Giidi Käsiraamat. Tallinnast Narvani. Kadri Tähepõld
Читать онлайн книгу.
1204-1209
Wolquin 1209-1236
7.4. Saksa ordu
1198 – nüüdisaeg.
Saksa ehk Teutooni ordu, mis oli suurim rahvuslikul pinnal kujunenud rüütliordu, asutati ristisõdade ajal Akkos saksa rüütlite poolt 1190. Paavst kinnitas ordu lõplikult 1198. Ordu tunnusmärgiks oli must rist valgel mantlil. Saksa ordu sarnanes oma olemuselt enim Johanniitide ordule, ka ordureeglid olid koostatud johanniitide reeglite eeskujul. Nagu Johanniitide ordus olid ka Saksa ordus naisliikmed ehk õed. Kuna õed elasid eraldi, kujunesid neist hiljem välja õdede majad. 1209-1239 oli ordu neljandaks ja silmapaistvaimaks kõrgmeistriks Hermann von Salza. Ta kujundas ja mõjutas ordu kujunemist väga oluliselt. Ta viis ordu õitsengule ja asutas Preisi riigi. 1228 viidi ordu poolakate kutsel üle Preisimaale, kuna ta oma väikesearvulisuse tõttu polnud konkurentsivõimeline johanniitide ja templivendadega Pühal Maal. Vallutanud 1288. aastaks Preisimaa, rajas Saksa ordu sinna tugeva riigi, mis muutus ohtlikuks mitte ainult naabruskonna paganarahvastele, vaid ka Poolale. Preisimaa saksastati kolonistide juurdetoomise teel täielikult. 1237 ühines Saksa ordu Mõõgavendade orduga, mille baasil moodustati Saksa ordu Liivimaa haru. Nende tungimine Venemaale lõpeb kaotusega 1242 Peipsi järvel Aleksander Nevskile. Saksa ordu õitseaeg oli 14. saj, mil tema alad ulatusid Oderi jõest Narvani, umbes 200 000 ruutkilomeetrit. Ordu langus saabus pärast 1410 Poola-Leedu ühisväele kaotatud Tannenbergi (Grünwaldi) lahingut. I maailmasõja ajal (1914) toimus teine Tannenbergi lahing, milles sakslased lõid hävitavalt vene armeed. Seda lahingut tuntakse ajaloos märksa rohkem, nii et tuleks nende vahel vahet teha. 1525 Saksa ordu Preisimaa-valdused sekulariseeriti. Selle asemel alustas eksisteerimist Preisi hertsogiriik, pealinnaga Königsbergis. Liivimaa ordu ordumeister Wolter von Plettenberg sai Liivimaa ordu iseseisvudes 1526 endale ja oma ametijärglastele Saksa riigivürsti tiitli. Suurmeistri asupaik oli Marienburgis.
1809-1834 ja 1938-1947 oli Saksa ordu tegevus peatatud, nüüdisajal on ta katoliikliku kiriku organisatsioon Austrias (Viin) ja Saksamaa LV-s (Darmstadt), Lõuna-Tiroolis, Sloveenias, Tšehhis ja Slovakkias.
7.5. Liivimaa ordu
1237-1562
See katoliiklik rüütliordu oli ka samaaegselt riik, kellele kuulusid suured maa-alad Eestis ja Lätis. Eestis oli Liivimaa ordu neljast maahärrast kõige tugevam ja aitas maha suruda Jüriöö ülestõusu. Seejärel ostis endale Taani kuningalt Põhja-Eesti alad. Nende tegevust juhtis ordumeister, kes juhtis ühtlasi sõjakäike venelaste ja leedulaste vastu, kes üritasid aeg ajalt Vana-Liivimaad vallutada ja rüüstata. Orduvendi oli 400-500 rüütli vahel, lisaks teenijavennad ja kohalikud talupojad, keda võeti ka sõjaretkedele kaasa. Aastail 1237-1459 allus Liivi ordu (alamsaksa keeles Dutscher Orden to Lyffland) Saksa ordu kõrgmeistrile. Kõrgmeistri asupaigas Marienburgis (praegune Malbork Poolas) toimusid Saksa ordu suurkapiitli koosolekud, millest võtsid osa ka Liivi ordu esindajad. Tegeliku sõltumatuse saavutas Liivi ordu alates 1459. aastast, iseseisvus lõplikult pärast Saksa ordu sekulariseerimist 1525. aastal. Liivi ordu tähtsaimaks keskuseks ja ordumeistri asupaigaks oli pikka aega (1481. aastani) Riia ordulinnus, seejärel asus ordumeister Võnnusse. Ordumeistri valis komtuuridest ja foogtidest koosnev ordukapiitel ja kinnitas (1525. aastani) Saksa ordu kõrgmeister. Ordumeistri järel tähtsuselt teine mees ordus oli maamarssal, kes resideerus alul Võnnus, siis Siguldas. Ordu ala jagunes komtuur- ja foogtkondadeks. Esialgu peeti komtuure foogtidest tähtsamaiks, kuid ajapikku see vahe kadus. Liivi Ordu alal oli 15 komtuurkonda, neist 5 Eestis: Viljandi, Pärnu, Lihula, Kursi ja Tallinna. Foogtkonnad Eesti alal olid Paide, Toolse, Narva, Vasknarva, Põltsamaa, Karksi, Pöide ja Maasilinn. Foogtidest oli Eesti alal tähtsaim Paide foogt.
Liivi Ordus eristati kolme seisust:
• rüütelvennad, kelle vormiriietuseks oli valge mantel musta ristiga, nad moodustasid ordu sõjajõudude tuumiku.
