Hullu mehe kaitsekõne. Sari Ajavaim. August Strindberg
Читать онлайн книгу.
midagi selgituseks pomiseda, aga lapsed ronisid mulle selga ja oleksid mu peaaegu ära lämmatanud, kui kummardusin nende ema suudlema.
Kas see naine võiks olla kurjategija? küsisin endalt toast lahkudes, olles alistunud ilu ausatele relvadele, tema avalale naeratusele – üle nende huulte pole eales tulnud ükski vale! Ei ja tuhat korda ei!
Välja hiilides olin vastupidises veendunud, aga siis võtsid minus taas võimust hirmsad kahtlused. Miks mu ootamatu tervenemine teda nii külmaks jättis?
Miks polnud ta pärinud palaviku kulu kohta, küsinud, kuidas öö möödus? Ja millega selgitada tema nördinud, peaaegu ebameeldivalt üllatunud ilmet, nähes mind terve ja reipana, tema võimukat, üleolevat, kõrki naeratust? Oli ta hellitanud nõrka lootust, et leiab mu sel kaunil hommikul surnuna, et kord ometi lahti saada hullust, kes kangekaelselt tahab tema elu väljakannatamatuks muuta, ning seejärel minu elukindlustuse armetud tuhandekroonised välja võtta, et nende abil oma eesmärgile jõudmiseks uut karjääri alustada! Ei ja tuhat korda ei!
Ja ometi võtsid kahtlused üha enam võimust, ma kahtlesin kõiges, oma abikaasa vooruslikkuses, oma isaduses, oma vaimses tervises – need kahtlused jälitavad mind ega anna mulle asu.
Igal juhul pean neist vabanema, nendele tühjadele ettekujutustele lõpu tegema! Ma pean selgusele jõudma või surema! Ilmselt on kõige selle taga mingi truudusemurdmine või olen ma hull! Jääb üle vaid tõde päevavalgele tuua! Olla petetud abielumees! Mis minul sellest, peaasi, et ma tean! Nii et võiksin selle üle hiljem lihtsalt laginal naerda. Kas on maamuna peal ainustki meest, kes võib kindel olla, et ta on naise ainuke kallim? Kui ma lasen kõikidel oma noorpõlvesõpradel silme eest läbi joosta, siis tean vaid ühtainust, keda pole minu arvates kordagi petetud! Aga kõik nad on õnnelikud ega aima midagi. Ei tohi olla väiklane, sellega olen ma nõus; oled sa naise jaoks ainus või on teid kaks, mis vahet seal on. Aga kui sa ise midagi ei tea, siis muutud teiste naerualuseks. Selles ongi iva! Peab teadma! Kui abielumees elaks ka saja-aastaseks, ei saaks ta ikkagi iial aimu oma abikaasa elukommetest. Tal oleksid küll teadmised maailma ja universumi kohta, kuid tal puudub igasugune ettekujutus naisest, kellega ta on sidunud oma elu.
Just sellepärast ongi vaene monsieur Bovary kõikidele õnnelikele abielumeestele nii kustumatu mulje jätnud.
Aga mina, mina tahan teada tõde! Selleks, et kätte maksta! Või nii – ja kellele siis? Väljavalitutele? Aga nemad on ju lihtsalt kuritarvitanud oma mehelikke õigusi! Abikaasale? Ei saa olla liiga pedantne! Ja hävitada nende väikeste inglikeste ema, mida te õige mõtlete?
Aga ma pean ilmtingimata kõiges selgusele saama! Ja selle nimel kavatsen ette võtta põhjaliku, diskreetse – kui soovite, siis teadusliku uurimuse; ma võtan appi uusima psühholoogiateaduse kõik abivahendid, kasutan sugestiooni, mõtetelugemist, vaimset piinamist, seejuures loobumata äraproovitud meetoditest, nagu sissemurdmine, vargus, teisele saadetud kirjade lugemine, valetamine, allkirjade võltsimine ja nii edasi. On see tõesti monomaania, üks hullumeelsuse ilminguid? Pole minu asi selle üle otsustada! Jäägu kohtumõistmise viimaseks instantsiks erapooletu lugeja, kui ta on selle ausa raamatu läbi tudeerinud. Võib-olla avastab ta siit killukesi armastuse füsioloogiast, raasikese patoloogilist psühholoogiat ja nende kõrvalt ka fragmendi truudusetuse filosoofiast.
Esimene osa
On maikuu kolmeteistkümnes päev Stockholmis. Suudan endiselt end ette kujutada Kuninglikus Raamatukogus, mis võtab enda alla lossi kogu tiiva21, suures saalis, mis on kaetud pöökpuupaneelidega – aegade jooksul on need tuhmunud nagu hästi sissesuitsetatud merevaigust piip. Tohutu ruum, mida kaunistavad rokokoo-kartušid, rippvanikud, ketid ja vapikilbid ning mida esimese korruse kõrgusel ümbritseb Toscana sambakestega galerii. Minu jalge all avaneb otsekui kuristik, meenutades oma sadade tuhandete köidetega hiiglaslikku aju, mille riiulitele on korralikult ritta seatud kadunud sugupõlvede mõtted.
