1

      Kastmeplekkidega lips, metallist potikaas ja tavaline katkise varrega haamer. Need olid kolm kõige olulisemat eset, mis Solna politsei kriminalistid kuriteopaiga esialgsel uurimisel leidsid. Taipamaks, et suure tõenäosusega just nende esemete abil oligi ohvri eluküünal kustutatud, ei pidanud just kriminalist olema. Piisas, kui olid silmad, millega näha, ja piisavalt külm kõht, et suuta vaadata.

      Ent mis puudutas katkise varrega haamrit, siis ilmnes ometigi õige pea – ja seda tegelikult veelgi suurema tõenäosusega –, et esmane arvamus oli ekslik ja ohvri mahalöömisel seda ei kasutatud.

      Samal ajal kui kriminalistid oma tööd tegid, sooritasid uurijad enda ametiülesannete hulka kuuluvaid toiminguid. Nad käisid naabrite ja ümberkaudsete uste taga, et esitada küsimusi ohvri ja võimalike tähelepanekute kohta, millel võis kuritööga pistmist olla. Üks uurijatest, tsiviilametnikuna töötav naisterahvas – reeglina nemad selle poolega tegelesidki – istus arvuti taha ja otsis sealt välja kõik, mis võimalik.

      Üsna varsti rullus nende silme ees lahti kurb saatus, mis iseloomustas Rootsi kõige sagedasemat mõrvaohvri tüüpi viimase saja viiekümne aasta jooksul, kui sedalaadi statistikat oli tehtud. Usutavasti oli periood märksa pikemgi, sest alates varasest keskajast peetud kohturaamatutest vaatas nimelt selles punktis vastu täpselt sama pilt kui tööstusriigi kohtustatistikast. Klassikaline Rootsi mõrvaohver juba tuhat aastat, julgeks lausa väita. Tänapäeva keelepruugis: üksi elav keskealine mees, sotsiaalselt tõrjutud, raske alkoholisõltuvusega.

      „Ühesõnaga tavaline joodik,” nagu Solna politsei eeluurimise juht, kriminaalkomissar Evert Bäckström kadunukest kirjeldas, kui ta pärast uurimisrühma esimest koosolekut oma ülemusele ülevaate andis.

      2

      Kuigi naabrite jutust ja eri registriväljavõtetest aitas küll ja jäi ülegi, esitasid ka kriminalistid veenvaid õiguslikke argumente, mis osutasid samas suunas.

      „Minu meelest tüüpiline joomingu käigus aset leidnud mõrv,” võttis kahest kriminalistist vanem ehk Peter Niemi juhtumi kokku, kui ta selsamal esimesel koosolekul enda ja oma kolleegi nägemust tutvustas.

      Nii lips, potikaas kui ka haamer kuulusid ohvrile ja olid olnud korteris enne kurbmängu algust. Lipsuga oli asi suisa nii lihtne, et see oli ohvril kaelas. Küll ilusasti kombekalt särgikrae all, aga käesoleval juhul oma poole detsimeetri jagu liiga pingule tõmmatud ja igaks juhuks kõrisõlme alt tavalise umbsõlmega kindlustatud.

      Samas korteris näisid olevat paar tundi enne mõrva teineteise seltsis söönud ja joonud kaks inimest, kellest üks oli sõrmejälgede järgi otsustades identne ohvri endaga. Tühjad viinapudelid ja õllepurgid, klaasid, millest oli joodud õlut ja viina, toidujäänused elutoa laual kahes taldrikus, mis koos sobivate toiduülejääkidega tillukeses köögis andsid aimu, et ohvri viimane söömaaeg oli kujutanud endast Rootsi klassikat – praetud sealiha pruunide ubadega. Viimati nimetatud olid poolfabrikaadid ja prügiämbrist leitud pakendi järgi otsustades ostetud samal päeval läheduses asuvast ICA kauplusest. Enne serveerimist oli neid soojendatud metallpotis, mille kaanega oli kurjategija seejärel õhtu edenedes oma võõrustajale korduvalt vastu pead virutanud.

      Ka kohtuarst oli samasugustele järeldustele jõudnud. Need oli ta edasi öelnud sellele kriminalistile, kes viibis lahkamise juures, sest arst ise oli uurimisrühma koosoleku ajal hõivatud tähtsamate asjadega. Tema kirjalik ja lõplik hinnang võtab muidugi paar nädalat aega, aga esialgse ja suulise arvamuse kujundamiseks oli tarvis ainult tavapäraseid sisselõikeid ja treenitud silma.

      „Niinimetatud joodik, nagu politseinikud meie vaese ohvri moodi mehi pidavat kutsuma,” kinnitas kohtuarst, kes oli säärases seltskonnas ometi viisaka keelepruugiga ja haritud mees.

      Kõik see kokku – naabrite jutt, nukrad registrimärkmed ohvri isiku kohta, leiud kuriteopaigalt, kohtuarsti tähelepanekud – pakkus ammendava seletuse sellele, mida politseil oli eelkõige vaja teada. Kaks joodikut, kes on varasemast tuttavad, on saanud kokku, et seltsis natuke süüa ja märksa rohkem juua, ja pööravad seejärel tülli mingi suvalise mõttetu seiga pärast nende ühises minevikus. Ja üks lööb koosviibimise lõpetuseks teise maha.

