli lonks austraallaste punast veini aitas. Vahest polnudki pensionilejäämine halb mõte. Kas ta edutamise korral üldse suudaks veel mitu aastat töökoormat vedada? Kas ta üldse tahakski seda?
Sel õhtul einetas ta taas köögis, kuulas Raadio 4 Ekstrast vana „Vabandust,