Ära süüdista mind. Chris Forester
Читать онлайн книгу.
või nelja koputamist palus pahur hääl tal siseneda. Frank avas ukse ja astus tuppa. Arvuti ees olevalt toolilt tõusis valges sportsärgis ja teksapükstes noormees. Ta tumedad juuksed olid suurest mõttetegevusest turris, kulmud kipras ja suunurgas ripnes näritud joogikõrs. Poisi kõrval toolil kössitas ekraani kohale kummardunud tütarlaps, kes oli nii tõsiselt süvenenud mingi ülesande lahendamisse, et ei leidnud aega pea tõst miseks ja tervitamiseks.
“Las ma arvan, sa oled vist Alice’i sõber, see, kellest ta rääkis. Teed imetegusid ja lahendad täiuslikke mõrvu! Loodetavasti tabad pea ka meie papsi mõrvari, nii et me saame jälle normaalselt elama hakata,” vuristas ta ühe hingetõmbega.
“Noormees, kas sind ei häiri mitte üks raas, et su isa on surnud?” küsis Frank.
Küsimus oli vist väga veider, sest töösse süvenenud tütarlaps tõstis imestunult pea ja muigas.
“Ma ei ole jõudnud sellele veel mõtelda,” vastas poiss ausalt.
“Hüva! Kas sa ütleksid, mida tegid eile õhtul ja öösel. Arvatavasti istusid arvuti taga?” küsis Frank.
“Sul on õigus,” vastas David ruttu. “Ole me ametis ühe probleemi lahendamisega. Töötasime kogu öö. Umbes kella kahe ajal käisin köögist piima ja küpsiseid toomas, et saaksime end natuke turgutada. Kui sind huvitab, kas kuulsin või nägin midagi ebatavalist, siis pean sügava kurvastusega teatama, et ma ei märganud midagi ebatavalist.”
“Kui sa läksid öösel kööki, kas nägid siis isa tuppa viiva koridori ukse juures hõbedaselt sädelevat salli?”
“Ei, seal ei olnud midagi. Koridor oli nagu alati korralikult koristatud, ei mingeid vedelevaid salle.”
Frank silmitses teraselt noormeest, pööras siis pilgu tüdrukule. Talle näis, et noorte pupillid olid suurenenud. Võib-olla tuli see ületöötamisest, mis oli muidugi võimatu. Frank muigas. “Kas tarvitasite enda turgutamiseks ka midagi tõhusamat kui piim?”
David naeris. Ta oli väga ilus poiss ja naer sobis talle. Tema koht oleks olnud isa juures teatrilaval, mitte ahtakeses toas arvuti taga.
“Siin majas ei ole asjad sellised nagu paistavad. Siin on must valge ja valge must,” lausus ta ning kinkis oma kaaslasele paljutähendava pilgu.
“Mida sa oma kasuemast arvad?” küsis Frank ootamatult.
“Missis John Key kolmandast? Ta on lahe, isegi väga lahe, suurepärane kaaslane, täringumängus võitmatu, aga ma arvan, et ta tüssab. Lõuna tüdrukud oskavad kõike!”
“Ja kui kõrged on sinu silmis õe aktsiad?” Franki pilk oli mõistatuslik.
“Kas sa irvitad minu üle või on sinu pilgus ainult hoolimatu naer?” David oli solvunud, surus aga selle tunde tagaplaanile ja jätkas endise kergusega.
“Diana on tõeline nohik oma mustaraamiliste prillide taga. Ta töötavat raamatukogus, kuid ma pole näinud teda iial mõnd raamatut lugemas. Tööd ei tohi ju koju kaasa võtta, kas pole?”
“Sul on õigus, arvan sama,” vastas Frank. “Igal juhul oli sinuga meeldiv tutvuda. Soovin head nuputamist ja loodan, et kohtume veel,” lausus ta vestluse lõpetamiseks viisakalt.
Frank hakkas ust avama, kui David hüüdis teda. “Tohib sind veel hetkeks tülitada?”
Mees sulges pooleldi avatud ukse ja vaatas küsivalt noormehe pilkavalt vidukil silmadesse.
“Soovitan sul külastada Manhattanil 39. tänaval asuvat topless-baari. Usun, et leiad sealt midagi väga huvitavat,” lausus ta paljutähendavalt.