Kahte peamist osakonda, mille moodustavad kogu põrandat täitvad kolme meetri kõrgused riiulid, eraldab saali ühest otsast teise viiv vahekäik. Kevadpäike saadab oma kiiri läbi kaheteistkümne akna, valgustades pidulikult renessansiajastu kuldvalgeid pärgamentköiteid, seitsmeteistkümnenda sajandi hõbemusti mustrilisi nahkköiteid, kaheksateistkümnenda sajandi punasega ääristatud vasikanahkseid köiteid, ampiirajastu rohelisi nahkköiteid ja tänapäevaseid odavaid pappkaasi. Teoloogid on siin kõrvuti musta maagia harrastajatega, filosoofid loodusteadlastega, ajaloolased poeetidega. Selles põhjatus geoloogilises kihistuses on kõik kihid sulandunud ühtseks pudingiks, milles kajastuvad nii inimliku rumaluse kui inimliku geniaalsuse erinevad arengustaadiumid.
Näen end endiselt tõttamas möödas galeriid, et kataloogi kanda koormatäit päevinäinud raamatuid, mille on äsja annetanud üks tuntud bibliofiil, kes on olnud piisavalt ettenägelik tagamaks endale surematuse, signeerides kõik köited oma vesimärgiga, mida kroonis deviis Speravit infestis22.
Ebausklikuna nagu ateistile kohane, ei saanud see sentents mulle mõju avaldamata jätta, sest juba nädal aega järjest olin iga raamatut avades sellega silmitsi seisnud. – Ta oli aumees ja kuue peapiiskopi pärija, tagasilöögid polnud tema julgust murdnud; ja see oli tema suur õnn! Mina ise ei heietanud enam mingeid lootusi oma tragöödia suhtes, mis koosnes viiest vaatusest ja kuuest pildist, kusjuures kolm lavapildivahetust pidi toimuma avatud eesriidega; ning selleks, et oma ametiredelil järgmisele pulgale tõusta, tulnuks mul enne hauda saata seitse mittekoosseisulist, kes kõik olid suurepärase tervise juures ning neli neist olidki juba palgale võetud. Kahekümnekroonise kuupalga juures, viievaatuseline tragöödia kirjutuslauasahtlis23, on ärklitoas elutsev kahekümne kaheksa aastane inimene kerge kalduma ajastule omasesse pessimismi, sellesse taastärganud skeptitsismi, mis on mõeldud elu rataste vahele jäänud inimeste jaoks korvama ärajäänud söögikordi ja enneaegselt pandimajja jõudnud palitut.
Olles üks asutajaliikmeid vanema kunstiboheemlaste seltskonna eeskujul sündinud haritud boheemlasringis, kaastööline tõsistes ajalehtedes ja surmtõsistes ajakirjades, mille honorarid olid nigelad, aktsionär Eduard von Hartmanni teose „Philosophie des Unbewussten” tõlkimiseks moodustatud kirjastuskooperatiivis, kuuludes vabadust ja ostetavat armastust pooldavasse salaühingusse, kandes kõlavat, aga mõttetut aunimetust „kuninglik sekretär”, kahe Kuninglikus Draamateatris etendunud ühevaatuselise näidendi autor, olin suurivaevu kokku ajanud summa, mis võimaldas vaid peost suhu äraelamist. Seepärast valdas mind põlgus elu vastu – mitte küll ses mõttes, et oleksin tahtnud endalt elu võtta, kaugel sellest, ma pingutasin kõigest väest, et oma keerukat eksistentsi pikendada ning iseennast ja oma sugu jäädavalt ajalukku kirjutada. Ning tuleb tunnistada, et pessimism, mida valdav enamus võtab sõnasõnaliselt ja nii ebapädevalt raskemeelsusega samastab, on väga tujutõstev ja reibas viis maailma vaadelda. Kuivõrd kõiksus on relatiivne tühjus, siis misjaoks selle ümber üldse nii suurt kära tõsta; kuivõrd tõde on muutuv – äsja on ju täheldatud, et eilne tõde on homsel päeval rumalus – milleks siis raisata oma noorusjõudu uute rumaluste avastamiseks; kuivõrd ainus kindel asi, mis meid ees ootab, on surm, siis elagem edasi! Kelle jaoks, mille nimel? Kõik see vana saast, mis eelmise aastasaja lõpuks oli hävitatud, tõsteti taas au sisse, kui troonile astus Bernadotte, illusioonides pettunud jakobiin; 1860-ndate aastate generatsioon, kuhu ka mina kuulusin, oli näinud, kuidas nii suure lärmiga läbi viidud parlamendireformi tagajärjel purunesid kõik lootused. Nelja seisuse asemele moodustatud ülem- ja alamkoda hakkasid koosnema suuremjaolt talupoegadest, kes muutsid riigipäeva kohalikuks omavalitsuseks, kus tegeldi neid endid puudutavate tühiste asjadega ning jäeti kõik arengut puudutavad küsimused tähelepanuta. Poliitika oli meie jaoks nagu kauplemine ühiskondliku või üksikisiku huvide vahel, nii et viimsedki riismed usust, mida tollal nimetati ideaalideks, haihtusid olematusesse. Kui siia lisada veel Karl XV surmale ja Nassau Sofia troonile astumisele järgnenud usuline reaktsioon, tuleb tunnistada, et valgustatud pessimismiks on peale isiklike veel mitmeid muid põhjusi.
Raamatutolmu kätte peaaegu lämbumas, avan vahel Lõvide aia poole jääva akna, et hingata sõõm värsket õhku ja hetk aega nautida avanevat vaadet. Sirelid õitsevad ja õõtsuvad kerge tuuleõhu
1874. aastal, kui Strindberg seal tööd alustas, paiknes Kuninglik Raamatukogu Stockholmi kuningalossi kirdetiivas. Aastavahetusel 1877–78 viidi kogud üle vastvalminud uude hoonesse Humlegårdenis, kus see toimib tänaseni.
Draama „Meister Olof” oli selleks ajaks tagasi lükatud nii Kungliga Dramateni kui ka Nya Teaterni poolt.