Enne külma. Henning Mankell
Читать онлайн книгу.
kas ta muretseb ikka veel selle pärast, et muidu nii kohusetundlik Anna oli sõnagi lausumata ära läinud. Ei, ütles ta endale, ma ei muretse. Annal on kindlasti seletus olemas. Ta otsib lihtsalt seda meest, kes oli tänaval ja kel oli jultumust tema isaga sarnaneda.
Linda läks paadisadamasse ja hulkus piki kaisid. Meri oli peegelsile. Ühe paadi vööriosas lamas poolalasti naine ja norskas. Kolmteist päeva veel, mõtles Linda. Kellelt mu rahutus küll päritud on? Isalt ei ole, aga emalt ka mitte.
Ta kõndis mööda kaid tagasi. Ühe pollari peale oli keegi jätnud ajalehe. Ta keeras lahti kuulutuste lehekülje ja vaatas, milliseid kasutatud autosid müüakse. Üks Saab 19 000 krooni eest. Isa oli lubanud autoostu 10 000 krooniga toetada. Ta tahtis omale autot. Aga 19 000 eest Saab? Kui kaua see sõidukõlblik võiks olla?
Ta pistis ajalehe jopetaskusse ja läks Anna juurde. Helistamise peale ei tulnud keegi avama. Kui ta pärast ukse lahtimuukimist esikusse astus, tekkis tal järsku tunne, et keegi on siin käinud pärast seda, kui ta kesköö paiku lahkus. Ta jäi liikumatult seisma ja libistas pilgu üle seinte, esikus rippuvate riiete ja ritta seatud jalanõude. Kas midagi on muutunud? Miski ei kinnitanud, et ta tunne on õige.
Ta läks korterisse ja istus diivanile. Tühi ruum, mõtles ta. Kui minu asemel oleks mu isa, siis püüaksin ma leida juhtunu jälgi, püüaksin näha inimesi ja sündmusi. Aga ma ei näe midagi peale fakti, et Annat pole siin.
Ta tõusis püsti ja käis korteri kaks korda aeglaselt läbi. Nüüd oli ta veendunud, et Anna polnud korteris ööbinud. Keegi teine samuti mitte. Siin olid ainult tema enda nähtamatud jäljed.
Linda läks Anna magamistuppa ja istus kirjutuslaua äärde. Ta kõhkles. Kuid uudishimu sai siiski võitu. Ta teadis, et Anna peab päevikut, on alati pidanud. Linda mäletas, et viimasel gümnaasiumiaastal oli Anna teinekord kusagil omaette nurgas päevikut kirjutanud. Üks poiss, kes selle kord enda kätte kahmas, sai raevuka rünnaku osaliseks, muu hulgas oli Anna poissi õlast hammustanud, ja pärast seda ei püüdnud keegi enam kunagi päevikut kätte saada.
Ta tõmbas kirjutuslaua ühe sahtli lahti. See oli täis vanu päevikuid, need olid kulunud ja ääreni täis kirjutatud. Linda avas ülejäänud sahtlid. Sama lugu – kõikjal vaid päevikud. Kaante peale olid kirjutatud aastanumbrid. Kuni selle ajani, mil Anna sai kuusteist, olid päevikute kaaned punased. Siis oli ta ootamatult värvi vahetanud. Hiljem oli ta kirjutanud ainult mustade kaantega kaustikutesse.
Linda lükkas sahtlid kinni ja kergitas kirjutuslaual olevaid pabereid. Nende all oli käsilolev päevik. Ma vaatan ainult viimast lehekülge, mõtles Linda. Ta vabandas end sellega, et lõppude lõpuks on tal Anna pärast mure. Ta lõi viimase, poolenisti täis kirjutatud lehekülje lahti. Selle ülaservas oli eelmise päeva kuupäev – sama päev, mil Linda pidi Annaga kokku saama. Linda kummardus teksti lugema. Anna käekiri oli väike, nagu püüaks ta tähti tähelepandamatuks muuta. Linda luges teksti kaks korda läbi, esimene kord ei saanud ta sellest aru, teise lugemise ajal tema imestus kasvas. Anna kirjutas arusaamatuid asju: miinid, ohud, miinid, ohud. Kas see oli mingi kood, salakeel asjassepühendatuile?
Linda murdis endale antud lubadust lugeda ainult viimast sissekannet. Ta keeras lehekülje tagasi. Seal oli tekst hoopis teistsugune. Anna oli märkinud, et Saxhuseni õpik pole muud kui pedagoogiline katastroof; seda on võimatu lugeda ja mõista. Kuidas võib üks õpik niisugune olla? See peletab tulevased arstid eemale ja sunnib neid valima hoopis teaduslikku uurimistööd, millega on pealekauba võimalik ka rohkem raha teenida. Siis oli ta kirja pannud, et tal oli hommikul kerge palavik, väljas on tuuline – Linda mõtles, et see oli täiesti tõsi – ja et ta on auto tagavaravõtmed kuhugi ära kaotanud. Linda keeras lehte ja luges veel kord aeglaselt viimati kirjutatud teksti. Ta püüdis end ette kujutada Anna asemel neid ridu kirjutamas. Midagi polnud maha tõmmatud, muudetud ega kõhklemisi kirja pandud. Stiil polnud laialivalguv, vaid läbivalt väga kindel. Miinid, ohud, miinid, ohud. Ma näen, et mul on sel aastal olnud üheksateist pesupäeva. Kui mul üldse mingi unistus on, siis see, et tahaksin saada mõne eeslinna anonüümseks perearstiks. Võibolla kuskil põhja pool. Aga kas Norrlandi linnadel on eeslinnad?
