Hullu mehe kaitsekõne. Sari Ajavaim. August Strindberg
Читать онлайн книгу.
target="_blank" rel="nofollow" href="#n28" type="note">28, mis on võrreldav Condé või Turenne’iga29, oli õnnestunud hankida kollektsiooni kolmekümneaastase sõja ajast pärit suguvõsaportreesid: helkivates raudrüüdes ja allonžparukates härrased, taustaks Düsseldorfi koolkonna vaimus maalitud maastikud. Vanad restaureeritud ja uuesti ülekullatud mööbliesemed seisid ruumis vaheldumisi märksa uuemate tumbade ja muu pehme mööbliga. Suure salongi iga nurk oli täidetud, nii et kogu ruumist kiirgas soojust, õhkus kodurahu ja hubasust.
Sisse astus paruness: šarmantne, südamlik, lihtne, viisakas. Aga tema käitumises oli teatud jäikust, kerget kohmetust, mis tegi mind veidi valvsaks, kuni taipasin selle põhjust. Kõrvalruumist kostuvad hääled andsid mulle mõista, et neil on külalised, ning ma palusin vabandust, et olin tulnud ebasobival ajal. Noorpaari sugulased olid kogunenud partiid whist’i mängima, ja järgmisel hetkel seisin ma silmitsi nelja perekonnaliikmega: kammerhärra, erruläinud kapteni, parunessi ema ja tädiga. Kui vanem seltskond oli mängulaua taha istunud, hakkasime meie, nooremasse põlvkonda kuuluvad, omavahel vestlema. Parun tunnistas, et tema huvi maalikunsti vastu on pärit ajast, mil ta õppis kadunud kuningas Karl XV-lt saadud stipendiumi toel Düsseldorfis. Siin leidsin ma kokkupuutepunkti, kuivõrd mina olin saanud samalt monarhilt stipendiumi draamakirjanikuna.
Meie jutuajamine hakkaski keerlema maalikunsti, teatri ja meie patrooni isiku ümber. Tasahilju meie entusiasm siiski jahtus, põhjuseks vanema seltskonna juuresolek, kes aeg-ajalt vestlusse sekkus, puudutades meie õrnu kohti ja kiskudes lahti paranemata haavu, nii et mina tundsin end selles segases seltskonnas häiritult ja üleliigselt.
Tõusin püsti, et hüvasti jätta. Parun ja paruness saatsid mind esikusse ja mulle tundus, et vanemate kuuldeulatusest välja jõudes heitsid nad oma maskid kõrvale. Nad palusid mul tulla järgmisel laupäeval lõunasöögile kitsamas ringis. Ja pärast väikest lobisemist trepimademel lahkusime veendunud sõpradena.
Kokkulepitud päeval läksin kella kolme paiku Nortullsgatanile. Mind võeti vastu kui vana ustavat sõpra ja abielupaar ei pidanud vajalikuks mind oma perekonnaasjadesse pühendada. Vastastikune usaldus lisas sellele väikesele õhtusöögile vürtsi. Parunile tema sõjaväelaseamet ei meeldinud ja ta kuulus nende hulka, kes ei olnud rahul kuningas Oscari troonile astumisega kaasnenud uue režiimiga. Olles kade oma kadunud venna suurele populaarsusele rahva seas, pingutas uus monarh kõigest väest rõhutamaks oma vastumeelsust kõige vastu, mida tema eelkäija oli soosinud. Tulemuseks oli see, et kõik, kellele oli meeldinud vana valitsus ja valitseja vahenditu rõõm, leplik meel ja edumeelsed pürgimused, ühinesid valgustatud opositsiooni, laskumata seejuures riigipäevaparteide väiklastesse tülidesse.
Endise aja mälestusi elustades leidsime üksteisega ühise keele, ja nii haihtusid kõik minu vanad väikekodanlikud eelarvamused kõrgaadli kohta, kes pärast 1865. aasta parlamendireformi oli sunnitud oma positsioonid loovutama, ning asendusid sümpaatia ja kaastundega langenud suurmeeste vastu.
Paruness, kes oli soome päritolu ja äsja Rootsi elama asunud, ei suutnud algul meie ülevoolava südamepuistamisega kaasa tulla, aga niipea kui õhtusöök läbi sai, istus ta klaveri taha ja laulis meile. Seejärel avastasime meie paruniga, et meis mõlemas on peidus varjatud anne laulda Wennerbergi duette, ja nõndaviisi möödus aeg kiiresti. Seejärel korraldasime ühe lühikese, äsja Kuninglikus Draamateatris mängitud näidendi kõva häälega ettelugemise, jagades rollid omavahel vastavalt igaühe võimetele.
Taoliste meelelahutuste järel tekkis paus, mis on igati loomulik, sest kui pingutatakse selle nimel, et teistele meeldida ja end parimast küljest näidata, siis inimene väsib. Selle pausi ajal valdas mind taas varasem rusutus. Ma jäin vaikseks.
