Kes tapaks lohe. Leif G. W. Persson
Читать онлайн книгу.
koputus õlale.
„Tere, Bäckström. Tore sind näha,” ütles kriminaalinspektor Annika Carlsson, vanus 33, ja noogutas sõbralikult.
„Tere ise kah,” vastas Bäckström ja proovis häälde manada reipust, mida temas tegelikult ei olnud.
Naisterahvas oli temast pool pead pikem, kuigi ta ise oli suurt kasvu ja tugeva kehaehitusega mees oma parimates aastates. Pikad jalad, sale piht, viimase peal vormis ja mõlemad tissid normaalsel kõrgusel. Kui ta ainult juuksed pikemaks kasvataks ja miniseeliku selga paneks, võiks teda isegi jumala normaalsete naistega segi ajada. Kui pikkus muidugi välja arvata, sest sellega oli juba hilja midagi ette võtta, aga loodetavasti oli tal nüüdseks kasv ikka kinni jäänud, kuigi kõrvatagused olid tal küllap endiselt pisut piimased.
„Kas sul on erisoove? Kriminalistid lõpetasid just oma esialgse ringi ja kui nad on laiba lahkamisele saatnud, võid meie mõrvapaigas ringi vaadata.”
„Pärastpoole,” ütles Bäckström ja vangutas pead. „Kes see tüüp on?” küsis ta ja noogutas väikese tumedanahalise kogu poole, kes kükitas koridori teises otsas, selg vastu seina. Kinnise ja nukra näoilmega, üle õla kangast kott, kust paistsid mõned ajalehed.
„See on postiljon, kes meile helistas,” vastas Carlsson.
„Tundub tõenäoline,” sõnas Bäckström. „Siis sellepärast tal ongi ajalehekott üle õla.”
„Sa oled nutikas, Bäckström,” ütles Annika Carlsson naeratades. „Täpsemalt öeldes on kotis viis Dagens Nyheteri ja neli Svenska Dagbladetit. Ohvri leht on seal ukse juures maas,” jätkas ta ja noogutas kokkuvolditud lehe poole, mis vedeles ohvri korteri lävel. Ühe Dagens Nyheteri oli postiljon jõudnud juba kõige alumisel korrusel elavale prouale kätte toimetada.
„Mida me temast teame ka? Sellest lehekutist?”
„Esiteks tundub ta olevat täiesti puhas,” ütles Annika Carlsson. „Kriminalistid valgustasid teda ja kehal ega riietel pole ühtki jälge. Arvestades seda, kuidas siin sees kõik välja näeb, oleks ta pidanud olema üleni verine, kui tema oleks meie ohvrit rünnanud. Ta ise räägib, et katsus ohvri nägu, täpsemalt ta põske, ja kui ta märkas, et see on täiesti jäik, sai ta aru, et mees on surnud.”
„Mis ta on mingist kuramuse medkoolist või?” Ära sa märgi, mõtles Bäckström. Väike nõginina paistab üpris söakas.
„Ma sain aru nii, et oma endisel kodumaal puutus ta surmaga palju kokku,” ütles Carlsson, ent seekord ta ei naeratanud.
„Aga kas ta kasutas juhust ja pistis midagi taskusse?” küsis Bäckström, kellel hakkasid nõgininade puhul tööle kogemustest tingitud refleksid.
„Ta on läbi otsitud. Seda tegi esimene patrull siia jõudes esimese asjana. Taskus olid tal kaaned, mille vahel oli juhiluba, postifirma töötõend, väiksem summa paberraha ja münte, kokku natuke üle saja krooni vist, enamik müntides. Lisaks tema isiklik mobiiltelefon. Selle number on meil olemas, ma igaks juhuks ütlen. Kui ta midagi siit näppas, ei olnud see vähemalt tema juures, ja kuna me oleme maja juba läbi otsinud, tulemusteta, ei olnud tal vast ka aega midagi kusagile ära peita.”
Kuradi värk ikka. Laisad ka veel need tõprad, mõtles Bäckström, kes juba niisama lihtsalt alla ei kavatsenud anda.
„Kas ta on kusagile helistanud?”
„Tema enda jutu järgi ainult ühe kõne. Häirekeskusesse, üks-ükskahte. Ühendati meie juhtimiskeskusega. Meie sealne operaator olevat ainus, kellega ta on rääkinud, aga seda me muidugi kontrollime. Ta on nende telefonide nimekirjas, mida me uurima hakkame.”
„On tal mingi nimi ka või?” küsis Bäckström.
„Septimus Akofeli, kakskümmend viis aastat vana, Somaalia põgenik, Rootsi kodanik, elukoht Rinkeby. Andis nii sõrmejäljed kui DNA, me pole jõudnud neid veel kontrollida, aga ma olen üsna kindel, et ta on see, kelle ta väidab end olevat.”
„Mis sa ta nimeks ütlesid?” küsis Bäckström. On ikka nimi raisal, mõtles ta.