Selle koha peal tekst lõppes. Mitte sõnagi mehest, keda ta oli hotelliakna taga tänaval näinud, mõtles Linda. Mitte ühtegi sõna, vihjet, mitte midagi. Kas tavaliselt sääraseid asju siis ei kirjutatagi päevikusse?
Ta lehitses kinnituse saamiseks varasemaid sissekandeid. Aeg-ajalt oli Anna kirjutanud ka temast. Linda on sõber, oli ta märkinud 20. juulil, keset juttu sellest, et ta ema oli külas käinud, et nad tülitsesid mitte millegi pärast, ja et ta samal õhtul sõidab Malmösse mingit Vene filmi vaatama.
Linda istus ligi tund aega, vaeveldes üha kasvavate süümepiinade käes, ja otsis enda kohta tehtud sissekandeid. Linda on mõnikord nõudlik, oli kirjutatud 4. augustil. Mis me tol päeval tegime? mõtles ta, kuid ei suutnud seda meenutada. 4. august oli päev nagu iga teinegi sel kannatamatuse pitseriga suvel. Lindal polnud isegi kalendermärkmikku, ta korraldas oma aega lahtiste lipikute abil ja kirjutas vajaliku telefoninumbri sageli lihtsalt käerandmele.
Ta pani päeviku kinni. Seal polnud midagi. Ainult too kummaline sissekanne, millega päevik lõppes. See pole tema moodi, mõtles Linda. Kõik muu, mis ta kirjutab, viitab tasakaalukale inimesele, kellel pole teistega suuremaid probleeme. Aga viimasel päeval, kui ta enda arvates nägi kahekümne nelja aasta järel välja ilmunud isa, kirjutab ta korduvalt miinidest ja ohtudest. Hullumeelsus. Miks ta oma isast ei kirjuta? Miks ta kirjutab millestki arusaamatust?
Linda tundis, kuidas mure tasapisi tagasi hiilib. Kas Anna kartus hulluksminemise ees võis olla põhjendatud? Linda läks sama akna alla, kus Anna nende jutuajamise jooksul mitu korda seisis. Päikesevalgus oli ere, selle peegeldus vastasmaja aknast oli nii tugev, et ta pidi silmi kissitama. Kas teda võis tabada meeltesegadus? mõtles ta. Anna usub, et nägi oma isa. See vapustab teda nii tugevasti, et ta kaotab enese üle kontrolli ja teeb midagi sellist, mida ta kahetseb? Kuid mida?
Ta võpatas. Auto. Anna auto, väike punane Golf. Kui Anna on kuhugi ära läinud, siis peaks ka auto kadunud olema. Linda kiirustas alla tänavale ja läks maja hoovi parkimisplatsile. Auto seisis oma koha peal. Ta katsus uksi, need olid lukus. Tundus, et autot oli äsja pestud. See üllatas teda. Anna auto on tavaliselt üsna must, mõtles ta. Iga kord, kui me oleme koos kuskil käinud, on ta mulle pesemata autoga järele tulnud. Nüüd see lausa läigib. Koguni veljed säravad puhtusest.
Ta läks korterisse tagasi, istus kööki ja püüdis kõigele mingit mõistlikku seletust leida. Seletust millele? Ainus vaieldamatu fakt oli see, et Anna polnud kodus, kui Linda talle kokkulepitud ajal külla tuli. Selle põhjuseks ei saanud olla mingi arusaamatus. Anna ei võinud ka unustada. Seega ta valis kodus mitteolemise. Miski muu oli tähtsam. Kuid see muu ei nõudnud temalt auto kasutamist. Ta vajutas telefonivastaja käima. Sellel oli ainult tema enda pöördumine. Ta pilk liikus välisuksele. Keegi on ukse taga ja annab kella. See pole mina ega Sebra ega ka Anna ema. Kes on Anna teised sõbrad? Hetkel väidab ta, et tal pole alates aprillikuust elukaaslast. Siis viskas ta välja poisi, keda ma kunagi ei näinudki, kellegi härra Måns Perssoni, kes õppis Lundis elektromagneetikat, kuid kes osutus vähem usaldusväärseks, kui Anna oli arvanud. See tegi haiget, Anna rääkis sellest ja kordas sageli, et enne uue suhte alustamist kavatseb ta mõnda aega oodata.
Silmapilguks kandus Anna Linda mõtetes tagaplaanile ja ta mõtles endast. Ka temal oli olnud oma Måns Persson, kelle ta oma elust märtsi keskel välja lõi. Poisi nimi oli Ludwig ja omal kombel sobis see nimi talle nagu valatult – ta oli segu kõrgist keisrist ja saamatust operetiprintsist. Linda sai temaga tuttavaks ühes pubis, kus ta oli koos mõnede kursusekaaslastega, ja nad istusid tihedasti lähestikku, kaks seltskonda, mis olid sattunud kõrvuti laudadesse. Ludwig oli puhastustööline, ta juhtis prügiautot, nagu oleks see sportauto, ja tema meelest oli uhkus oma töö üle maailma kõige loomulikum asi. Lindat võlusid poisi vali naer, lõbusad silmad ja fakt, et too tema juttu ei katkestanud, vaid tõepoolest pingutas ja kuulas, ehkki lärm nende ümber oli kõrvulukustav.
Neil tekkis suhe ja Linda julges peaaegu uskuda, et on kõikide meeste hulgast leidnud selle õige. Kuid siis kuulis ta juhuslikult kellegi tuttava tuttava käest, et kogu tööst üle