3
Frank lahkus Johnny suvekodust vastandlike tunnetega. Ta ei teadnud, keda uskuda. Naised kinnitasid nagu ühest suust, et koridoris oli vedelnud hõbedaselt sädelev siidsall, mis kadus mõistatuslikult enne võimuesindajate kohalejõudmist. David aga eitas salli olemasolu. Kas oli võimalik, et poiss viibis öösel sellises pilves, et ei märganud, mis tema ümber toimus? Aga kas sallil oli mürgitamisega üldse mingit seost? Võis see kuuluda saladuslikule mürgitajale? Frank püüdis meenutada, kas Jackiel oli sall õlgadel, kuigi pidas väheusutavaks, et tüdruk on selle looga seotud. Pigem võis solvunud Alice viia enne lahkumist Johnnyle ühe dringi ja joogi mürgitada, kuid siis oleks ta pühkinud klaasilt oma sõrmejäljed ja ei oleks praegu meeleheitel. Kummaline oli ka Davidi lause: “Siin majas ei ole asjad sellised, nagu paistavad”. Oli see ennasttäis nooruki tühi fraas või peitus selles enamat. Kõik need huvitavad küsimused keerlesid Franki peas ja ootasid vastuseid, kui ta oma autoga mööda mereäärset teed kihutas. Kuid kõigepealt vajas ta vastust kahele küsimusele: millega mürgitati John Key ja millal saabus surm.
Tee pöördus järsult paremale ja päikeses sillerdav ookean jäi selja taha. Hoonestus muutus üha tihedamaks ja ta jõudis Green Islandi südamesse. Auto möödus vuhisedes mahajäetud lõbustuspargist, kus lehvis ikka veel pleekinud riigilipp, ja vaatevälja ilmus hall krohvitud telliskivimaja. Mõlemal pool maja kasvasid hoolikalt pügatud murul mõned roosade viljadega põõsad. Parkimisplats asus maja ees ja sealt viis sillutatud teerada hoone peaukseni, mille kõrval majaseinal tervitas saabujaid kivitahvel kirjaga GREEN ISLANDI POLITSEI JAOSKOND.
Frank oli selles majas vana tuttav. Ta tundis siin jaoskonnas mitut võmmi. Nende teed olid kuritegude lahendamise käigus mõnigi kord ristunud. Mitte alati ei olnud valitsenud nende vahel ideaalne üksteisemõistmine, sõprusest rääkimata, kuid töö käigus tekkinud erimeelsused ununesid alati kiiresti pärast kuritöö edukat lahendamist, et uue loo puhul taas lõkkele lüüa.
Leitnant Tom Brace oli keskmist kasvu jässakas mees, punakate juuste ja tahumatute näojoontega. Tema vanuseks võis anda, olenevalt mehe meeleolust, aastaid kolmekümne viiest viiekümneni. Heatujulise ja naljatlevana paistis ta kolmekümne viiene, raevuka ja vihasena tõusis vanusepiir viiekümneni. Õnnetuseks oli ta harva heatujuline. Frank ei juurelnud juba ammu enam Brace’i vanuse üle, ta teadis, et mehel täitus möödunud veebruaris nelikümmend seitse eluaastat.
“Halloo! Halloo!” hüüdis leitnant Brace, kui nägi Franki oma lauale lähenemas, ja lükkas sigari ühest suunurgast teise. “Jälle siin! Mida sa seekord tahad? Taas kord oma nina meie asjadesse toppida?”
“Tere, Tom! Rõõm sinuga kohtuda!” lausus Frank heatujuliselt. “Kas vahetame ehk natuke teavet seoses mister Key juhtumiga?”
“No seda võis arvata,” urises leitnant. “Kelle teenistuses sa siis seekord oled?” Vastust ootamata lisas ta kiiresti. “Kahjuks ei ole mul midagi rääkida. Seekord pead oma terava mõistuse abil ise hakkama saama!”
“Oota nüüd ikka! Minust võib sulle ehk abi olla, kui muutud natuke lahkemaks,” irvitas Frank.
Brace põrnitses külalist altkulmu. “Ja mida sa tahad?”
“Tahaksin ainult kuulda, mida poisid villast leidsid,” vastas Frank tagasihoidlikult.
“Ja sinu inf?” Leitnandi silmad tõmbusid pilukile, nüüd meenutas ta kavalat rebast.
“Kohtasin eile Ralfi baaris tütarlast, kes oli veendunud, et mister Key tuleb tappa,” lausus Frank rahulikult.
“No muidugi baaris! Kas ta värbas seal kaaslasi?” Brace’i hääl oli pilkav. “On tal ka nimi?”
“Jackie, ta on üks John Key tibidest, kena blondiin ja üsna temperamentne.”
Brace uuris tähelepanelikult oma kustunud sigarit. “Seda on vähevõitu, või mis sa ise arvad? Räägi lähemalt!”
“Võime ka pikemalt mõtteid vahetada, kuid kõigepealt tahaksin kuulda, millega mister Key mürgitati, kui ta üldse mürgitati, ja millal saabus surm.”
Leitnant valis karbist uue sigari ja süütas seda hoolikalt. Peagi täitsid sinised suitsupilved taas väikese toakese ja mees nõjatus rahulolevalt toolil tahapoole.
“Tead, see lugu on üks suur jama,” ütles ta pärast pausi. “Arsti arvates saabus surm umbes kella ühe ja kahe vahel hommikul. Surm järgnes peaaegu kohe pärast suure kokaiiniannuse