Enne külma. Henning Mankell
Читать онлайн книгу.
osta. Isa kirjutas edasi, Linda luges: Põlev vasikas. Åkerblom. Selle järel telefoninumber. Isa lõpetas kõne ja riputas telefonitoru hargile. Linda istus uuesti tema vastu.
„„Põlev vasikas”. Mida see tähendab?”
„Seda imestan mina ka.”
Ta tõusis püsti.
„Ma pean välja minema.”
„Mis juhtus?”
Wallander jäi uksel kõhklevalt seisma. Silmapilgu pärast jõudis ta otsusele.
„Tule kaasa!”
„Sa oled algusest peale asjaga kursis olnud,” ütles ta, kui nad autos istusid. „Võid siis sama hästi ka järgnevat vaatama tulla.”
„Millele järgnevat?”
„Põlevate luikede loole.”
„Kas jälle sama asi?”
„Jah ja ei. Seekord pole tegemist lindudega. Aga nähtavasti on keegi hullumeelne laudast vasika välja lasknud, looma bensiiniga üle valanud ja põlema pannud. Talupidaja helistas politseisse. Patrullauto sõitis kohale. Aga ma palusin endale teada anda, kui midagi säärast uuesti juhtub. Kui sadist ja loomapiinaja taas midagi teeb. Mulle ei meeldi see asi.”
Linda teadis täpselt, millal isa mingit mõtet varjata tahab.
„Sa ei ütle, mida sa mõtled.”
„Ei.”
Wallander lõpetas järsult vestluse. Linda mõtles, miks isa teda üldse kaasa oli kutsunud.
Nad pöörasid peateelt kõrvale, sõitsid läbi öiselt inimtühja Rydsgårdi ja keerasid siis lõunasse, mere poole. Ühes teeotsas ootas politseiauto. Edasi sõitsid nad selle sabas. Peagi jõudsid nad Viki talu sillutisega õuele.
„Kes mina olen?” küsis Linda.
„Minu tütar,” vastas isa. „Kedagi ei huvita, et sa kaasas oled. Tingimusel, et sa ei teeskle olevat midagi rohkemat kui minu tütar. Näiteks politseinik.”
Nad tulid autost välja. Õues möllas tugev tuul. Kaks politseinikku tervitasid. Ühe nimi oli Wahlberg, teise nimi Ekman. Wahlbergil oli korralik külmetus ja Linda, kes kartis nakkust saada, tõmbas käe kiiresti tagasi. Ekman pilgutas lühinägelikke silmi. Ta sirutas Lindale käe ja naeratas.
„Ma arvasin, et sa alustad tööd alles paari nädala pärast.”
„Ta on mulle lihtsalt seltsiks,” ütles Wallander. „Mis siin juhtus?”
Nad läksid väravast sisse ja mööda autojälgi maja taha, kuhu hiljuti oli uus laut ehitatud. Talunik põlvitas suure virtsaaugu ääres surnud looma kõrval. Ta oli noor, umbes Linda vanune. Talunikud peaksid vanad olema, mõtles Linda. Ma ei kujuta üldse endaealisi talunikke ette.
Kurt Wallander sirutas tervituseks käe.
„Tomas Åkerblom.”
„See siin on minu tütar. Ta tuli minuga lihtsalt kaasa.”
Kui Tomas Åkerblom Linda poole vaatas, langes ta näole laudast paistev valgus. Linda nägi, et mehe silmad läikisid.
„Kes on selliseks asjaks võimeline,” ütles ta väriseva häälega. „Kes on selleks võimeline?”
Ta astus kõrvale, otsekui tõmbaks kohutaval installatsioonil nähtamatu eesriide eest. Linda oli tundnud kõrbenud liha lõhna. Nüüd nägi ta enda ees külili lamamas mustaks söestunud looma. Looma silm oli ära põlenud. Põlenud nahast tõusis ikka veel suitsu. Bensiinilõhn ajas südame pahaks. Ta astus sammu tagasi. Kurt Wallander silmitses teda tähelepanelikult. Linda raputas pead – ta ei hakka minestama. Isa noogutas ja vaatas seejärel ringi.
„Mis juhtus?” küsis ta.
Tomas Åkerblom hakkas jutustama. Tema hääl ähvardas iga hetk katkeda.