„Septimus Akofeli,” kordas Annika Carlsson. „Ma jätsin ta siia ainult sellepärast, et äkki sa tahad temaga rääkida.”
„Ei taha,” ütles Bäckström ja raputas pead. „Minu pärast võid ta koju saata. Küll aga mõtlesin kuriteopaiga üle vaadata. Kui need tehnilise osakonna praktikandid lõpuks omadega ühele poole saavad.”
„Peter Niemi ja Jorge Hernandez, hüütakse muide Chicoks,” lausus Annika Carlsson ja noogutas. „Töötab siin meie juures Solnas kriminalistina ja minu arust paremat tehnilist eksperti juba ei leia.”
„Hernandez? Kus ma seda nime kuulsin, ei tea,” ütles Bäckström.
„Tal on noorem õde, Magdalena Hernandez, töötab korrakaitses. Teda oled sa kindlasti märganud, nii et võib-olla on sulle tema nimi kõrvu jäänud,” ütles Annika Carlsson ja naeratas miskipärast laialt.
„Ei tea, miks?” küsis Bäckström.
„Rootsi kõige ilusam naispolitseinik enamiku meie kolleegide arvates. Minu meelest on ta ka väga kihvt,” vastas kolleeg Carlsson naeratades.
„Ah nii,” ütles Bäckström. Sest sinul on juba sotid sees, mõtles Bäckström.
Korteris oligi täpselt nii jube, kui Bäckström oli oletanud. Kõigepealt garderoob ja väike esik. Vasakul väike vannituba ja tualett ja nende taga väiksemat sorti magamistuba. Paremal köök ja söögilaud ning otse ees elutuba. Kokku pisut üle viiekümne ruutmeetri ja kuigi ei olnud teada, millal korteri asukas viimati koristanud oli, ei olnud see kindlasti toimunud selle aastanumbri sees.
Mööbel oli kulunud ja päevinäinud ning sisustus järjekindel. Alates ülestegemata voodist, kus oli ilma püürita padi, kuni räpase köögilaua ja viledaks istutud pehme mööblini elutoas. Samal ajal andis korteris leiduv träni tunnistust sellest, et Karl Danielssonil oli elus olnud ka paremaid päevi. Mõned väga kulunud Pärsia vaibad. Massiivne vanaaegne mahagonivärvi kirjutuslaud heledamast puidust kaunistustega. Kakskümmend aastat vana televiisor, aga selliselt tootjalt nagu Bang & Olufsen. Ning tugitool selle ees oli nahast ja inglise stiilis, koos jalapingiga.
Viin, mõtles Bäckström. Viin ja üksindus, ja ise polnud ta ennast nii kohutavalt halvasti tundnudki pärast seda, kui need riikliku erikomando poolahvid talle üle poole aasta tagasi šokigranaadi pähe heitsid. Mõistusele tuli ta alles järgmisel päeval ja siis olid nad juba jõudnud ta Huddinge haigla hullarisse pista.
„On sul veel soove, Bäckström?” küsis Annika Carlsson ja nägi seda öeldes kuidagi murelik välja.
Paar korralikku kärakat ja üks õlu, mõtles Bäckström. Ja kui sa juuksed pikemaks kasvatad ja seeliku selga paned, võiksid ehk mul isegi suhu võtta. Kuigi rohkemat ära loodagi, mõtles ta, sest juba rohkem kui ööpäeva kahtles ta sügavalt nii maiste ihade kui hingelise armastuse olemasolus.
„Ei,” vastas ta pead raputades. „Kohtume jaoskonnas.”
Miski siin ei klapi, mõtles Bäckström, kui ta aegamisi jaoskonna poole jalutas. Aga mis õieti? Kuidas ta aga suudakski seda välja mõelda, kui tema aju on tabanud akuutne vedelikupuudus ja kardetavasti on tekkinud juba pöördumatu kahjustus. Ma löön selle kuradi soolapuhuja maha, mõtles ta.
7
Pärastlõunal kella kolme paiku pidas Bäckström oma uue mõrvajuhtumi uurimisrühmaga esimese koosoleku. See ei olnud just kõige terasem rühm, keda ta oma kahekümne viie aasta jooksul uurijana oli juhatanud. Ega ka mitte kõige suurem. Kokku kaheksa inimest, kui arvestada ka teda ennast ja kaht kriminalisti, kes kaovad otsemaid järgmiste ülesannete manu, niipea kui esialgne info Karl Danielssoni kohta on edastatud. Alles jäi üks pluss viis ning arvestades seda, mida ta seni oli oma kolleegide kohta kuulnud ja näinud, taanduski kõik õige pea ühele mehele, kes oli kriminaalkomissar Evert Bäckström, himself. Kes siis veel? Nii läks ju lõpuks alati. Bäckström kui leinavate lähedaste ainus lootus. Isegi kui Danielssonile