Kes tapaks lohe. Leif G. W. Persson
Читать онлайн книгу.
„väga sisse võetud” ja „kõva pidutseja”. Samal ajal oli tal umbes neljakümnenda eluaastani ikkagi päris hästi läinud, aga siis paistis alkohol olevat tema üle vägisi võimust võtnud. Õde oli ka kinnitanud, et neil ei olnud iialgi lähedast kontakti. Viimase kümne aasta jooksul ei olnud nad isegi telefonis rääkinud ja viimati olid nad kohtunud ema matustel kaheteist aasta eest.
„Kuidas ta reageeris, kui sa talle venna tapmisest teatasid?” küsis Annika.
No mida kuradit, mõtles Bäckström ja ohkas sisimas. Äkki korraldaks veel leinaseisaku ka?
„Hästi,” vastas Nadja ja noogutas. „Ta võttis seda hästi. Ta töötab Huddinge haiglas medõena ning paistab arukas ja stabiilne. Ta ütles, et ega see erilise üllatusena ei tulnud. Ta oli seda juba aastaid kartnud. Kui mõelda sellele elule, mis ta vend elas.”
„Katsume nüüd oma leinaga kuidagi toime tulla,” katkestas teda Bäckström. „Mis me siis sellest asjast arvame kah?”
Seejärel tegeleti uurimisega. Pisitillukese uurimisülesandega, mille Bäckström oli kindluse mõttes isiklikult valmis treinud.
„No nii siis,” ütles Bäckström, sest teistel paistis olevat küllalt oidu, et mokk maas hoida ja temal alustada lasta.
„Joodik, kelle lööb maha teine joodik, ja kui kellelgi on muid ettepanekuid, siis tasuks nendega nüüd lagedale tulla,” jätkas ta, kallutas end ettepoole, toetus küünarvartega raskelt lauale ja jäi oma kolleegidele otsa vahtima.
Üksmeelsete pearaputuste järgi otsustades ei paistnud kellelgi vastuväiteid olevat.
„Hästi,” ütles Bäckström. „Nii palju siis ettepanekutest. Nüüd jääb üle kaardistada hetkeseis ja tuhnida välja Danielssoni eilne õhtusöögikaaslane. Siis naabrite küsitlemine. Kuidas sellega läheb?”
„Põhimõtteliselt valmis,” vastas Annika Carlsson. „Paari naabrit ei ole me veel kätte saanud ja mõned palusid vestluse õhtu peale lükata, sest pidid tööle minema. Ühel oli kell üheksa arstiaeg ja ta ei saanud seetõttu meiega rääkida. Võib arvestada, et homseks on tehtud.”
„Kohtuarst?”
„Lubas täna õhtul lahata ja vähemalt suulise vastuse anda järgmise nädala alguses. Inspektor Hernandez viibib lahkamise juures, nii et olulisemaid asju teame ehk juba homme hommikul,” nentis Annika Carlsson.
„Kas me taksofirmaga oleme rääkinud, kas kõneväärt vihjeid on tulnud, kuidas lähiümbruse läbiotsimine kulgeb, millega ta tegeles viimased tunnid enne surma, kas me oleme rääkinud …”
„Rahu, Bäckström,” katkestas teda Annika Carlsson ja naeratas laialt. „Kõik sujub. Meil on see asi igatepidi kontrolli all, nii et võta rahulikult.”
Eriti rahulikult ma ennast küll ei tunne, mõtles Bäckström, aga ma ei kavatsegi seda välja öelda. Selle asemel ta ainult noogutas. Kogus oma paberid kokku ja tõusis püsti.
„Kohtume homme,” ütles Bäckström. „Veel üks asi, enne kui laiali läheme. See postiljon, kes häire andis. See Soptimus Akofeli.”
„Septimus,” parandas Annika Carlsson teda vähimagi naeratusevirveta. „Tema nimi on Septimus Akofeli. Teda on kontrollitud. Juba on võrreldud Hasselstigeni korteris olnud sõrmejälgi nendega, mis ta andis migratsiooniametis kaksteist aastat tagasi riiki saabudes. Ta on see, kes ta väidab end olevat, ja kohtulikult karistamata, kui see peaks sind huvitama.”
„Ma saan aru küll,” ütles Bäckström, „aga miski selle tüübi juures ei klapi.”
„Ja mis see peaks olema?” küsis Annika Carlsson oma poisipead vangutades.
„Ma ei tea,” vastas Bäckström. „See küsimus vaevab mind ja eks te teised võite ka selle peale mõelda.”
Niipea kui ta oli nõupidamisruumist lahkunud, suundus ta otsejoones oma uue ülemuse, politseiülem Anna Holti juurde, ja andis juhtumist aru. Ohver joodik. Kurjategija – ligi sajaprotsendilise tõenäosusega – samuti joodik. Juhtum täielikult kontrolli all. Valmis hiljemalt esmaspäeval, ja jutt oli räägitud kolme minutiga, kuigi talle oli eraldatud viis. Holt paistis peaaegu kergendust tundvat, kui Bäckström lahkus. Tal oli üks teine küsimus, millele mõelda, ja sellega võrreldes oli Bäckströmi mõrv vaat et taeva kingitus.
