Kes tapaks lohe. Leif G. W. Persson
Читать онлайн книгу.
ja viin on pealegi nii kalliks läinud, mõtles Bäckström.
„Kas see oli kõik?” küsis ta.
„Jah. Praeguse seisuga kõik,” vastas Hernandez ja tõusis püsti. „Saadame sulle ja teistele täna õhtupoolikul ka kokkuvõtte sellest, mis me Peteriga siiamaani teada oleme saanud, lisaks pilte kuriteopaigalt ja lahkamiselt. Tulevad meiliga.”
„Hästi,” ütles Bäckström. Isegi hämmastavalt hästi, kui võtta arvesse, et need mõtted olid idanenud laplase ja tangolõvi peakestes, mõtles ta.
12
Kriminaalinspektor Annika Carlsson oli tööl juba hommikul pool kaheksa, kuigi ta ei saanud eelmisel õhtul enne keskööd voodisse.
Vaevalt oli ta jõudnud oma laua taha istuda, kui Peter Niemi talle mobiilile helistas ja rõivaleiust ette kandis.
„Ma proovisin Bäckströmi kätte saada, aga ta ei vasta,” selgitas Niemi.
„Mina proovisin teda ka kätte saada. Eks ta ilmu varsti välja. Ma olen tema pärast mures. Ta vist ei tunne ennast hästi. Eile nägi ta tõeliselt halb välja. Kas sa panid tähele?”
„Jah, no see polegi tähtis,” ütles Niemi, „aga kuna nii poolakas kui tema kaaslased tuleks üle kuulata, ja mida varem, seda parem, siis helistasingi sulle.”
„Ja me oleme tänulikud,” vastas Carlsson. Niemi on hea, mõtles ta. Tõeliselt hea. Mitte ainult tubli töömurdja, vaid selline, kes päriselt hoolib.
„Ma käisin kohapeal, nagu ma ütlesin, ja konteineri oleme läbi otsinud, ilma et oleksime midagi väärtuslikku leidnud. Lähedusest ei leidnud ka midagi. Viisime kohale isegi politseikoera, kuigi oli kesköö. Siis rääkisin ma kutiga, kes selle rõivakoti leidis. Meeldiv tüüp. Räägib peaaegu paremat rootsi keelt kui minusugune,” nentis Niemi ja naeratas, nii et seda oli häälest kuulda. „Aga kuna kõige muuga oli palju tegemist, siis oli jutuajamine üsna põgus.”
„Nii et nüüd sa tahad, et ma teeksin seda korralikult ja maki ja protokolliga,” ütles Carlsson ja ka tema naeratas, nii et seda oli kuulda. Miks ei võiks kõik mehed olla sellised nagu Niemi, mõtles ta.
„Jah,” sõnas Niemi. „Sellised me oleme, tead ju küll.”
„Saab tehtud,” ütles Annika Carlsson. Sest et selline oled sina, mõtles ta.
Siis helistas ta uuesti Bäckströmile mobiilile, aga see oli endiselt välja lülitatud, kuigi kell hakkas juba pool üheksa saama. Annika Carlsson vangutas pead, võttis Felicia Petterssoni kaasa, istus ühte ametiautosse ja sõitis Ekensbergsgatanile, et rääkida Jerzty Sarniecki ja tema nelja kaasmaalasega, kes remontisid parajasti üht Solna väiksemat sorti üürimaja, tuhat kilomeetrit oma kodust põhja pool.
Felicia Pettersson, vanus 23, oli lõpetanud politseikooli sama aasta jaanuaris. Nüüd oli ta Solna kriminaaljälituse osakonnas esimesel praktikal ja juba esimese nädala lõpus lasti tal mõrvajuurdlusest osa võtta. Felicia oli sündinud Brasiilias. Lastekodulaps São Paolost, ja kui ta oli umbes aastane, sai ta endale rootslastest kasuvanemad, kes mõlemad töötasid politseis ja elasid Stockholmi lähistel Mälaröarnas. Nüüd oli tüdrukust endast politseinik saanud nagu paljudest teistest politseinike lastest enne teda. Noor ja praktilise kogemuseta, aga heade eeldustega valitud elukutseks. Hea füüsiline vorm, rahulik ja mõistlik, ja töö paistis talle meeldivat.
Temast saab kindlasti väga hea politseinik, oli Annika Carlsson teda esimest korda nähes mõelnud.
„Kas sa oskad Ekensbergsvägenile sõita, Felicia?” küsis Annika, niipea kui ta kõrvalistmele maandus ja turvavöö kinni pani.
„Vastus jah,” teatas Felicia Pettersson ja noogutas.
„Ega sa mingil põhjusel lisaks veel poola keelt ei valda?” küsis Annika.