      Nii lihtne see oligi. Kurjategija loodeti hõlpsasti leida ohvri kõige lähemast kaasvõitlejate ringist ja neid oli hakatud juba uurima. Kümnest säärasest mõrvast üheksa said lahenduse ja paberid jõudsid prokuröri lauale kõige rohkem kuu ajaga.

      Niisiis puhtalt rutiinne juhtum ja ühelgi esimesel koosolekul viibinud Solna politseinikul ei tulnud mõttessegi tellida eriekspertiisi, näiteks keskkriminaalpolitsei kurjategijaprofiili rühmalt või isegi politseiameti oma kriminoloogiaprofessorilt, kes muide elas ohvrist kõigest paari kvartali kaugusel.

      Ükski ekspert ei olnud endast ka omal algatusel märku andnud, mis oli igal juhul hea, sest ilmselgelt oleksid nad koostanud paberi selle kohta, et kõik oli täpselt nii, nagu oli juba niigi teada. Nii et nüüd ei pidanud nad vähemalt seisma, taguots paljas ja teaduslikud säärevarjud pahkluudeni alla lastud.

      Sest tagantjärele selgus ometigi, et kõik eespool kirjeldatu – mis põhines kogutud kriminoloogilisel uurimismaterjalil, laialdasel politseikogemusel ja kõikidele tõelistele politseinikele tuttaval kõhutundel – oli nii vale, kui üldse olla sai.

      „Võta põhiline kokku, Bäckström,” ütles Bäckströmi ülemus, Västerorti piirkonna politseiülem Anna Holt, kui Bäckström päev pärast mõrva talle ülevaate andis.

      „Lihtsalt tavaline joodik,” ütles Bäckström ja noogutas raskelt.

      „Hea küll, saad viis minutit,” ohkas Holt, kellel oli päevakorras palju asjatoimetusi, millest vähemalt üks oli märksa kaalukam kui Bäckströmi oma.

      3

      Neljapäeval, 15. mail tõusis päike Solnas Hasselstigeni tänaval maja number 1 kohale juba kakskümmend minutit pärast kolme. Täpselt kaks tundi ja nelikümmend minutit enne seda, kui Septimus Akofeli, vanus 25, saabus samale tänavale hommikusi ajalehti tooma.

      Septimus Akofeli oli tegelikult jalgrattakuller, aga umbes aasta eest hakkas ta tegema lisatööd, kandes laiali ajalehti paaris kvartalis Råsundavägeni ümbruses, muu hulgas aadressil Hasselstigen 1 asuvas majas. Lisaks oli ta Lõuna-Somaalia põgenik ja pärit väikesest külast, mis asus poolepäevase jalgsiteekonna kaugusel Keenia piirist. Ta oli saabunud oma uuele kodumaale täpselt samal päeval, kui ta sai kolmteist, ning nimelt Rootsi sattus ta seetõttu, et tema tädi, onu ja hulk nõbusid olid juba viis aastat varem siia põgenenud ning et kõik tema ülejäänud sugulased olid surnud. Ehk tapetud, kui täpsemalt väljenduda, sest ainult üksikud nende hulgast olid surnud mingil muul põhjusel.

      Septimus Akofeli ei olnud sugugi tavaline Somaalia põgenik, kes tulnuks Rootsi ehku peale. Tal olid siin lähedased sugulased, kes said tema eest hoolt kanda, ja tema riiki lubamiseks oli ka arvestatavaid humanitaarseid põhjuseid. Kõik paistiski olevat hästi sujunud. Või vähemalt nii hästi, kui temasuguse puhul võinuks soovida.

      Septimus Akofeli oli lõpetanud nii Rootsi põhikooli kui ka gümnaasiumi rahuldavate ja isegi heade hinnetega enamikus ainetes. Siis oli ta õppinud kolm aastat Stockholmi ülikoolis. Omandanud filoloogias akadeemilise kraadi, põhiaine oli inglise keel. Nõutanud Rootsi autojuhiloa ja saanud kahekümne kahe aastasena Rootsi kodanikuks. Taotlenud mitmesuguseid töid ja lõpuks ühe ka saanud. Rattakulleri töö Keskkonnakulleris – „Kullerteenus sulle, kes sa hoolid oma maast”. Seejärel, niipea kui esimesed õppelaenu makseteatised talle postkasti potsatasid, oli ta hankinud lisatöö postiljonina. Juba paar aastat elas ta üksi ühetoalises korteris Rinkebys Fornbyvägenil.

      Septimus Akofeli sai endaga hakkama. Ta ei olnud kellelegi koormaks. Kokkuvõttes oli ta saavutanud rohkem kui enamik teisi, sõltumata nende taustast, ja olnud selles edukam kui peaaegu kõik teised, kelle taust oli samasugune kui temal.

      Septimus Akofeli ei olnud tavaline Somaalia põgenik. Sest esiteks oli Septimus väga ebatavaline Somaalia eesnimi isegi väikese Somaalia kristliku vähemuse seas, ja teiseks oli ta nahk märksa heledam kui tema kaasmaalastel. Selgitus oli mõlemal nähtusel ühine ja lihtne, nimelt anglikaani kiriku Aafrika-missiooni preester Mortimer S. Craigh – S nagu Septimus –, kes oli astunud kuuenda käsu vastu. Tegi Septimuse emale lapse, taipas oma