---

Скачать книгу

---

lugu võib halvasti lõppeda.

      „Ma ei suuda säärast kohutavat armukadedust mõista,” ütles ta õnnetu näoga.

      „See tuleb sellest, preili, et te ei suuda mõista armastust,” vastasin mina.

      „Oo, armastus!”

      „Armastus, preili, on omamise ülevaim tunne, ja armukadedus pole mitte midagi muud kui hirm kaotada seda, mida omad.”

      „Omamine, huhh!”

      „Vastastikune omamine, mõistate! Mõlemad omavad teineteist, mõlemad!”

      Tema ei tahtnud armastust sellisena näha. Armastus, see on ju midagi omakasupüüdmatut, ülevat, puhast, üllast, kirjeldamatut!

      Ja kui meie jutt otsa sai, ei armastanudki ta enam oma peigmeest, kes oli temasse ometi meeletult armunud, mida ma talle ka vihjasin.

      Ta sai maruvihaseks ja teatas otsekoheselt, et tema pole kunagi seda meest armastanud.

      „Ja ometi kavatsete temaga abielluda?”

      „Jah, sest muidu läheb ta hukka!”

      „Ikka ja jälle see hingede päästmine!”

      Ta oli täielikult endast väljas ja väitis, et tegelikult ta polegi tema mõrsja.

      Nüüd olime siis mõlemad teineteist valelt tabanud. Milline vedamine!

      Mul jäi üle vaid talle puhtsüdamlikult üles tunnistada, et tegelikult ei ole ka mina kihlatud, ja seejärel võisime vabalt oma vabadust nautida.

      Kui tema oli oma armukadedusest üle saanud, saime jätkata mängu märksa julgemate vahenditega. Ma esitasin talle kirjaliku armastusavalduse, tema saatis mu kirja kokkuvoldituna edasi oma peigmehele, kes mu pikemalt viivitamata juba järgmises kirjas korralikult läbi sõimas.

      Siis palusin kaunitaril asi ära klaarida ja meie kahe vahel lõplik valik teha. Aga sellest ta targu keeldus; tema oleks olnud nõus valima mõlemaid või kahte, kolme või nelja, nii paljusid kui võimalik – kõik pidid tema ees põlvili anuma, et saaksid teda kummardada.

      Tegelikult oli ta lihtsalt üks eputis, meesteneelaja, vooruslik polügaam!

      Ja mina armusin, parema puudumisel, rentslierootika oli mulle vastik ja ärklitoa üksindus oli mind ära tüüdanud.

      Tema Stockholmis viibimise aja lõpul kutsusin ta endale raamatukokku külla, eesmärgiga talle muljet avaldada Tahtsin end talle näidata keskkonnas, mis pidi enesesse armunud kanaajule kindlasti rabavalt mõjuma. Vedasin teda mööda sammaskäike ja uhkeldasin oma bibliograafia-alaste teadmistega; sundisin teda imetlema keskaegseid miniatuure, kuulsate isikute autogramme; ladusin tema ette olulisi ajaloolisi rariteete, manuskripte ja inkunaableid, nii et tal hakkas oma alaväärsuse pärast häbi.

      „Te olete ju väga haritud mees!” hüüatas ta.

      „Muidugi olen, preili.”

      „Mu vaene komödiant,” pomises ta, mõeldes oma tulevase – näitleja peale.

      Oleks võinud arvata, et sellega on näitleja lõplikult pildilt pühitud, aga võta näpust.

      Komödiant ähvardas mind kirja teel oma revolvriga, süüdistades mind, et olen üle löönud tema mõrsja, kelle ta oli minu hoolde usaldanud. Andsin mõista, et mina pole temalt kedagi üle löönud ja et tema pole ka kedagi minu hoolde usaldanud, sest ta ju ei omanud kedagi, keda kellegi hoolde jätta.

      Sellega meie kirjavahetus ka lõppes ja maad võttis ähvardav vaikus.

      Ärasõidupäev lähenes. Päev enne lahkumist sain kaunitarilt optimistliku kirja, milles ta ennustas mulle helget tulevikku. Ta oli lugenud minu kirjutatud tragöödiat kõrgemasse seltskonda kuuluvatele isikutele, kellel olevat oma sõna öelda ka kuninglike teatrite juhatustes. Näidend olevat mainitud isikutele sügava mulje jätnud ja nad olla avaldanud soovi selle autoriga tuttavaks saada. Üksikasjalisemaid detaile kuuleksin juba otse tema enese suust, kui me kella kaheteistkümne ajal kokku saame.