Vat said nüüd, pesulaud, mõtles Bäckström, kui ta lõpuks oma uue koonduslaagri välisuksest välja astus.
9
Jerzty Sarniecki, vanus 27, oli Poolast pärit tisler. Sündinud ja kasvanud Lodzis ja juba aastaid osake Rootsi võõrtööjõust. Üle kuu aja oli ta koos kaaslastega remontinud väiksemat üürimaja Solnas Ekensbergsvägenil, vähem kui kilomeetri kaugusel Hasselstigeni tänava kuriteopaigast. Kaheksakümmend krooni tunnis puhtalt kätte, võimalus töötada kakskümmend neli tundi ööpäevas seitse päeva nädalas, kui tahtmist oleks. Süüa ostsid nad kõrval asuvast ICA poest, magasid ehitatavas majas ja kõik muu lükkasid nad meelsasti sellele ajale, kui nad Poolasse tsivilisatsiooni rüppe tagasi pöörduvad.
Umbes samal ajal kui Bäckström Solna politseimajast lahkus, oligi Sarniecki oma avastuse teinud, lohistades majast välja musta ehitusprahiga kilekotti, et see tänaval prügikonteinerisse visata. Ronis kipakale redelile ja avastas muu prügi pealt ühe koti, mida tema ja tema kaaslased küll sinna visanud ei olnud. Iseenesest ei olnud selles midagi ebatavalist, et naabruses elavad rootslased kasutasid võimalust oma jäätmekäitlust lihtsustada, aga kuna kogemus oli talle juba õpetanud, et siin visatakse sageli ära ka vägagi tarvilikke asju, oli ta alla kummardunud ja koti välja õngitsenud.
Tavaline kilekott. Korralikult sõlm peal ja täis midagi, mis meenutas riideid.
Sarniecki oli redeli otsast alla roninud. Koti lahti teinud ja sisu välja kallanud. Must pikemat sorti kilemantel. Paistis peaaegu uus. Paar punaseid majapidamiskindaid. Terved, väga vähe kasutatud. Paar tumedast nahast susse, mis nägid samuti peaaegu uued välja.
Miks selliseid asju minema visata, mõtles Sarniecki üllatunult ja samal hetkel avastas ta, et leitud asjad on verised. Verd oli pritsinud kilemantlile, susside heledad tallad olid verest praktiliselt läbi imbunud. Kindad olid vereplekilised, kuigi keegi näis olevat proovinud neid puhtaks uhtuda.
Hasselstigeni mõrvast oli ta kuulnud ennelõunal, kui nende rootslasest töödejuhataja kohale ilmus ja sellest kohvi kõrvale rääkis. Ilmselt mingi vaene pensionär, ja tavaline inimene ei julge nüüd enam väljagi minna. Mõtle ise ka, mis sa räägid, oli ta mõelnud, ise poole kõrvaga kuulates. Ära sajata seda paradiisi, kus teie, rootslased, tegelikult elate, sest siis võidakse see teilt ära võtta, mõtles ta, sest tema katoliku preester kodus Lodzis oli juba varakult õpetanud teda niimoodi mõtlema.
Sellest hoolimata oli ta pidanud oma südametunnistusega mitu tundi võitlema, enne kui politsei häiretelefonile helistas. Ei tea, mitu tundi sellega läheb, mõtles ta, kui seisis ja ootas autot, mille politsei oli lubanud välja saata. Mitu kaheksakümnekroonist tundi võtavad nad ära temalt, tema pruudilt ja lapselt, kes kodus Poolas ootavad?
Veerand tundi hiljem saabus patrullauto, sees kaks mundris politseinikku. Kummaliselt ükskõiksed. Nad panid tema leiu koos seda ümbritsenud kotiga ühte teise kotti. Märkisid üles tema nime ja mobiilinumbri. Siis sõitsid nad minema. Kuigi enne lahkumist küsis üks neist, ega tal visiitkaarti ei ole. Nimelt pidas politseinik koos oma äiaga plaani hakata ühise suvemaja juurde Adelsö saarel sauna ehitama ja soodsa hinnaga head ehitusmehed kuluksid marjaks ära. Jerzty andis neile kaardi, mida rootslasest töödejuhataja oli käskinud sellistel puhkudel anda. Siis sõitsid nad minema.
Hilja õhtul koputas üks pikk heledapäine mees, kes oli ilmselgelt politseinik, kuigi tal oli seljas nahktagi ja jalas tavalised sinised teksad, selle maja uksele, kus Jerzty töötas. Jerzty tegi talle ukse lahti, kuna ta seisis parajasti trepikojas ja kinnitas seina uusi kipsplaate, samal ajal kui teised mehed valmistasid hilist õhtusööki paar korrust kõrgemal toas, kuhu nad olid sisse seadnud ajutise köögi. Heledapäine mees naeratas sõbralikult ja ulatas soonilise käe.
„My