Üks talvenädal. Maeve Binchy
Читать онлайн книгу.
jälle, kuid vastust ei leia.”
Ta saatis pulmakingiks kalli klaasvaasi koos kaardiga, millel ta teatas, et tal on väga kahju, et ei saa ise kohal viibida.
Carmel mõistis teda.
„Peaksime laskma tal oodata, kuni ta on valmis. Kui laps sünnib, on ta siin nagu välk, ja siis me alles näitame talle, et sa oled tal tubli tegu.”
Pulmapäev ise läks paremini, kui nad olid julgenud loota. Nasey tuli Dublinist koos Riggeri nõo Dingoga.
Nasey püüdis siluda suhteid Hickeydega. Riggeri ema oleks kindlasti kohal, kui ta oleks saanud tulla, aga kahjuks ei tundnud ta ennast nii hästi, et seda reisi ette võtta. Ta saatis kõigile oma head soovid.
Chickyle ütles ta aga, et õde tõmbub neist ikka kaugemale ja kaugemale.
Poissi pole vaja närvi ajada ega talle sellest rääkida, aga näib, et Nuala tahab pojast üldse lahti öelda.
Preili Queenie oli pulmapeol imeliselt särav oma tumeroosas brokaatkleidis, mida ta oli viimati kandnud kolmkümmend viis aastat tagasi ja millele lisas võlu sobiv lilledega kaunistatud kübar. Chicky ostis endale elegantse tumesinisest siidist kleidi ja jaki. Ta muretses ka lihtsa õlgkübara ja kinnitas selle servale tumesiniseid ja valgeid siidlilli. Hickeydest oli näha, et nende rahalised pingutused tasusid end selles pulmas ära.
Chicky serveeris Kivitares lõunasöögiks hõrgu lambaprae ja nad olid valmistanud ise ka pulmatordi, mis ei jäänud milleski maha nendest, mida Hickeyd võisid olla näinud viietärnihotellides, kui nad üldse olid neis käinud. Mesinädalaid ei peetud; noorpaar tegi kõvasti tööd, ehitas kanaaedikuid ja uut lüpsilauta. Karjalaadalt oli juba ostetud kolm lehma ja need sõid väljadel. Kivitare hakkab külastajaid kostitama oma piimaga ning ka jogurti ja isegi mahevõiga. Teha oli väga palju.
Carmel aitas Chickyl valida magamistubade värve. Tal oli hea silm ja ta oli avastanud, kust hankida materjale. Ent ta võis mõningate sisekujundajate kallitesse nõuannetesse ja maitsesse suhtuda ka ülimalt küüniliselt.
„Ausalt, Chicky, nad ei tea midagi rohkem kui meie. Tegelikult vähemgi, sest sina mäletad veel, milline see maja kunagi oli. Tahavad lihtsalt sellele paigale oma pitseri peale panna.”
Aga Chicky ütles, et nii palju on juba kulutatud ja sisekujundaja tasu eriti enam midagi ei muuda. Vähemalt saavad nad teada, kas liiguvad õiges suunas.
Chicky õetütar Orla ei olnud selles päris kindel, kuid nõustus. Las sisekujundajad proovivad selle kallal ka oma jõudu. Orla oligi pärast veelkordset jutuajamist Chickyga Londonist tagasi tulnud. Mõni nädal tagasi oli ta end lõplikult sidunud Chicky meeskonnaga.
„Ma poleks pidanud Stoneybridge’i kohe tagasi tulema,” oli Orla öelnud, „mitte pärast Londonit, mu ema ajab mu päris hulluks. Chicky, kas ma võiksin elada siin sinu juures Kivihäärberis? Ruumi on ju küllalt.”
„Ei, olen minevikus piisavalt oma perekonda pahandanud. Ma ei kavatse lasta ennast süüdistada sinu röövimises. Mine ilusasti koju ja maga oma ema majas.”
„Ma ei saa seda teha. Ta on kogu aeg mu kallal. Miks mina pole kihlunud pankuriga nagu Brigid O’Hara? Mis ma ometi seal Londonis tegin, et ei leidnud endale mõnd tohmakat rikkurist poissi, nagu see Brigidil õnnestus?”
„Mina aga ei taha, et Kathleen mind ründama hakkaks. Pea vastu, Orla. Ja kui sa tõesti otsustad siia minu juurde tööle tulla, siis leiame sulle ka elukoha. Siin on neid lagunevaid maju külluses. Võime ühe neist korda teha.”
„Sellest tuleb siis aru saada nii, et pean igavesti Stoneybridge’i jääma.”
„Sa ei pea jääma. Võime hiljem selle maja ju alati välja üürida või ka maha müüa. Õpetaksin sind kenasti välja. Ja kui ükskord lõpuni jõuame, hakkad nii hästi süüa tegema, et sa ei oska seda uneski näha. Ära siia majja küll kipu. Sul peab olema võimalus pärast tööpäeva lõppu kõik endalt maha raputada.”
„Oled imeinimene, tõesti oled.”