„Ma olin just magama jäänud. Ärkasin huilgamise peale. Algul mõtlesin, et see olin mina ise, vahel ma karjun unes. Hüppasin voodist välja. Siis taipasin, et kisa tuleb laudast. Loomad ammusid ja üks neist oli hädas. Tõmbasin kardina akna eest ära ja nägin tuld. Õunake põles, ehkki sel hetkel ma seda ju ei teadnud, nägin ainult, et üks mullikatest põleb. Loom tormas hooga vastu laudaseina, üle kogu keha leekides. Ma ei taibanud üldse midagi. Jooksin alla ja tõmbasin kummikud jalga. Siis oli loom juba maha kukkunud. Keha tõmbles krampides. Haarasin presendi ja püüdsin leeke kustutada. Aga selleks ajaks oli ta juba surnud. See oli kohutav. Ma mõtlesin: „See ei saa olla tõsi, keegi ei pane ju ometi looma põlema!””
Tomas Åkerblom jäi vait.
„Kas sa nägid midagi?” küsis Kurt Wallander.
„Ma rääkisin, mida ma nägin.”
„Sa ütlesid „keegi ei pane ju ometi looma põlema”. Miks sa seda ütlesid? See võis ju ka õnnetus olla?”
„Kuidas saaks mullikas ennast bensiiniga üle kallata ja põlema panna? Miks see peaks juhtuma? Ma pole elu seeski kuulnud, et mõni loom enesetapu teeks.”
„Seega pidi keegi teine seda tegema. Seda ma küsingi. Kas sa nägid mõnda inimest, kui kardina eest ära tõmbasid?”
Tomas Åkerblom mõtles enne vastamist järele. Linda püüdis isa mõttekäiku jälgida ja tema järgmist küsimust ette arvata.
„Ma nägin ainult põlevat looma.”
„Kas sul on mingit aimu, kes seda teha võis?”
„Hullumeelne inimene. Ainult hull võib midagi säärast teha.”
Kurt Wallander noogutas.
„Praegu me kaugemale ei jõua,” ütles ta. „Jäta loom siia. Kui valgeks on läinud, tuleme tagasi ja vaatame ringi.”
Nad läksid autode juurde.
„Ainult hullumeelne võib midagi sellist teha,” kordas Tomas Åkerblom.
Kurt Wallander ei vastanud. Linda nägi, et isa on väsinud, tema laup on kortsus ja ootamatult tundus ta vana. Paps on mures, mõtles ta. Kõigepealt luiged, kes võib-olla põlevad, seejärel Õunakese-nimeline mullikas, kes tõepoolest ära põleb.
Tundus, nagu oleks isa tema mõtteid lugenud. Käsi auto ukselingil, pöördus ta Tomas Åkerblomi poole.
„Õunake,” ütles ta. „Looma jaoks imelik nimi.”
„Ma mängisin noorena lauatennist. Osa vasikaid on nime saanud Rootsi kuulsate lauatennisemängijate järgi2. Mul on näiteks üks Waldneri-nimeline lihaveis.”
Kurt Wallander noogutas. Linda nägi, et isa naeratab. Ta teadis, et isale meeldivad originaalsed inimesed.
Nad sõitsid Ystadi tagasi.
„Mis sa arvad, millega siin tegemist on?” küsis Linda.
„Parimal juhul oleme lihtsalt sadistliku loomapiinajast hullu omale kaela peale saanud.”
„Parimal juhul?”
Wallander venitas vastusega.
„Halvemal juhul on see keegi, kes ei piirdu edaspidi ainult loomadega,” ütles ta lõpuks.
Linda sai tema mõttest aru. Aga ta mõistis ka, et praegu ei tasu rohkem küsimusi esitada.
8
Kui Linda hommikul ärkas, oli ta korteris üksi. Kell oli pool kaheksa. Ta ringutas ja mõtles, et ärkas ilmselt selle peale, kui isa välisukse kinni lõi. Isa paugutab uksega tarbetult kõvasti. Ta püüab olla range ega taha, et ma ilmaasjata voodis vedeleksin.
Ta tõusis üles ja tegi akna lahti. Päev oli selge, õues endiselt soe. Mõttest käisid läbi öised sündmused, suitsev loomakorjus ja isa ootamatult vanaks jäänud nägu. Mure varjund, mõtles ta. Isa suudab minu eest varjata peaaegu kõike, kuid mitte oma muresid.
Ta sõi, pani selga eelmise päeva
Õunake (Äpplet) – vihje lauatennise neljakordse maailmameistri Mikael Appelgreni hüüdnimele.