Hullu mehe kaitsekõne. Sari Ajavaim. August Strindberg
Читать онлайн книгу.
oli tõstetud altari otstarvet täitev laud, mida kaunistas tohutu suure tsüaankaaliumipurgi ette asetatud surnupealuu; punšiplekke täis piibel oli avatud: paarisleheküljele oli raskuseks asetatud kirurgi bougie33 ja järjehoidjateks olid raamatu vahele pistetud kondoomid. Ümberringi punšiklaasid, mida täideti retordist, ja sõbrad end hoogsalt purju joomas! Kui mulle ulatati pooleliitrine kolb, mille ma sealsamas püstijalu tühjaks jõin, kõlas kui ühest suust klubi parool: „Needus!” Ja sellele vastuseks hakkasin laulma Liiderlike Sellide Hümni:
„Pummelung,
sugutung –
need me elu õige siht!
Pummelung,
sugutung –
need me elu ainus siht!”
Pärast seda prelüüdi läheb lahti üleüldine huilgamine, metsik röökimine, ning poolehoiuhüüete saatel kannan ma ette oma kurikuulsad „rüvetused”. Neis ülistatakse riimuvates värsiridades ja anatoomilistes terminites naist, kelles ilmekalt kehastub mehe suutmatus lõbutseda ilma temata.
Ma joobun oma roppudest sõnadest ja madonna aadressil lendu lastud mõnitustest, see on rahuldamata ihade haiglane resultaat. Kogu viha väära ebajumala vastu vallandub minust nii raevukalt, et tunnen sellest mingit kibedat lohutust. Minu kamraadid, vaesed sindrinahad, kes pole iial saanud maitsta muud armastust kui seda, mida bordellis pakutakse, juubeldavad, kuuldes mind mõnitamas peeneid daame, kes nende jaoks on kättesaamatud.
Jään üha rohkem purju. Meeste jauramise kuulmine pakub mulle naudingut, sest kuude kaupa olen pidanud taluma sentimentaalset kaeblemist, võltse siirusepuhanguid ja silmakirjalikku süütusemängimist. On tunne nagu võtaks maski näo eest, oksendaks välja kogu valevagaduse, mille taga varjab end liiderlikkus; ja ma näen oma vaimusilmas, kuidas minu jumaldatu andub väljakannatamatute elumurede peletamiseks abieluarmastuse kõikidele ekstsessidele. Just tema vastu, kes on eemal, on suunatud kõik minu labasused, näkkusülitamised, solvangud ja jõuetu raev, sest ma ei saa teda omada: abielurikkumise patt on kõigele vaatamata minu jaoks mõeldamatu.
Minu ülesköetud meeled kogevad praegusel hetkel laboratooriumi kui kõikvõimalike aistingute tohutut orgiat. Riiulitelt helgivad vastu purgid kõikides vikerkaarevärvides: menniku punane, kaaliumisoola oranž, väävliõie kollane, hispaaniarohelise roheline, vitrioli sinine. Õhk on tubakasuitsust ning arrakpunši ja sellele lisatud sidruni aurudest paks, äratades ebamääraseid aistinguid, otsekui mälestusi õndsalikest maadest; klaver, mis on meelega ja suvaliselt häälestatud tundmatusse helistikku, vägivallatseb Beethoveni leinamarsi kallal, nii et sellest on võimalik eristada vaid rütmi; joomavendade kahvatud näod virvendavad sinakas suitsuvines; leitnandi kuldne vöö, filosoofiadoktori must habe, arsti manisk, mustendavate silmaaukudega pealuu, huilgamine, lärm, uskumatud dissonantsid, tülgastavad kujutluspildid, kõik on minu põletikulises ajus üks suur segapuder, ja siis äkki kõlab kellegi suust üksildane valjuhäälne üleskutse, üksainus „Hooramajja!”
Ja kõik võtavad kooris üles: „Pummelung, sugutung – need me elu õige siht! Pummelung, sugutung – need me elu ainus siht!”
Mantlid selga, mütsid pähe – ja seltskond asub teele. Pool tundi hiljem on neiukeste kants juba vallutatud, ja kui porter on lauale toodud ning kahhelahjus põleb tuli, võivad elavate piltidega saturnaalid alata …
Hilisel hommikutunnil oma voodis ärgates tundsin, et olen täielikult iseenda peremees. Ebatervest tundelisusest polnud jälgegi ja madonnakultuse tuhmumiseks oli piisanud üheainsa öö embustest. Suhtusin oma kujuteldavasse armastusse kui hinge või keha nõtrusesse, tol ajal oli see minu jaoks üks ja sama.
Pärast külma vanni ja kosutavat hommikusööki läksin tööle, tulvil energiat ning õnnelik, et olen sellest asjast nüüd üle saanud. Oma tööülesannetega sain nobedalt hakkama ja tunnid möödusid kiiresti.
