Ära süüdista mind. Chris Forester
Читать онлайн книгу.
kõrvu kostis madal naisehääl, mis püüdis kirglikult midagi selgitada, ning siis lausus John: “Jah, kallis, sul on õigus!” See mõjus nagu külm dušš. Tahtsin kohe uksest välja tormata, kuid õnnetuseks märkasin laual klaasi ja tundsin, et vajan kosutuseks midagi joodavat. Valmistasin endale jää ja ohtra soodaveega dringi, tühjendasin klaasi, viskasin selle hoolimatult lauale tagasi ning jooksin autosse. Ma ei teadnud, kuhu sõidan. Kui nägin motelli, peatusin, isegi ei tea miks. Võib-olla tahtsin enne New Yorki tagasipöördumist juhtunu üle natuke mõelda, lihtsalt aega maha võtta. Istusin umbes paarkümmend minutit päris löödult oma toakese ainsas tugitoolis, siis aga mõtlesin: “Kuradile kõik!”. Käisin duši all ja mul tekkis soov kellegagi rääkida.”
“Ning tulite Ralfi baari?”
“Jah, tulin baari ja kohtasin teid.”
“Millal te kuulsite, et mister Key on mõrvatud, ja miks te arvate, et teid kahtlustatakse?” tundis Frank huvi.
“Kuulsin sellest täna hommikul ja sõitsin kohe siia,” ütles Alice.
“Kes teile seda teatas? Kuidas ta mõrvati ja kes leidis laiba?” Frank oli segaduses.
“Oh, on parem, kui Maria räägib teile kõigest,” lõi naine närviliselt käega. “Maria käib hommikuti siin kraamimas ja süüa tegemas.” Alice tõusis ja astus baarikapi juurde. “Mina vajan üht drinki. Kas võin ka teile midagi pakkuda?”
“Jooksin klaasikese külma allikavett, kui baaris üldse leidub nii ebahuvitavat jooki. Kui ma töötan, ei luba ma endale kunagi midagi kangemat. Sain ma ikka õigesti aru, et te tahate mind palgata?” Frank vaatas küsivalt viskit soodaveega lahjendava naise poole.
“Aga loomulikult tahan teid palgata!” Alice noogutas innukalt pead.
Baarikapis leidus allikavett. Alice ulatas mehele klaasi, avas kõrvaltuppa viiva ukse ja hüüdis: “Maria, tule korraks siia!”
Maria oli täidlane südamliku naeratusega umbes viiekümneaastane värviline naine. Ta jäi kohmetult ukse juurde seisma ja vaatas Alice’i poole. “Maria, siin on minu sõber Frank, eradetektiiv, kellest ma rääkisin. Ma loodan, et temast on meile abi,” lausus Alice kergelt muiates.
Frank pöördus Maria poole. “Kuulaksin meeleldi, mis teil juhtunu kohta öelda on,” ütles ta lahkelt.
“Hommik oli nagu hommik ikka,” alustas Maria. “Keetsin kohvi ja röstisin saia ning kõik sai valmis täpselt kella seitsmeks. Mister Key sõi alati täpselt kell seitse ja ma imestasin väga, kui ta ka viisteist minutit pärast seitset oma toast ei väljunud. Imelik oli ka tema kass! See loom ei salli inimesi, laseb ainult oma peremehel end paitada ja sülle võtta, aga täna tiirutas minu jalgade ümber. Ootasin veel viisteist minutit ja läksin siis maja taha vaatama, kas mister Key on ehk kauemaks ujuma jäänud. Silmapiiril polnud kedagi ja mul hakkas millegipärast kõhe. Läksin ja koputasin tema magamistoa uksele, kuid keegi ei vastanud ja ma paotasin ust. Mister Key lamas selili voodil, parem käsi ja jalg üle voodiääre rippu ning öökapil ujusid veeloigus tema punased roosid, vaas oli ümber läinud. Asi oli kummaline, jooksin trepist üles ja koputasin Diana, mister Key tütre uksele. Õnneks oli tüdruk kodus. Ta tuli joostes alla, heitis isale kiire pilgu ja helistas kohe politseisse. “Surnud,” ütles ta.
Vormis mehed tulid koos arstiga. Arst arvas küll, et mehel on süda suurest töökoormusest üles ütelnud, aga laboripoisid, nii neid kutsuti, läksid hoogu: hakkasid ringi nuuskides asitõendeid otsima, sõrmejälgi võtma, pildistama. Lahkudes võtsid isegi mõned asjad kaasa. Nende peamees lubas hiljem ühendust võtta. Võttiski ja teatas, et mister Key surma põhjustas mürk ja et ükski meist, kes me siin majas viibisime, ei tohi Green Islandilt lahkuda, sest tegemist võib olla mürgitamisega ja siis oleme kõik kahtlusalused.”
“See, et lahkamisel leiti mister Key organismist mürki, ei tähenda veel pahatahtlikku mürgitamist. Ta võis ise mürki võtta ja võib ka olla, et tegemist on hoopis tugevatoimelise uinutiga, mida ta võttis kogemata liiga suures koguses enne voodisse minekut. Meil tuleb ära oodata analüüside tulemused ja politseinike järgmised sammud,” lausus Frank mõtlikult.
