Kes tapaks lohe. Leif G. W. Persson
Читать онлайн книгу.
päevapasta ehk carbonara praetud peekoni ja toore munakollasega või kalaroog, praetud merilest keedetud kartuli ja kurgimajoneesiga. Tema tugev ja vankumatu iseloom jäi peale ja ta valis kala, kuigi kala sõid tavaliselt peded, lesbikud ja usuhullud. Ehk tasuks ikkagi proovida, mõtles Bäckström, kes tundis end äkki rahulikuna ja ülevas meeleolus.
Üle jäi veel jook toidu kõrvale, tavaline vesi, mahl, mineraalvesi või lahja õlu? Väike lahja õlu, see oli lihtne ja enesestmõistetav järeleandmine mõõdukusele, mida ta juba praegu nii veenvalt oli üles näidanud. Lisaks oli sellel nii ilge maitse, et küllap ongi pudelis puhas tervis.
Veerand tundi hiljem oli ta söönud. Veel kohv, ja viimane aeg oleks oma triumfi väikese martsipanikoogiga tähistada. Võib-olla ka üks väike roheline rummirullike.
Taltsuta end, Bäckström, taltsuta end, mõtles Bäckström ja tõstis rummirullikese peaaegu stoilise rahuga tagasi ning piirdus üksiku martsipanikoogiga, võttis oma kohvi ja istus kaugemasse nurka, et õndsas rahus oma kasin eine lõpetada.
15
Tund aega hiljem oli tal uurimisrühmaga teine koosolek. Bäckström tundis end õigesti häälestunult ja tasakaalus ning lõpuks ometi oli tal olukorra üle kontroll. Isegi vererõhk ei tõusnud kõrgeks, kui ta palus koosoleku sissejuhatuseks kriminaalinspektor Lars Almil teavitada neid oma tähelepanekutest nende ohvri kohta ja sellest, millega too oma kurva alkohoolikuelu viimastel tundidel oli tegelenud.
„Äkki sina siis alustad, Lars?” ütles Bäckström ja naeratas nimetatule sõbralikult. Stockholmi vägivallaosakonna Vana Puupea, kuidas sellised üldse politseinikuks saavad, aru ma ei saa, mõtles ta.
Kriminaalinspektor Lars Alm oli üle kuulanud Seppo Lauréni, ühe noorima mõrvaohvri naabritest, tema ja tema ema kodus Hasselstigen 1 korteris. Et just tema säärase au osaliseks langes, tulenes sellest, et Laurénile oli kümme aastat tagasi määratud kergete kehavigastuste tekitamise eest kuuekümne päevapalga suurune trahv. Üks kokku seitsmest süüdistuse saanud AIK jalkameeskonna fännist, kes olid pärast Råsundal toimunud matši kolkinud Solna keskuse metroojaamas üht vastasmeeskonna pooldajat. See oli ainus märge tema kohta politsei registris ja Laurén oli neist seitsmest kõige kergemini pääsenud. Samas oli ta sealt majast ka ainus, kes oli vägivallatsemise eest süüdi mõistetud.
„Kas sina või mina, Lars,” oli Annika Carlsson küsinud ja Almi poole noogutanud.
„Ma kuulan ta ise üle,” ütles Alm.
„Aitäh, Lars,” vastas Annika.
Laps täiskasvanud mehe kehas, mõtles Alm, kui oli ülekuulamise lõpetanud ja Lauréni juurest lahkunud. Kümmekond sentimeetrit temast pikem, oma kümme kilo raskem, laiaõlgne ja pikkade tilbendavate käsivartega. Täiskasvanud mees. Kui ei oleks olnud neid heledaid juukseid, mis talle kogu aeg silmade peale tükkisid ja mida ta pidi vasaku käe ja kuklanõksuga eemale lükkama, süütut ilmet silmades, lapsesilmades, mis pealekauba olid sinised, kontrollimatut keha, lodevat hoiakut. Laps täiskasvanud mehe kehas, ja see on ikka päris kurb kohe, mõtles Alm tema juurest lahkudes.
Kolmapäeva, 14. mai pärastlõunal kella nelja paiku oli Karl Danielsson jõudnud oma koju Solnasse Hasselstigen 1 majja. Ta oli taksost välja astunud, maksnud ja põrganud välisuksel kokku Seppo Lauréniga, vanus 29.
Laurén, kes oli oma suhteliselt noorest east hoolimata invaliidsuspensionil, elas praegusel ajal üksi. Tema ema, kes elas muidu samas korteris, oli saanud insuldi ja viibis juba mõnda aega hooldekodus. Danielsson oli Laurénile rääkinud, et oli linnas panga- ja muid asju ajamas käinud. Lisaks oli ta pistnud Laurénile pihku paar sajakroonist ja palunud, et too talle süüa ostaks. Ise pidi ta õhtul Solvallasse minema ega jõua poodi. Sealihalõigud, kaks suurt portsu keedetud ube, paar purki toonikut, kokakoolat ja mineraalvett. See oli kõik ja ülejäänud raha võis ta endale jätta.