„Ei ole, olen lihtsalt väga kogenud,” oli Chicky öelnud ja asi oli otsustatud. Rigger ja Carmel, soovides end kõigi silmis tõestada, töötasid kogu ärkvelolekuaja, et oma plaane teoks teha. Rigger kavatses hakata vedama kaubatellimusi kaugetesse Rocky Ridge’i ümbruses asuvatesse farmidesse, aga Carmel hoiatas, et ta nõod, kes peavad seal kohalikke toidukauplusi, paneksid seda pahaks ja kuulutaksid, et Rigger ja Carmel tahavad neil leivapala suust võtta. Selle asemel hakkasid nad tegema marmelaadi ja keediseid ning otsisid välja pilkupüüdvad väikesed purgid, millele maalisid peale Kivitare pildi.
Nagu Chicky, nii pidid ka nemad otsima sellise äritegemise viisi, mis ei kahjustaks poepidajaid, kes said oma elatise ümbritsevast piirkonnast. Nad peavad katsetama uue teenindusliigiga, mitte asendama juba olemasolevaid.
Peagi hakkasid hotellid ja turistipoed neilt hoidiseid ostma ning küsisid juurdegi.
Carmel leidis vanu kokaraamatuid ja õppis tegema chutney’t ehk tšatnit, marinaade ja eriti toitvat Iiri sambla pudingit, mille ta valmistas kohalikust punakaspruunist söödavast mererohust, mida meri uhub nende randadesse. Chickyle meenus, et kui ta noor oli, siis tehti seda maitsetu piimapudingina, aga Carmeli oma oli hoopis teistsugune. Munade, sidruni ja suhkru lisamisega muutus see õhuliseks nagu sulg, iseäranis siis, kui ta serveeris seda vahukoorega, millele oli lisatud Iiri viskit.
Preili Queenie oli väga huvitatud peagi sündivast beebist, ning tema oli esimene, kes siis, kui Carmel ja Rigger tulid vapustatuna haiglast, kuulis uudist, et nad saavad mitte ühe lapse, vaid kaksikud.
Walesist pärit doktor Dai Morgan, kes oli juba peaaegu kolmkümmend aastat tagasi valinud oma asukohaks Stoneybridge’i, tundis nende üle heameelt.
„Kahekordne rõõm ainult poole pingutusega,” ütles ta kahele noorele inimesele, kes ei suutnud uudist kuidagi omaks võtta.
„Kui suurepärane! Valmis perekond kõigest ühe käiguga, ja nad on teineteisele heaks seltsiks.” Preili Queenie plaksutas käsi.
Täpselt seda oligi Riggeril ja Carmelil vaja kuulda pärast nende oma reaktsiooni, et juba ühe lapsega on üsna raske toime tulla, mis siis veel kahest rääkida.
Raske oli veenda Carmelit vähem raheldama, aga omavahel said nad siiski hakkama sellega, et ta hakkas pidama laste sündi esmatähtsaks.
Nädalad möödusid aeglaselt. Carmelil oli kohver pakitud ja valmis pandud. Rigger hüppas üles iga kord isegi siis, kui Carmel ainult sügavalt hingas.
See juhtus keset ööd. Rigger säilitas rahu. Ta helistas doktor Morganile, kes käskis kohe Chicky üles äratada ja lasta tal asjad valmis panna. Paistis, et haiglasse minek on juba liiga hiljaks jäänud. Ta on kümne minuti pärast kohal. Ja ta oligi Kivitare ukselävel, enne kui teised arugi said, mis toimuma hakkab.
Chicky oli ka kahe käterätikuga kohal ja kontrollis sedavõrd oma tundeid, et rahustas teisedki maha. Väike tüdruk ja poiss tulid ilmale ja olid Carmeli kätel juba tublisti enne koitu.
Kui preili Queenie tuli hommikust sööma, leidis ta Chicky ja doktor Dai kohvi kõrvale brändit rüüpamas.
„Jäin sellest kõigest ilma,” kurtis ta pettunult.
„Võite poole tunni pärast minna neid vaatama. Praegu on seal õde. Neil on kõik hästi,” seletas arst.
„Tänatud olgu hea Jumal. Nüüd arvan küll, et peaksin ka laste sünni tähistamiseks väikese brändi võtma.”
Kogu päev käisid nad sisse ja välja, et aga vastsündinuid näha.
Preili Queenie täheldas juba sarnaseid perekonnajooni, kuigi lapsed olid kõigest mõne tunni vanused. Väike poiss olevat Riggeri moodi, tüdrukul on Carmeli silmad. Ta tahtis hirmsasti teada, mis nad nimeks saavad.
Chicky oli just ütlemas, et vanemad vajavad tõenäoliselt selleks aega, aga ei, neil olid nimed juba valmis. Poiss on Carmeli isa järgi Macken ja tüdruk saab nimeks Rosemary. Ehk võib-olla Rosie.
„Kust sa selle nime said,” uuris Chicky.
„See