“Mina ei suuda oodata! Nad võtsid siit laualt,” Alice patsutas peopesaga vastu poleeritud lauaplaati, “klaasi, millest ma jõin, ja sellel on minu selged sõrmejäljed. Kui ma mõtlen oma karjäärile Broadwayl ja… Mina teda küll ei tapnud!” Alice’i hääl kõlas hüsteeriliselt.
“Kes viibisid mõrvaööl koos mister Keyga villas?”
“Siin olid veel tema tütar ja poeg. Wan da, mister Key abikaasa, sõitis eelmisel nädalal Nashville’i. Ta on pärit Lõunast ja viibib viimasel ajal tihti seal,” seletas Maria. “Kardan küll, et minust ei ole teile abi. Ma ei oska rohkem midagi ütelda. Olen köögis, kui peaksite mind vajama,” lõpetas Maria ja lahkus vaikselt toast.
“Wanda on kantrilauljatar, tal on sõlmitud Nashville’is mingi lokaalipidajaga aastane esinemisleping,” täpsustas Alice.
“Kes teatas teile mister Key surmast?” kordas Frank varemesitatud küsimust.
“Mulle helistas Diana.” Märgates Franki küsivat pilku, täpsustas ta: “Tundsin tüdrukut juba siis, kui ta oli veel väga noor. Ta tahtis saada tantsijaks, kuid… Sellel kõigel pole praegu tähtsust! Diana õppis meie stuudios umbes aasta.” Alice ohkas kergelt. “Johnnyl on kaks last: esimesest abielust tütar Diana ja teisest poeg David. Diana ema kolis aastate eest Euroopasse ja mina olin tüdrukule nagu ema või vanem õde. Johnny kolmas naine Wanda ja Diana on üheealised ning sobivad omavahel sama hästi kui kass ja koer.” Pärast hetkelist kõhklust lisas ta: “Minu arvates on Wandal haruldane anne inimesi endast eemale tõugata.”
Trepil kõlasid kerged sammud ja nähtavale ilmusid sihvakad sääred, seejärel suurepäraste tõusude ja mõõnadega keha ning lõpuks tumedate salkus juustega pea. Kuna trepp oli hämar, ei saanud tüdruku juuste värvi kindlalt öelda. Franki arvates olid need punakaspruunid. Tüdruku suu oli lopsakas, nina sirge ja põsesarnad kõrged. Silmi varjasid mustade raamidega prillid, mis olid kaunikujulisel ninal kummaliselt viltu vajunud. Eelviimasel trepiastmel tüdruk komistas ja kõrgekontsaline toaking veeres kolinal trepist alla. Ta püüdis ühel jalal hüpates kinga uuesti jalga suruda, demonstreerides nii oma kaunikujulisi saledaid sääri. Jalad olid tal tõesti vaatamist väärt, nõtked nagu hinnalisel tõuhobusel. Kui võtta ta ninalt need jubedad prillid ja seada juuksed soengusse, oleks ta iludus, mõtles Frank.
Jõudnud trepist alla, naeratas tüdruk vabandavalt ja kohendas prille. Nüüd võis näha, et prillidel puudus üks sang, mis seletas nende ülimalt kummalist asendit. “Ma olen Diana,” tutvustas ta end.
Alice heitis Dianale kiire pilgu ja, vaatamata majas valitsevale pingele, suutis vaevu naeru alla suruda.
“Saa tuttavaks minu sõbraga, eradetektiiv Frank Steeliga,” lausus ta naerust võitu saades.”
“Hei, Diana,” lausus Frank
“Meeldiv sinuga tutvuda, Frank!” Diana vaatas mehe poole, kohendas prille ja kehitas õlgu. “Milline jamps! Loomulikult ei tapnud keegi meist vana Johnnyt! Milleks meil seda vaja oleks!”
“Kas sa olid eile õhtul ja öösel kodus?” küsis Frank.
“Ei! Olin Manhattanil. Töötan seal. Lõpetasin umbes kell neli hommikul ja jõudsin siia koidikul. Maja oli pime ja vaikne. Läksin kohe oma tuppa ja heitsin magama. Ärkasin alles pärast seda, kui Maria oli, nagu ta ise väidab, mitu minutit minu uksele tagunud.” Diana vaikis hetke. “Arvan, et isa juures viibis öösel keegi, sest trepist üles minnes nägin koridori põrandal hõbedaselt sädelevat salli. On veider, et see vedeles koridoris ka veel siis, kui Maria hommikul tööle tuli, kuid selleks ajaks kui politseinikud kohale jõudsid, oli sall kadunud.”
“Aga David? Kas tema oli öösel kodus?” päris Frank.
“Küllap vist!” Diana muigas. “See on suur sündmus, kui ta oma toast arvuti tagant lahkub. Kui tahad temaga rääkida, tuleb sul teisele korrusele minna. Tema tuba on kohe trepi vastas.”
Teise korruse koridor