Hullu mehe kaitsekõne. Sari Ajavaim. August Strindberg
Читать онлайн книгу.
kõrgus üleval meie peade kohal, ja üle reelingu jälgis meid pisarsilmi väike peakene, igatsev naeratus näol.
Propeller hakkab tööle, koletis liigub edasi, ahtris lehvib Vene lipp ja meie õõtsume merelainetel, lehvitades taskurättidega, mis on äsja silmist pühitud pisaratest läbimärjad.
Väike nägu muutub veel väiksemaks, kaunid näojooned hägustuvad, jäävad vaid kaks suurt silma, mis taanduvad pilguks, ja siis haihtub seegi. Ja järgmisel hetkel paistab sealt vaid Jaapani kübara kohal lehviv sinine loor ja innukalt lehvitatav batistist taskurätik; ja siis vaid valge laik, valge täpp ja viimaks mitte midagi muud peale haisvasse suitsu mähkunud koletise vormitu massi.
Meie paruniga astusime maale lootsi- ja tollijaamas, mis suvel muudetakse supeluskohaks. Kogu asula magas, kail, kus me seisime, polnud näha ainsatki hingelist. Meie pilgud saatsid laeva, mis loovis vastu tuult, et pöörata siis tüürpoordi ja kaduda avamere vastu viimaseks kaitsetammiks oleva neeme taha.
Kui laev haihtus silmapiirilt, langes parun mulle nuuksatustest vappudes kaela, ja me seisime nõnda teineteist emmates mõnda aega ega lausunud sõnagi.
Kas need pisarad olid tingitud unepuudusest, magamata öö järelmõju? Kas johtusid need süngetest eelaimustest või lihtsalt igatsusest? Seda ei oskaks ma isegi praegu veel öelda.
Seejärel läksime külakeskusse, et kohvi juua, vaikivad, rusutud meeleolus, omavahel sõnakestki vahetamata. Aga restoran oli veel suletud ning me hulkusime niisama mööda tänavaid, mida palistavate väikeste lukustatud majade rulookardinad olid alla tõmmatud. Külast läbi minnes jõudsime üksildasse paika kitsa lahesopi ääres. Vesi oli puhas ja selge, lausa kutsus meid nägu loputama. Avasin oma tualett-tarvete kotikese ja võtsin välja puhta taskurätiku, seebi, hambaharja ja odekolonnipudeli. Parun kergitas kulmu, otsekui pidanuks ta minu rafineeritust naeruväärseks, aga samas ei takistanud see teda laenamast minu käest hommikuseks pesuks hädatarvilikku ja seejärel mind talle võimaldatud naudingu eest tänamast. Tagasiteel tundsin ranna poolt läbi lepalehestiku immitsevat kivisöesuitsu haisu. Andsin žestiga parunile mõista, et see on viimane hüvastijätutervitus aurikult, mille meretuul meieni kandis. Aga paistis, et see jäi talle arusaamatuks.
Kohvikus kujutas minu sõber endast haledat vaatepilti: suur pea jõnksus unesegaselt, nägu oli punsunud, ilme trööstitu. Meie vahel valitses teatud nõutus; ta oli pahur ja hoidus kangekaelselt oma suud avamast. Aeg-ajalt haaras ta mu käest ja pigistas seda soojalt, paludes mul talle andestada, et ta ei suuda oma mõtteid koos hoida, aga juba järgmisel hetkel vajus ta taas kohatusse masendusse. Andsin oma parima, et teda turgutada, aga ta ei võtnud vedu, side meie vahel oli kui läbi lõigatud. Tema varem nii rahulikku ja armastusväärsesse näkku ilmus ajapikku vulgaarseid ja tooreid jooni. Enam ei peegeldunud sealt vastu jumaldatud naise veetlevat olemust ja puhast ilu, nüüd tungis esile pigem mehe puudulik haritus.
Ma ei tea, mida ta mõtles. Kas ta nägi mind läbi? Tema mõistatusliku käitumise järgi otsustades valdasid teda vastuokslikud tunded; kord pigistas ta mu kätt ning nimetas mind oma ainsaks ja parimaks sõbraks, siis jälle pööras mulle selja.
Mina omalt poolt tajusin õudusega, et me elasimegi ainult läbi tema naise ja selle naise jaoks. Kui päike oli looja läinud, olime kaotanud kogu oma individuaalsuse.
Linna tagasi jõudes jätsin ma hüvasti; aga tema vedas mind vastu minu tahtmist endaga kaasa, ta anus, et ma tuleksin tema juurde koju, ja ma läksingi.
Mahajäetud korterisse sisenedes oli tunne, nagu oleks astunud ruumi, kus lebab surnu, ja me hakkasime uuesti nuuksuma. Ma olin segaduses ega teadnud, kuidas sellest mängust välja tulla, ja seepärast hakkasin naerma.
„Kas paruni arvates pole see naeruväärne? Kaardiväekapten ja kuninglik sekretär valavad krokodillipisaraid …”
„Aga nii hea on nutta,” vastas ta.
Ja siis andis ta korralduse koju tuua oma laps, kes taas kibeda igatsuse ellu ärataks.
