Kes tapaks lohe. Leif G. W. Persson
Читать онлайн книгу.
Rootsis töötanud.”
„Sama siin,” ütles Niemi ja naeratas laialt. „Kas me saaksime kusagil rahulikult vestelda? Ma tahaksin sinu käest paari asja küsida.”
10
Bäckström läks terve tee jala koju. Terve tee Solna Sundbybergsvägeni politseimajast Kungsholmeni Inedalsgatanil asuvasse korterisse. Tema jalad oleksid hakanud justkui oma elu elama, samal ajal kui pea ja keha kulgesid lihtsalt kaasa. Täiesti jõuetult, ja kui ta ukse enda järel kinni pani, ei olnud tal aimugi, mida ta viimaste tundide jooksul oli teinud. Tema higise pea sees valitses tühjus. Oli ta kellegagi kohtunud? Oli ta kellegagi rääkinud? Kellegagi, keda ta tundis ja kes nägi teda sellises näruses seisus? Küllap ta peatus kusagil ja käis poes, sest tal oli käe otsas kott mineraalveepudelitega ja plastkarp mingite salapäraste aedviljadega.
Mis kurat see veel on, mõtles Bäckström ja tõstis plastkarbi üles. Need väikesed punased peaks ju tomatid olema, neid teadis ta küll ja lapsepõlves oli ta isegi mõne sihukese suhu pistnud. Kõik see ülejäänud roheline oli vast salat? Aga kogu muu praht? Hulk eri suuruses musti ja pruune kerasid. Jänesepabulad? Põdrapabulad? Lisaks miski, mis meenutas kõige rohkem vaklu, aga pidi olema midagi muud, sest ei ilmutanud puudutamisel elumärki.
Mis kurat siin toimub, mõtles Bäckström, võttes suuna duši alla ja heites tee peal riided seljast.
Kõigepealt seisis ta üle veerand tunni duši all, lastes veel lihtsalt voolata üle oma kumera ja harmoonilise ehitusega kere. Sama kere, mis oli alati olnud tema tempel ja mille nüüd üks hull personaliarst oli otsustanud põrmu paisata.
Seejärel kuivatas ta end hoolega, pani hommikumantli selga ning tõstis lauale nii aedviljakarbi kui ka mineraalvee. Kindluse mõttes vaatas ta veel ühe korra oma külmkappi, ega seal ometi pole mõnda tillukest maiustust, mis oleks juhtunud kahe silma vahele jääma eelmise päeva toidu-tapatalgutel, kui ta oli arsti nimekirja järgides minema visanud kogu kapis olnud eluohtliku rämpsu. Pärast seda oli tema sahver ja külmkapp tühi kui munakoor, see oli ikka veel tühi.
Bäckström asus oma aedviljakarbi kallale. Proovis aju ja suulae välja lülitada, samal ajal kui lõuad mehaaniliselt järasid, aga ikkagi oli ta sunnitud juba poole karbi peal alla andma. Ainsana olid söödavad need väikesed valged asjad, mis nägid välja nagu vaglad.
Küllap need ongi vaglad, mõtles Bäckström, samal ajal kui aedviljaorgia jääke oma tühja külmkappi tõstis. Kui veab, siis on tegemist vakladega, mõtles ta. Siis olen viimase ööpäeva jooksul natukenegi proteiini manustanud.
Seejärel valas ta kõrist alla pudelitäie mineraalvett. Poolteist liitrit. Lihtsalt kummutas tühjaks. Küllap uus maailmarekord, mõtles Bäckström ja viskas plastpudeli kraanikausi alla prügikotti. Mida kuradit ma siis nüüd teen, kell alles seitse, mõtles ta pärast kiiret pilku uhiuuele Šveitsi käekellale.
Kogemata alles jäänud alkoholi otsida oli mõttetu. Ka sellest oli ta eelmisel õhtul vabanenud, ja just selles punktis oli too hull arst olnud kõigutamatu. Ei viina, veini ega õlut. Üleüldse mitte midagi, milles vähekenegi alkoholi sees, näiteks siider või tavaline mahl, mis on käärima läinud, või vana pudel köharohtu, mis oli samuti arstionu ja tema kambajõmmide halvakspanu ära teeninud.
Kokku tuli seda kraami omajagu, sest Bäckström oli juba päris kaua üsna heal järjel olnud. Mitu avamata viski- ja viinapudelit. Täiesti puutumatu liitrine Prantsuse konjak. Peaaegu terve kast Tšehhi õlut. Muidugi ei olnud tal tilkagi veini, sest sellist värki tarvitasid ainult pepupoisid ja lesbikud. Mitte Bäckström, kes oli igati normaalne rootsi mees oma parimates aastates. Ühtlasi legendaarne mõrvauurija ja kõikide naiste salaunistus.
Bäckström oli kõik joogid ühte kasti kokku tõstnud ja naabri ukse taga kella andnud. See oli tõsise alkoholiprobleemiga endine TV 3 juht, kes oli ilmselt pisut liiale läinud, kui nad kusagil Filipiinidel Robinsoni salvestasid. Saanud paari miljoni kroonise kuldse käepigistuse, et ta võiks end surnuks juua, enne kui tal tuleb pähe mõte kirjutada raamat oma televisioonis töötatud aja ja kõigi eelnenud aastate kohta, kui ta sõelus edasi-tagasi mööda mitmesuguseid meediasektorisse kuuluvaid firmasid. Tema praegust elu silmas pidades paistis, nagu oleks tema hoolitseval nõukogul täiesti õigus olnud.