„Mis siis nüüd lahti on?” küsis paruness
„Siin kummitab,” vastasin mina. „Vaadake, ma olen varem siin elanud, sada aastat tagasi – jah, sada aastat tagasi, ma olen juba nii vana.”
„Aga kas me ei saaks kummitusi minema kihutada?” küsis ta, pilk täis emalikku õrnust.
„Mis sellesse asjasse puutub,” märkis parun, „siis on ainult üks, kes oleks suuteline tema süngeid mõtteid peletama. Te ju olete preili X-iga kihlatud, eks ju?”
„Ei ole, minu üritused jooksid liiva.”
„Mis te räägite, on tal siis keegi teine?” uuris paruness.
„Hea küsimus!”
„Oi! Sellest on tõepoolest kahju! See noor daam on tõeline pärl, ja vähemasti natukene peaks ta teisse ikka kiindunud olema.”
Mille peale jäi minul üle vaid vaesele komödiandile vihjata. Sellest hetkest moodustasime me ühisrinde õnnetu laulja vastu, kes noorele neiule vastu tema tahtmist oma armastust peale surus, ja paruness kinnitas mulle, et kõik peaks selgeks saama pärast tema Soomes käiku, mis pidi toimuma juba lähemas tulevikus.
„Seda ei tohi lubada!” teatas ta. Mõte nii silmapaistvat neiut, kelle tunded liikusid hoopis teises suunas, vägisi abielluma sundida, oli parunessi täiesti endast välja viinud.
Kella seitsme paiku tõusin hüvastijätuks püsti. Aga mind paluti tungivalt kauemaks jääda, ja mul tekkis tahtmine uskuda, et kolm aastat kestnud abielu, mida oli õnnistatud ingelliku väikese tütrega, oli neile tüütuks muutunud.
Õhtuks oodati külla parunessi nõbu30, ja abielupaar väitis, et nad tahaksid mind meeleldi temaga tuttavaks teha ja kuulda, mida mina selle noore neiu iseloomust arvan.
Meie vestluse ajal tõi teenijatüdruk parunile kirja. Too avas selle, luges kohe läbi ja ulatas siis seosetuid sõnu pomisedes parunessile.
„See on uskumatu!” pahvatas paruness, kui oli kirja läbi lugenud.
Ja minu kui sõbra asjaga kurssi viimiseks jätkas ta erutatult, eelnevalt abikaasale mõistvalt noogutades:
„Ta on ju ometi minu lihane nõbu! Suudate te endale ette kujutada, et minu onu ja tädi tahavad sel tütarlapsel üle meie ukseläve astumise ära keelata, sest rahva seas liiguvad jutud temast ja minu mehest.”
„See on küll liiast!” lisas parun. „Armas, süütu, õnnetu lapsuke tunneb end meie, noore abielupaari juures hästi, pealegi oleme tema sugulased, ja kui sellepärast leitakse põhjust meid taga rääkida …”
Võib-olla reetis mind skeptiline naeratus; igal juhul rauges innukus, mida abikaasad vestluse alguses olid üles näidanud, ja asendus peagi kimbatusega, mida ei suutnud varjata ka ettepanek aeda jalutama minna.
Pärast õhtusööki jätsin kella kümne ajal viimast korda hüvasti, ja välisukse kaudu õue astudes hakkasin järele mõtlema, mida ma tollel saatuslikul päeval kuulnud ja näinud olin.
Vaatamata abikaasade näilikule õnnele ja omavahelistele silmatorkavatele õrnusavaldustele pidi nende abielus olema mingi hämar punkt. Murelikud pilgud, rahutud ilmed, vihjed mahavaikitud probleemidele panid mind aimama saladusi, mille ilmsikstulekut ma kartsin.
Milleks end niimoodi maailmast isoleerida, küsisin endamisi, miks tõmbuda äärelinna? Nad oleksid otsekui laevahuku üle elanud, sedavõrd õnnelikud olid nad kohates ükskõik millist inimest, kellele võisid kohe oma südame avada.
Kõige rohkem hämmastas mind paruness. Kui püüdsin endale tema pilti silme ette manada, pani mind imestama erinevate iseloomujoonte paljusus, mille vahel oli valida. Ta oli heasüdamlik, kütkestav, karm, energiline, avameelne, reserveeritud, külm, äkiline, ja paistis, et teda vaevab raskemeelsus ning et ta hellitab auahneid unistusi. Ta polnud tühine, aga mitte ka eriti teravmeelne, ja ikkagi muljetavaldav: bütsantslikust kõhnusest tingituna langes tema kleit lihtsate ja laiade voltidena nagu Pühal Cecilial, ja samas oli tema keha võluvalt proportsionaalne. Tema randmed ja pahkluud olid erakordselt kaunid, ja aeg-ajalt lahvatav pulbitsev reipus muutis tema väikese kahvatu ja pingul näo äärmiselt elavaks. Mul oli raske otsustada, kumb abikaasadest oli selles abielus domineeriv. Mees, sõjaväelane, oli harjunud käsutama, aga tänu oma lõtvunud kehaehitusele tundus ta kuidagi allaheitlikuna, seda pigem küll kaasasündinud mugavusest