Kell oli pool üks, kui portjee tuli mulle teatama, et parun tahab mind näha.
„Niisiis see lugu polegi veel lõpetatud,” käis mul mõte läbi pea ja valmistusin võimalikuks stseeniks.
Parun oli hiilgavas tujus, surus ülima sõbralikkusega mu kätt ja kutsus mind aurikusõidule kuurortlinna Södertäljesse, kus isetegevuslased toovad kohalikus teatris välja ühe näidendi.
Ma püüdsin kõrvale puigelda, tuues põhjuseks kiireid asjatoimetusi.
„Aga minu abikaasa tahab, et te tingimata kaasa tuleksite, ja muide, Bébé tuleb ka …”
Bébé oli too nõbu. Parun esitas oma palve nii tungivalt ja emotsionaalselt ning vaatas mind oma nukrate silmadega nii hellalt, et mul polnud südant vastu puigelda. Aga selle asemel, et kohe jaatav vastus anda, küsisin:
„Ja kuidas paruness end tunneb?”
„Ta oli eile haige, tundis end tõesti väga halvasti, aga täna on tal juba parem. Ütle mulle, sõber,” jätkas ta, „mis tegelikult üleeile Nackas juhtus? Minu abikaasa arvab, et vestluse käigus tekkis teil mingi arusaamatus ning et sa oled tema peale põhjusetult pahane.”
„Mina ei saanud tegelikult midagi aru,” vastasin ma ebalevalt. „Võibolla ma jõin liiga palju ja ütlesin midagi mõtlematut.”
„Jätame selle jutu,” katkestas ta mind järsult. „Olgem sõbrad nagu varem. Naised on vahel nii tundelised, nagu te teate … Te ei ütle ju ometi ei, ega ju? Kohtume homme kell neli!”
Ma olin nõus!
Tõeline mõistatus! Arusaamatus! Ja ometi oli ta olnud haige. Haige hirmust, nördimusest või teab millest!
Pärast väikese tundmatu lavaleastumist võttis kogu lugu huvitava pöörde ja mu süda kloppis veidi kõvemini, kui kella nelja ajal paruni poolt mainitud laevale astusin.
Minu sõprade saabudes märkasin otsekohe, et paruness tervitas mind õeliku õrnusega.
„Ega te ometi minu peale mu karmide sõnade pärast pahane pole,” alustas ta, „ma lähen nii kergesti endast välja …”
„Ärme sellest rohkem räägi,” katkestasin ma teda ja otsisin talle ahtritekil koha.
„Härra xxx – neiu xxx,” esitles parun meid teineteisele ja ma nägin enda ees noort umbes kaheksateistaastast daami, nutika kammerneitsi tüüpi, just sellisena olin ma teda endale ette kujutanud. Kasvult väike, vulgaarsete näojoontega, riietus oli tagasihoidlik, kuid selles oli kübeke taotluslikku elegantsi.
Aga paruness! Kahvatu, aukus põsed, kõhn, ohh! Käevõrud kõlisesid randmete ümber, paljastatud kaelal tuksusid pikad sinised tuiksooned ja kõrvad tundusid hooletu soengu tõttu rohkem peast eemale ulatuvat kui tavaliselt. Lisaks kõigele oli ta halvasti riides, karjuvad värvid ei olnud omavahel kooskõlas. Ta oli inetu, selles polnud vähimatki kahtlust. Ta äratas minus sügavat kaastunnet ja mõttes kirusin end oma eilse ebaõiglase käitumise pärast. Ta on tühine eputis! Ei, hoopis märter! Pühak, kes peab taluma piinu, mida ta pole ära teeninud.
Laev eemaldus kaldast ja ilus augustiõhtu Mälaril oli kui loodud rahulikeks unelmateks.
Juhuslikult, tahtmatult või mitte, võtsid parun ja nõbu koha sisse teineteise kõrval, meist piisavalt kaugel, et nende jutt võinuks meieni kosta. Istudes kallutas parun end noore neiu poole ning muudkui vatras, naeris ja naljatas. Ta nägi välja nii rahulolev ja nooruslik, nagu oleks äsja kihlunud!
Aeg-ajalt heitis ta meile kelmika pilgu ja me noogutasime ja naeratasime talle vastu.
„See neiu on tõeline võrukael, kas teile ei tundu?” küsis paruness.
„Tundub nii, paruness,” vastasin mina ega teadnud, millist ilmet oma näole manada.
„Ta valdab kunsti minu melanhoolset meest lõbustada, minul seda annet ei ole,” lisas ta ning naeratas „kahele noorele” avalalt ja südamlikult.
Sel hetkel peegeldusid tema näol vaoshoitud mure, kuivanud pisarad ja üliinimlik saatusega leppimine; nagu rändavaid pilvi jälgisin ma neid seletamatu