Kell oli üheksa hommikul. Väsinud nagu me olime, tegi ta mulle ettepaneku sohval väike uinak teha, tema ise heitis pikali magamistuppa. Ta asetas padja mu pea alla, laotas oma mundrikuue mulle peale ja soovis head und, ning tänas mind veel kord selle eest, et ma teda üksi ei jätnud. Tema vennalikus hoolitsuses olnuks nagu kajastus naisest, mis täitis kogu tema sisemust; ma vajusin sügavasse unne. Just sel hetkel, mil mu teadvus kustus, nägin, kuidas ta kikivarvul minu aseme juurde hiilis, et veelkord üle küsida, on minuga ikka kõik korras.
Ärkasin kella kaheteistkümne paiku. Tema oli juba üles tõusnud. Üksindus ahistas teda, ja ta tegi ettepaneku minna Djurgårdenisse ja seal koos einestada. Öeldud, tehtud – ja me veetsime terve päeva vesteldes erinevatel teemadel, aga ennekõike sellest olendist, kelle olemasolu külge oli poogitud meie oma.
Kaks päeva järjest hoidusin eemale ja otsisin üksindust raamatukogust, mille alumine korrus, endine skulptuurimuuseum, pakkus minu meeleolule vastavat pelgupaika. Suures rokokoostiilis saalis, mis jäi Lõvide aia poole, säilitati käsikirju. Süvenesin nendesse ja valisin huupi välja mõned, mis tundusid olevat piisavalt vanad, et minu tähelepanu viimase aja sündmustelt lõplikult kõrvale juhtida. Aga mida rohkem ma lugesin, seda enam seostus olevik minevikuga, ja kuninganna Kristiina koltunud kirjad sosistasid minu kõrva pihtimusi, mis tulid otsekui parunessi suust.
Ma vältisin oma tavapärast söögikohta, et minu sõbrad ei tuleks mind tülitama. Ma ei tahtnud rüvetada oma keelt, rääkides ketseritega, kes iial ei tohiks minu uut usku tundma õppida; seisin kiivalt oma isiku eest, nüüdsest peale olin pühitsetud üksnes temale – tänaval kõndides oleksin tahtnud, et minu ees sammuksid väikesi kellukesi helistades kooripoisid ja kuulutaksid massidele, et siin läheneb minu südame reliikvialaekasse kätketud pühamaist püham; ma sisendasin endale, et niimoodi trotuaaril sammudes kannan endas leina, ma leinan kuningannat, ja olin valmis manitsema kõiki paljastama pea surma ees, minu surnult sündinud armastuse ees, mille ellujäämiseks polnud vähimatki lootust.
Kolmandal päeval, kella kaheteistkümne ja ühe vahel, ärkasin oma unetardumusest vahtkonnaparaadi trummipõrina peale, ja äkitselt hakkas kõlama Chopini leinamarss. Jooksin akna juurde ja nägin parunit, kes sammus auvahtkonna ees. Ta tervitas mind peanoogutusega, näol kelmikas naeratus. Tema oligi andnud korralduse mängida parunessi lemmikpala; isegi muusikud ei teadnud, et nad mängivad tema auks meile mõlemale, ammugi mitte neid kuulama kogunenud rahvahulk.
Pool tundi hiljem otsis parun mu raamatukogus üles. Ma juhatasin ta läbi pimedate seinakappide ja riiulitega ääristatud koridoride alumise korruse käsikirjade saali. Ta nägi hea välja ja temast õhkus rahulolu, ning üsna varsti jutustas ta mulle ümber abikaasalt saadud kirja sisu. Kõik oli kenasti ja hästi, ja kirjaga oli kaasas ka üks väike sedel minule, mille ma kohe kiiruga läbi lugesin, püüdes seejuures oma erutust varjata nii hästi kui suutsin. Avameelse ja südamliku tooniga tänas paruness mind selle eest, et olin tema „taadi” oma hoole alla võtnud ja tunnistas, et ta oli meelitatud, kui ma talle mõista andsin, et ma temast nii väga puudust tunnen. Parajasti viibis ta hingesid päästva noore daami juures, kellesse ta on soojalt kiindunud. Ta ei olnud kitsi kiidusõnadega neiu iseloomu kohta, ja lõpetas kirja sellega, et mul on veel mõningat lootust. See oli kõik.
Ta siis armastas mind, see peletis – juba üksnes tema meenutamine tekitas minus vastikust, ja nüüd olin sunnitud vastu oma tahtmist mängima armunut, kohustatud kaasa tegema jälgis komöödias, millele võib-olla ei tulegi iial lõppu. Tõepoolest, armastusega mängimise eest järgneb karistus. Lõksu langenuna üritasin nüüd sõgedas raevus sellelt näruselt tõpralt maski maha rebida, see pilusilmne, halli näojume ja punetavate käsivartega naine oli mind kavalusega temasse armuma pannud. Kuratliku rahuldustundega tuletasin nüüd endale meelde tema võrgutamistrikke, tema kahemõttelist käitumist, mis andis minu sõpradele põhjuse taktituks küsimuseks, kes on see libu, kellega ma linnaservas ringi luusin. Meenutasin kahjurõõmsalt tema pealetükkivust ja teesklust, otsisin mälusoppidest üles tema nippe minu konksu otsa saamiseks; näiteks nõks võtta korseti vahelt kella nii, et särgiriba paistis. Ja siis see pühapäev, kui me jalutasime Djurgårdenis! Me olime kõndinud mööda suuri teid, ja äkitselt tegi ta ettepaneku