„Kohe hunnikus häid asju, Bäckström,” nentis potentsiaalne ostja pärast kasti sisu kiirvaatlust. „Kas sa hakkad ära kolima? Nii hull lugu ju ometi ei ole, et maks üles ütlema hakkab?”
„Mine nüüd,” valetas Bäckström ja naeratas sõbralikult, samal ajal kui miski proovis tal südant rinnust välja kiskuda. „Ma sõidan lihtsalt pikemale puhkusele ja pole ju mõtet murdvarastele viina ka veel jätta. Aitab neile sellest saastast, mida nad endale muidu sisse kallavad.”
„Täitsa õige jutt,” nõustus endine telejuht. „Saad viis tuhat selle kasti eest,” ütles ta ja laiutas käsi nii helde žestiga, et oleks peaaegu istukile kukkunud.
Tüüp näeb nüüdseks küll juba topelt, mõtles Bäckström, kes ise oli partii hinnanud umbes poolele pakutud summast. Kuigi iseenesest muidugi. Vana ei pea ju nüüd taksoga mitu päeva viinapoodi ja tagasi sõitma, mõtles ta.
„Oleme rääkinud,” ütles Bäckström ja ulatas tehingu kinnituseks käe.
Talle maksti sularahas. Kuigi mis tal selle rahaga nüüd peale hakata, sest ta ei söönud ega joonud ja naiste peale ei jaksanud mitte mõeldagi.
Kuna midagi paremat pähe ei tulnud, vaatas ta DVD-d, mille hoolitsev arst oli abimaterjalina kaasa andnud. Abivahend tema pingutustes parema elu nimel. Arst teadis nimelt pikast ja valusast kogemusest, et Bäckströmi-sugused on üleüldse kõige raskemad patsiendid. Tavalised narkomaanid, kes olid sobiva soone leidmiseks sunnitud end jalalabasse süstima, ei olnud tegelikult mitte midagi sellise toidu ja alkoholi kuritarvitaja kõrval nagu Bäckström. Bäckström ja temasugused olid peaaegu ravimatud ja see tulenes tõsiasjast, et neil oli siiralt savi kõigest, mida nad tegid. Nad lihtsalt sõid ja sõid ja sõid. Ja jõid ja jõid ja jõid. Ja tundsid ennast nagu kuninga kassid.
Ühes Ameerika meditsiiniajakirjas oli sellele arstile poolkogemata silma jäänud ülimalt huvipakkuv artikkel ühes Arizona erakliinikus läbi viidud katsest teha Bäckströmi-sugustele šokiteraapiat. Arst oli riigilt raha küsinud, saanud küsitust enamgi, ja sõitnud Ameerikasse, et paar kuud uurida, kuidas muuta nende inimeste käitumist, kes ennast surnuks söövad ja joovad.
See oli tohutult huvitav ja kui ta koju jõudis, oli tal kaasas palju pildimaterjali. Muu hulgas ka DVD, mida ta Bäckströmile näitas ja mille talle lausa koju kaasa andis.
Bäckström pistis plaadi DVD-mängijasse. Hingas kolm korda sügavalt sisse, süda rinnus peksmas nagu suruõhuhaamer, ja pani filmi käima. Ta oli ju seda korra juba näinud, ja kui eriti koledaks läheb, siis võib ju alati silmad kinni panna. Täpselt nagu tol korral, kui ta oli neljane ja tema hull paps, kes oli Maria jaoskonna ülemkonstaabel, vedas ta kodus Söderil kinno päevasele seansile, kus suur kuri hunt ajas tervelt tund aega taga kolme väikest põrsast ja proovis neid ära süüa. Väike Evert oli kõik see aeg unnanud nagu sireen ja pääses piinapingist alles siis, kui püksi pissis.
„Sellest väikesest viripillist küll iialgi politseinikku ei saa,” nentis isa, tagastades oma ainsa poja tolle hella ema hoolde. Kes pakkus vahukoorega kakaod ja äsja ahjust tulnud kaneelisaiu.
Nüüd oli see aeg taas käes. Pooletunnine reportaaž ühest Kesk-Lääne taastusravikliinikust, mille patsiendid olid üle elanud suhteliselt kergekujulised aju- ja südameverejooksud ja trombid ning kes nüüd tuli taas elule turgutada.
Enamik neist meenutas vägagi Bäckströmi. Kuigi nad komberdasid ringi käimisraami abil, ilanire suunurgas, pilk tuhm ja kõne lalisev. Üks neist – kes oli nii Bäckströmi moodi, et oleks võinud olla ta kaksikvend – hakkas just kaamera eest lahkuma, kui tema niigi rebadel püksid pahkluudele kukkusid ja tõid nähtavale tohutu suured helesinised mähkmed, mida ta pükste all kandis. Siis pööras ta ennast kaamera poole, naeratas oma märgade huultega õnnelikult, haaras mähkmetest ja tegi juhtunust kokkuvõtte.
„No panties,” lalises