• poolvennad, kelleks olid mitmesugused käsitöölised – sepad, pagarid kingsepad jm.
• preestervennad, kes toimetasid vajalikke kiriklikke kombetalitusi.
Vasalle Liivi ordu aladel ei olnud. Mõisad kuulusid ordule, neid juhtisid vastavad orduametnikud, kes teostasid mõisade kaudu ka kohalikku haldust. Ordu majanduselu juhtisid linnuste ja losside majandusülemad, laekurid, veski- ja köögimeistrid jt.
Liivi ordu viimased kuus ordumeistrit:
Wolter von Plettenberg 1494-1535
Hermann von Brüggeney 1535-1549
Johann von der Recke 1549-1551
Heinrich von Galen 1551-1557
Wilhelm von Fürstenberg 1557-1559
Gotthard Kettler 1559-1561.
7.6. Liivlased
Liivlased on üks väiksemaid tänapäevani säilinud soome-ugri rahvaid. Nad elavad praeguse Läti Vabariigi territooriumil. Liivi keel kuulub läänemeresoome keelte hulka. Liivlased ise nimetavad end rāndalizt (randlased) ja oma keelt rāndakēļ (rannakeel). Tänapäeval räägib liivi keelt emakeelena vaid kümmekond inimest. Kokku on liivi keele kõnelejaid 40 ringis. Liivlaseks peab end umbes 230 inimest. Enamik neist elab Riias ja Ventspilsis.
Liivi rahvuslipu värvid on roheline-valge-sinine – see sümboliseerib randa, nagu seda oma paadist näeb kalamees: roheline mets, valge liiv ja sinine meri. Liivi rahvushümnil on sama meloodia, mis Eesti ja Soome hümnilgi, aga erinev tekst.
Esimest korda mainiti liivlasi 12. saj Nestori kroonikas. Ulatuslikumad andmed liivlaste muinasajaloost pärinevad aga 13. sajandist – Henriku Liivimaa kroonikast. Tollal elasid liivlased põhiliselt Väina, Koiva ning Salatsi jõe ümbruses. Kuramaa liivlasi mainitakse esmakordselt alles 14. sajandil. Teadlaste arvates elas 12. sajandil umbes 15 000–28 000 liivlast. Aja jooksul kahanes nii nende arv kui asuala, 19. sajandi keskel oli alles jäänud vaid 22 inimest Liivimaal Salatsi jõe ümbruses ja 2700 inimest Põhja-Kuramaa rannikul. Kuramaa liivlased elavad ka tänapäeval. Pärast I maailmasõda oli liivlasi umbes 1500, nad elasid Põhja-Kuramaa 12 rannakülas. Tänu tihedale asustusele õnnestus säilitada liivikeelne keskkond. Siiski hakkasid liivlased vähehaaval mujale kolima, lätikeelses keskkonnas nad enamjaolt assimileerusid. II maailmasõja järel elas rannakülades veel 800 liivlast. Kuid pärast Nõukogude Liidu poolt kehtestatud piiritsooni-režiimi oli suurem osa liivlasi sunnitud tööotsinguil rannast lahkuma.
Liivlaste ja liivi keele teaduslik uurimine algas 1846, kui toimus esimene uurimisreis liivlaste juurde. 1861 valmis esimene liivi keele sõnaraamat ja grammatika (töö viis lõpule F. J. Wiedemann), 1863 trükiti Londonis esimesed liivikeelsed raamatud. Seda aega võib pidada liivi rahvusest haritlaskonna väljakujunemise alguseks. Liivlaste kultuuriliseks õitsenguperioodiks peetakse ajavahemikku 1920–1940. Eestis ja Soomes ilmus sel ajavahemikul kokku umbes 20 liivikeelset raamatut. Soomlaste abiga hakati aastal 1930 välja andma esimest liivikeelset ajalehte Līvli.
Nõukogude võimu kehtestamine Lätis 1940. aastal muutis olematuks kõik saavutused. Likvideeriti Liivlaste Liit, suleti rahvamaja. Liivlastelt võeti võimalus ühiskondlikuks ja kultuuriliseks tegevuseks. 1988 saabus rahvuslik ärkamisaeg ka liivlastele. Taastati Liivlaste Liit, hakati välja andma liivikeelset kirjandust. Riias ja Ventspilsis asuti taas õpetama liivi keelt. Alates aastast 1989 peetakse iga aasta augusti esimesel nädalavahetusel Liivi rannas liivi pühi. Alates 1995. aastast hakati esimest korda Läti ülikoolis õpetama liivi keelt.
1991 kuulutati liivlased esimest korda Läti ajaloos Lätimaa põlisrahvaks. Sõna liivlased on jõudnud teistessegi riiklikesse dokumentidesse.
1992 loodi Läti Vabariigi valitsuse ja Liivlaste Liidu koostööna riigi erilise kaitse all olev liivlaste kultuur-ajalooline territoorium – Liivi rand. Liivi rand on ajalooliselt liivlastele kuuluv ala, viimane koht, kus liivlased elasid rahvana. Rannas on 12 küla.
Paavstliku kirikuriigi all mõistetakse tavapäraselt teokraatlikku riiki Kesk-Itaalias, pealinn Rooma, aluseks paavsti maavaldus. Aastal 1201 saavutas paavst Innocentius III (1198–1216) kirikuriigi sõltumatuse Saksa-Rooma keisri ülemvõimust. Umbes samal ajal pühendas ta Vana-Liivimaa ametlikult