Giidi Käsiraamat. Tallinnast Narvani. Kadri Tähepõld
Читать онлайн книгу.
täielikult Leedu eriüksustest SS järelvalve all.
Riia 13 000 juudist jäi ellu ehk tuhat, siia toodud saksa juutidest ei pöördunud peaaegu keegi tagasi. 150 000 inimest hukati Riia ümbruses, ka lätlastest natsid olid otsesed kaasosalised. Eriti kurikuulus oli Arajs-brigaad, kes muuhulgas pani põlema suure Riia sünagoogi ja tulistas surnuks kõik, kes püüdsid pühakojast põgeneda. Peale sõda elas ta oma naise neiupõlvenime all Saksamaal, kuni ta paljastati 1975 ja sai eluaegse vangistuse, nüüdseks on ta surnud.
Baltikumis elas enne sõda 250 000 juuti ja hinnanguliselt ainult üks viiendik oli peale II maailmasõda elus.
7. Ristisõdadest ja Eesti alade ristiusustamisest
1096 kutsub paavst Urban II kristlasi üles ristiretkedele „Pühale Maale”, et vabastada Jeruusalemm, Naatsaret ja Betlehem muhameedlastest, kes on siin 400 aastat valitsenud. Lunastatakse ristisõjas osaleja kõik tehtud ja veel tulevikus tehtavad patud, kaasa arvatud tema perekonnaliikmete omad. On loota ka rikkalikku sõjasaaki. See põhjustabki fanaatilise massilise osavõtu ristisõdadest. Ristisõjad kestavad umbes 200 aastat ja on senini määravaks kristlaste ja muhameedlaste suhetele. Ristisõdade ajal kujunevad rüütliordud, kes teostavad risti ja mõõgaga paganate ristimist Euroopas.
Vaimulikud rüütliordud kujunesid Pühal Maal 12. saj I poolel. Väliselt olid ordud samasugused usuühendused nagu munga- ja nunnaordudki, sisuliselt oli ordu ka professionaalsete sõjameeste organisatsioon. Nende eesmärgiks oli võitlus muhameedlaste vastu. Kuna ristisõdijad viibisid Pühal Maal ainult ajutiselt, siis olid ordud ainus püsiv ja kindel sõjaline jõud, seetõttu omandasid nad suure poliitilise mõju ning tegutsesid sageli ilmalikest valitsejatest sõltumatult. Kahjuks nõrgestasid ordusid siiski omavahelised tülid. Ordusse astunud rüütlid andsid tavapärase mungatõotuse: olla karsked, kasinad ja kuulekad. Nad tõotasid hoiduda naistest (isegi ema ja õde ei tohtinud suudelda), varast (kogu vara kuulus ordule) ja alluda distsipliinile. Ordude liikmeskond jagunes kolmeks seisuseks: rüütelvennad, preestervennad, teenijavennad.
Ordut juhtis tavaliselt suurmeister, kelle võim oli eluaegne. Ordumeistri valis ordukapiitel, kuhu kuulusid ordu kõrgemad ametnikud: suurkomtuur (majandusasjade valitseja), varahoidja (rahaasjade valitseja), ordumarssal (sõjaväe juhataja), hospitalier (juhtis orduhospitali ja heategevusüritusi), prior (kõrgeim vaimulik aukandja, viis läbi pühapäevaseid missasid), lauameister (tegeles toitlustamisprobleemidega), ordukomtuurid (ordu haldusüksuste juhid).
Rüütliordude reeglid nägid ette ühiseid söömaaegu, seejuures oli kindlaks määratud, et kaks rüütlit peavad sööma ühest kausist, rääkida söögi ajal ei tohtinud ja preestervend luges samaaegselt ette ladinakeelset piiblit. Seaduste eiramise eest olid ette nähtud rängad karistused, kuid tihti ei järgnenud rasketele eksimustele mingit karistust. Juhtus, et rüütlid ei kuuletunud ordumeistrile (1233 veresaun Toompeal).
Otse missalt mindi lahingusse koraale lauldes ja valjuhäälselt Kristusele kiidupalveid lugedes ning loodeti kas tema juhtimisel võitu Jumala auks või surma läbi osaduse leidmist, mõlemad olid ühteviisi usuaktid. Lahingus ordurüütlid ei taganenud, vaid eelistasid võidelda viimseni.
Teistest erinesid Saksa ordu ja Mõõgavendade ordu, kuna nad tegutsesid mitte Pühal Maal, vaid Ida-Euroopas, võideldes paganlike liivlaste, lätlaste, leedukate ja eestlastega.
7.1. Hospitalivendade ehk Johanniitide ordu
Esimese orduna kujunes 1048 ja 1071 paiku välja hospitaliitide ehk johanniitide ordu Jeruusalemmas Amalfi (Itaalia) kaupmeeste asutatud palverändurite majast. Palverändurite maja – hospidali – pidasid mungad, keda kutsuti kas hospitaliitideks või nende kaitsepühaku, VII saj elanud Aleksandria patriarhi Püha Johannese järgi johanniitideks. Nende ülesandeks oli palverändurite toitmine, majutamine ning teekonnal haigestunute ravitsemine. Ordurüü oli punane mantel kaheksaharulise valge ristiga. Pärast Jeruusalemma vallutamist I ristisõjas, muutus Hospitalivendade ordu järk-järgult sõjaliseks rüütliorduks. Ordu sõjajõude on hinnatud peaaegu 6000 meheni. Ligemale 1000 neist olid rüütelvennad, ülejäänud teenijavennad. Vaatamata sõjalistele kohustustele ei jätnud johanniidid hooletusse ka haigete ja abivajajate eest hoolitsemist. Ordu hoolekandesüsteemi ja raviasutusi on õigusega peetud kaasaegse sotsiaalhoolekandesüsteemi omalaadseks eelkäijaks. Hospitalide kõrval pidasid johanniidid ülal supikööke, hoolitsesid leidlaste eest ning tegelesid muu heategevusega. Pärast Akkoni langemist 1291 siirdusid nad alul Küprosele, sealt Rhodosele ja 1522 Maltale, mistõttu neid ka Malta rüütliteks nimetama hakati. Napoleoni sõdade järel kolis ordu üle Rooma, kus tema käsutuses on tänapäevani kaks hoonet. Vaatamata oma territooriumi puudumisele peab ordu end iseseisvaks riigiks ning omab diplomaatilisi suhteid 40 riigiga.