„Ikka valdan. Vastus jah. Suurepäraselt, mina arvasin, et kõik valdavad,” vastas Felicia naeratades.
„Kas ma peaksin veel midagi teadma?” küsis Annika Carlsson. Nutikas pealekauba, mõtles ta.
„Sõbrad kutsuvad mind tegelikult Lisaks,” ütles Felicia. „Ka sina võid Lisa öelda, kui tahad.”
„Mind kutsutakse Ankaniks,” ütles Annika Carlsson.
„Kas see meeldib sulle?” küsis Lisa ja piidles teda üllatunult.
„Mitte eriti,” vastas Annika Carlsson pead raputades. „Kas ma näen sinu arvates pardi moodi välja?”
„Kindlasti mitte,” turtsatas Lisa Pettersson. „Minu meelest oled sa vinge. And I mean it.”
Annika Carlssonil ja Felicia Petterssonil vedas. Kell oli küll alles üheksa hommikul, aga Jerzty ja teised istusid juba lõunalauas. Nad olid ärganud niipea, kui valgeks läks, kella nelja paiku hommikust söönud ja poole viiest tööd alustanud. Kell üheksa oli viimane aeg lõunat süüa, et õhtuni vastu pidada.
„Sorry to disturb you in your breakfast,” ütles Annika Carlsson, naeratas ja näitas oma politseitõendit. „My name is detective ins pector Annika Carlsson and this is my colleague detective constable, Felicia Pettersson. By the way, does anyone of you speak Swedish? Or understand Swedish?”
„Mina räägin natuke rootsi keelt,” vastas Jerzty, samal ajal kui kolm tema kaaslast pead raputasid ja üks kõhklevalt noogutas. „Ma võin tõlkida, kui sa soovid.”
„Meil on ainult mõned küsimused,” lausus Annika. „Kas me võime istuda?”
„Aga palun,” ütles Jerzty ja tõusis kähku püsti. Tõstis ära tööriistakasti vaba tooli pealt, mis juba seisis nende enda kokku klopsitud laua ääres, samal ajal kui üks ta kaaslastest tõi tabureti ja pakkus detective constable Petterssonile omaenda tooli.
Kaks noort ilusat naist. Kes olid pealegi Rootsi politseinikud, kuigi üks neist nägi välja selline, nagu oleks ta pärit Kariibi mere saartelt. Sõbralikud, rõõmsameelsed, kenad, nii et silm kohe puhkab, neist tasub järjekordset naela seina lüües unistada küll. Nad jäid sinna istuma tunniks ajaks. Mis sest ikka. Kaheksakümmend krooni oli ju kõigest kaheksakümmend krooni ja ega töö ole nüüd küll see, millest nad siin elus kõige enam puudust tunnevad.
Kas nad olid kolmapäeva õhtul või ööl vastu neljapäeva midagi märganud?
Nad olid töötanud õhtul kella kaheksani. Siis olid nad lõpetanud, sest muidu võisid naabrid kaebama hakata. Nad olid õhtust söönud. Juttu ajanud, kaarte mänginud, kümne paiku magama läinud. Keegi neist ei olnud selle aja jooksul majast lahkunud, sest vihma sadas õhtu otsa.
Aga öösel? Kas keegi nägi või kuulis midagi?
Nad olid maganud. Kellelgi neist ei olnud unega probleeme. Keegi neist ei olnud midagi kuulnud ega näinud. Nad olid oma voodites maganud. Üks neist oli korraks üleval tualetis käinud. See oli kõik.
„Leszek, tema on müürsepp,” selgitas Jerzty ja noogutas kaaslase poole, kes oli käinud põit tühjendamas. „Tualett on tänava poole, aknaga,” lisas ta, ennetades Annika Carlssoni järgmist küsimust.
„Küsi ta käest, kas ta teab, mis kell see oli.”
„Ta ei tea,” vastas Jerzty pärast paari kiiret poolakeelset lauset ja pearaputust, mis olid vastuseks naise küsimusele.
„Ta ei vaadanud kella. Ta oli selle käe pealt ära võtnud ja voodi kõrvale pannud.”
„Kas vihma sadas ikka veel?” küsis Annika Carlsson, kes oli juba tutvunud ilmateenistuselt laekunud andmetega. Kolmapäeva õhtul oli vihmasadu harvemaks jäänud ja lõppenud pool tundi pärast südaööd neljapäeval, 15. mail.
„Mitte eriti,” võttis Jerzty pärast lühikest poolakeelset vestlust selle sisu kokku. „Pime oli ka. Kõige pimedam. Kui me ärkasime, oli ilm ilus. Siis oli kell neli hommikul.”
Umbes südaööl, mõtles Annika Carlsson.
„Küsi