Laurén oli juba aastaid Danielssoni selliseid palveid täitnud. Kui ta lähimast ICA-poest tagasi jõudis, ronis Danielsson parajasti uude taksosse ja paistis olevat heas tujus. Olevat öelnud midagi sellist, et nüüd „ootab Solvalla ja suur raha”.
„Kas sa mäletad, mis kell siis oli?” küsis Alm.
„Jah,” vastas Laurén ja noogutas. „Täpselt mäletan. Ma vaatan tihti kella.” Seejärel sirutas ta oma vasaku käe välja ja näitas seda.
„Kui palju kell siis oli?” küsis Alm ja naeratas sõbralikult.
„Kakskümmend minutit viis läbi,” vastas Laurén.
„Mida sa pärast seda tegid?” küsis Alm.
„Ma riputasin toidukoti ta ukselingi külge ja läksin koju arvutimängu mängima. Ma mängin tihti,” selgitas ta.
„See sobib üldiselt hästi muude andmetega, mis meile on laekunud,” ütles Alm ja lehitses oma märkmeid. „Danielsson tegi V65 panuse esimese jooksu peale Solvallas, see algas kell kuus. Taksoga ei tohiks sinna sõita üle veerand tunni ja siis jäi tal veel piisavalt aega oma panused teha, enne kui sõit lahti läks.”
„Pea nüüd hoogu,” ütles Bäckström tõrjuvalt. „Ridade vahelt loen ma välja, et sellel Laurénil ei ole päris kõik pliiatsid karbis.”
„Ta on vaimupuudega,” vastas Alm. „Aga kella ta tunneb. Seda kontrollisin ma eraldi.”
„Lase edasi,” mühatas Bäckström. On alles kokkusattumus, mõtles ta. Puupea esimene tunnistaja on samasugune ajukääbik kui ta ise ja mõlemad tunnevad oma arust kella.
Esimeses jooksus oli Danielsson pannud viissada krooni hobuse number kuus võidu peale. Instant Justice. Üllataja, kellega teenis raha rohkem kui neljakümnekordselt tagasi, ja võidupileti olidki kriminalistid ta lauasahtlist leidnud.
„Ja selles oleme täiesti kindlad?” ei jätnud Bäckström jonni. Tüüp võis selle ju vabalt ka kellegi käest saada või pihta panna, mõtles ta.
Almi väitel täiesti kindlad. Ta oli nimelt vestelnud ühe Danielssoni vana sõbraga, kes oli helistanud ja sellest rääkinud. Tema oligi Danielssonile Instant Justice’i võitu vihjanud. Üks kunagine Solvalla sõitja ja ratsatreener, nüüdne pensionär Gunnar Gustafsson, kes oli tundnud Danielssoni juba algkoolist peale.
„Gustafsson paistab Solvallas lausa legend olevat,” nentis Alm. „Ühe minu hobustest huvituva kolleegi andmetel tuntakse teda Kutsari-Gurra nime all ja üldiselt ta ei puista kõikidele varrukast vihjeid, nii et tema sõprussuhe Danielssoniga vastab vist tõele. Danielssoni olevat muide vanade Solna ja Sundbybergi lapsepõlvesõprade hulgas Konto-Kalleks hüütud.”
„Igatahes,” jätkas Alm oma märkmetele pilku heites, „rääkis Gustafsson, et istunud tema paari sõbraga Solvallas restoranis, kui äkitselt ilmunud välja Danielsson ja olnud tõeliselt hiilgavas tujus. Kell oli siis umbes pool seitse. Gustafsson pakkunud talle istet, aga Danielsson oli pakkumisest ära öelnud. Et ta peab koju minema. Olevat ühe teise vana koolivenna õhtusöögile kutsunud. Pealegi oli ka temal põhjust pidutseda, sest kihlveopilet oli neil Danielssoniga kahe peale.”
„Mis tema nimi siis oli?” küsis Bäckström. „Selle, kelle Danielsson õhtusöögile oli kutsunud?”
„Me mõlemad tunneme teda,” ütles Alm. „Ta on Danielssoni kunagine koolivend Solna rahvakoolist. Täpselt sama aastakäik kui Danielsson, kuuekümne kaheksa aastane. Kui meie teda tundsime, töötas ta Stockholmi vägivallaosakonnas uurijana. Roland Stålhammar. Rolle Stålis, Terasmees või lihtsalt Teras. Heal lapsel mitu nime.”
No tuligi ära, mõtles Bäckström. Roland Teras Stålhammar, praktiliselt teolt tabatud ja arvestatav slepp sabas, kui Bäckström tohib arvamust avaldada.
„No selge,” ütles Bäckström. Nõjatus toolil tahapoole, pani sõrmed kõhu peal vaheliti ja naeratas rahulolevalt. „Huvitav, miks mulle äkitselt tundub, et see asi on lahendatud,” ütles ta.
„Räägi meie noortele kolleegidele. Räägi meie endisest kolleegist Roland Stålhammarist,” jätkas Bäckström ja noogutas Almile rõõmsalt.
Almi