Malta rist, mille kaheksa tippu sümboliseerivad rüütli kaheksat omadust: lojaalsust, jumalakartlikkust, tagasihoidlikkust, suuremeelsust, julgust, surmapõlgust, abivalmidust vaeste suhtes ja austust kiriku vastu, oli Ristirüütlite ordu rist.
Malta rüütlid on tänapäeval katoliiklased, johanniidid luterlased.
7.2. Templivendade ordu
Templivendade (Kristuse ja Saalomoni Templi Vaesed Rüütlid) ordu asutati 1119 Jeruusalemmas. Mõningate prantsuse rüütlite jaoks polnud johanniidid sõjaliselt piisavalt tõhusad. Oma peamiseks eesmärgiks seadis ordu palverändurite kaitsmise ja võitluse väärusuliste muhameedlaste vastu. Templirüütlite tunnusmärgiks oli valge mantel punase kaheksaharulise ristimärgiga seljal, selle eeskujuks oli johanniitide rüü. Muhameedlaste hulgas olid templirüütlid enim kardetud. Templirüütlite armee suuruseks on hinnatud umbes 6000 meest, neist 1000 rüütelvenda ja 5000 teenijavenda. Pärast viimse ristisõdijate linna, Akko langemist muhameedlaste kätte 1291, asusid templirüütlid ümber Prantsusmaale, rajades oma keskuse Pariisi (Temple’i linnaosa). Paavstid andsid Templivendade ordule mitmeid privileege, mistõttu ordu muutus pikapeale väga rikkaks. Rikkus sai ordule saatuslikuks. Selleks et ordu raha kätte saada, süüdistas Prantsuse kuningas Philippe IV Ilus Templivendade ordut ketserluses, väärjumalateenimises ja nõiduses ning andis kõik ordurüütlid eesotsas ordumeistriga inkvisitsioonikohtu kätte. Piinamisel „tunnistasid” orduvennad kõike, mida kuningas soovis, kuid 1314, vahetult enne hukkamist tuleriidal loobus ordumeister valetunnistustest ning needis kuninga, kes peagi seejärel ka suri. Meessoost järeltulijaid polnud ka tema kolmel pojal. Selle tulemusena puhkes troonipärimisküsimuse tõttu 100-aastane sõda, milles Prantsusmaa tõsiselt kannatada sai. Ametlikult suleti Templivendade ordu 1837.
7.3. Mõõgavendade ordu
1202-1237
Mõõgavendade ordu (Fratres Militiae Christi – Kristuse Sõjateenistuse Vennad) on saanud oma nime punase mõõga ja risti kujutisest valgel ordumantlil. Viimast kanti soomusrüü peal. Teenijavennad kandsid pruuni või musta rüüd. Ordu asutas 1202 Riias ilmselt piiskop Alberti heakskiidul preester Theoderich, et alistada ja ristiusustada siinsed hõimud. Paavst Innocentius III kinnitas ordu reeglid 1204. Ordul on tema ajaloo jooksul olnud kaks meistrit, Wenno ja Wolquin. Ordu osales liivlaste ristiusule allutamisel, 1208 allusid ordule vabatahtlikult ning lubasid end ristida lätlased. Ilmselt vastutasuks selle eest alustas ordu 1208 vastu piiskop Alberti tahet ristisõda eestlaste vastu. 1207 lepiti kokku, et piiskop läänistab ordule 1/3 vallutatud aladest. Sõja alustamine eestlaste vastu oli kindlasti tingitud ka sellest, et Eesti asus vahetult ordu valduste naabruses. Eestlaste muistse vabadusvõitluse (1208–1227) järel sai ordu enda valdusse Sakala, Alempoise, Nurmekunna, Ugandi, Mõhu ja Põhja-Vaiga. 1227 vallutati kaplan Johannese riik (Virumaa, Järvamaa, Läänemaa) ja Taani valdused (Rävala, Harjumaa). 1233 sai ordu osa Saaremaast. Paavsti legaadi Alna Balduini katsed paavstiriigi rajamiseks endiste kaplan Johannese riigi ja Taani valduste aladel ebaõnnestusid pärast lüüasaamist orduvägedelt lahingus Tallinnas, lossiplatsil ja Toomkiriku ees. 1235 arvatakse ordusõjaväe suuruseks olnud 110-180 rüütlit, 30-45 preestrit, ligi 500 teenijavenda ning umbes 700 palgasulast. Suurema osa ordu isikkoosseisust langes 1236 võideldes Saule lahingus leedulaste vastu. 1237 liideti Mõõgavendade ordu riismed tugeva Saksa orduga, seega ka kaks riiki – Liivimaa ja Preisimaa. Endine Mõõgavendade ordu säilitas siinjuures teatud iseseisvuse, moodustati Saksa ordu Liivimaa haru, mida on nimetatud ka Liivi orduks.