      Kokkulepitud ajal lohistas preili X mind mööda poode, et teha viimaseid sisseoste ja rääkis vahetpidamata draama ettelugemisest; olles hästi kursis sellega, kui väga ma põlgan igasugust protežeerimist, üritas ta anda endast maksimumi, et mind ümber veenda. Mina protesteerisin ägedalt:

      „Kallis sõber, mulle on igasugune niiditõmbamine vastik. Milleks on mul vaja kokku saada võõraste inimestega, rääkida kõikvõimalikest asjadest – peale selle, mis on oluline. Ma tunneksin ennast nagu kerjus, kes tahab üht või teist inimest oma huvides ära kasutada …”

      Punnisin parajasti kõigest väest vastu, kui ta äkitselt peatus ühe hästiriietatud, elegantse, saleda ja suursuguse noore daami ees.

      Ta tegi mind tuttavaks paruness Y-ga25, kes lausus mulle paar käibefraasi, mida kõnniteel möödatõttavate inimeste saginas oli peaaegu võimatu kuulda. Pomisesin vastuseks midagi seosetut, olles nördinud, et väike kaval kelm oli mu lõksu meelitanud. Kindlasti oli siin tegu mingi vandenõuga.

      Preili X-i poolt mulle juba esitatud kutse üle korranud, paruness lahkus.

      Tolle noore naise välimuses üllatas mind kõige rohkem see, et kahekümne viie aastasena nägi ta välja noore tüdruku, lapsena. Pea nagu kooliplikal, kaunist väikest näolappi piirasid sõnakuulmatud juuksekiharad, blondid nagu odrapea; õlad nagu printsessil, keha nõtke nagu pajuvits, ja kui ta oma pead kallutas, oli tema ilme ühtaegu aval, tähelepanelik ja kõrk. Ja mõelda vaid, see väike madonna oli minu tragöödiat26 lugenud ja pääsenud terve nahaga!

      Abielus kaardiväekapteniga, kolmeaastase tüdruku ema, teatrist sisse võetud, kuid võimalust lavale pääseda tal polnud, arvestades tema mehe ja äia sotsiaalset seisundit; viimane oli kuningliku õukonna kammerhärraks.

      Säärane oli asjade seis, kui minu maiunelm haihtus. Aurik viis minu „kaunitari” kohta, kus ta sai olla oma komödiandi lähedal. Too asus nüüd mind asendama ja lõbustama end minu kirjutatud kirjadega tema mõrsjale – kättemaks selle eest, et mina olin käitunud samamoodi tema kirjadega, mida olime äsja tema mõrsjaga üheskoos lugenud.

      Aurikutrepil pidin õrnal hüvastijätuhetkel neiule tõotama, et lähen võimalikult ruttu parunessi külastama, ja sellega oli kõik öeldud.

      See süütu armulugu, nii tohutult erinev kogenud boheemi lihalikust liiderdamisest, jättis endast maha tühimiku, mida oli vaja täita. Endaga võrdse naisega sõlmitud sõprus, kontakt kahe eri soost indiviidi vahel oli äratanud minus igatsuse ülevamate elamuste järele, mille igasuguste perekonnatülide kõrvaltvaatamine oli minu jaoks juba tükk aega tagasi välistanud.

      Igatsus kodu järele, mille kohvikuelu oli maha surunud, tärkas taas pärast suhtlemist väga tavalise, aga selle sõna kõige üldisemas tähenduses kombeka naisega. Ja nii leidsingi end ühel õhtul kella kuue paiku ühe Norrtullsgatanil asuva maja õuevärava eest. 27

      Milline saatuse kapriis! See oli minu vanematekodu, kus olin veetnud oma kõige keerukamad noorusaastad, üle elanud kõik puberteediea tormid, esimesel armulaual käimise järgse kriisi, oma ema surma ja kasuema majjatuleku. Tundsin end äkitselt halvasti ja mul tekkis kiusatus ära minna, põgeneda kartusest, et pean taas silmitsi seisma oma kõikide noorpõlveprobleemidega. Õu minu ees oli samasugune nagu vanasti; hiiglaslikud saarepuud, mille lehtepuhkemist ma igal kevadel kannatamatult ootasin, järsu kruusase nõlvaku serval asuv sünge maja, mille kokkuvarisemist oli karta juba hulk aega tagasi, mistõttu üürid olid seal madalad.

      Süngetest mälestustest tekkinud ängistusest hoolimata võtsin südame rindu ja astusin sisse, läksin trepist üles, helistasin uksekella. Helina peale olin valmis, et mulle tuleb ust avama minu isa. Uksele ilmus teenijatüdruk ja kadus minu tulekust teatama; hetk hiljem saabus parun ja võttis mind vastu erakordse südamlikkusega. Ta oli umbes kolmekümne aastane, tüse, pikk, õilsa rühi ja täiuslike maailmakodaniku maneeridega. Tema suurt, veidi pundunud nägu ilmestasid sinised nukravõitu silmad, ja tema naeratus asendus

---

Скачать книгу