Üks talvenädal. Maeve Binchy
Читать онлайн книгу.
perekonnaga Berkshire’is. Pulmad pidid toimuma Stoneybridge’is.
„Kui kahju, et Chicky hotell selleks ajaks valmis ei saa ega tööta. Oleks tore, kui Farrellid selle pulmadeks oma käsutusse saaksid. Neid vapustaks Stoneybridge,” ütles Brigid.
„Ma juba pooleldi mõtlesin, et lähen sinna tagasi” ütles Orla äkki.
„Sa ei räägi seda ometi tõsiselt?” Brigid oli šokeeritud. „Mõtle, kui raske oli sealt kõigepealt üldse välja saada.”
„Ma ei tea… see on ainult üks mõte.”
„Noh, heida see kohe peast välja.” Brigid oli väga otsusekindel. „Ei lähe kahtkümmet minutitki, kui püüad kas või neljakäpukil sealt jälle välja saada. Ja kus sa tööd saad, jumala pärast? Kudumisvabrikus või?”
„Ei, võiksin minna Chicky juurde.”
„Kogu see tema ettevõtmine on määratud nurjumisele, seda ma sulle ütlen. Kaht hooaega ta vastu ei pea. Siis peab ta selle ära müüma ja muidugi kaotab pataka raha. Kõik teavad seda.”
„Chicky küll ei tea. Mina ka ei tea. Ainult sinu onud ajavad sellist juttu, sest nad tahtsid selle ise ära osta.”
„Ma ei kavatse oma pruutneitsiga kaklema hakata,” sõnas Brigid.
„Tõota mulle, et sa ei pea silmas kahvaturoosat tafti,” palus Orla ja nende vahel oli jälle rahu. Kui välja arvata see, et Orla ei suutnud kuidagi uskuda, kuidas võib küll keegi tahta abielluda Foxy Farrelliga.
Nagu sageli muutuste puhul, kirjutas Orla ka nüüd preili Dalyle ja küsis nõu.
„Kas ma hakkan hulluks minema, et tahan minna tagasi Stoneybridge’i? Või on see lihtsalt vahetu reaktsioon Brigidi otsusele abielluda selle idioodiga? Kas elu oli nii tüütult karm, kui teie seal olite?”
Preili Daly kirjutas vastu.
Mulle meeldis see töö. Te olite toredad lapsed seal koolis. Jumaldasin seda paika. Mõtlen sellele hea meelega tagasi. Siin olen ma mägedes. On väga ilus ja saan ka mere äärde sõita, aga see ei ole sama, mis oli Stoneybridge, kus meri oli otse su jalgade ees. Miks ei võiks sa proovida ühe aasta seal olla? Ütle oma tädile, et sa ei taha veel eluks ajaks teenistusse jääda. Tänan sind, et sa Shane’i kohta midagi ei küsinud. Ta on praegu natuke aega siit eemal millegi hoopis huvitavamaga, kui seda olen mina, aga ta tuleb tagasi. Ja ma võtan ta tagasi. See naljakas vana maailm. Kui sa sellest kord aru hakkad saama, oled ise juba poolel teel sinna.
Orla kontoris olid James ja Simon viimasel ajal väga napisõnalised. Äri ei läinud hästi. Majandustegevus oli loid, poliitikute jutt ei tähendanud midagi. Nemad teadsid. Ei reserveeritud enam näitusebokse nii nagu varem. Kaubalaadad olid väiksemad kui eelmisel aastal. Väljavaated olid kohutavad. Nad panid kõik oma lootused Marty Greenile, kes oli väga kõva käsi konverentside korraldajana. Mulje avaldamiseks otsustati korraldada talle kontoris väikesed dringid.
„Küsi sellelt oma seksikalt punapäiselt sõbrannalt, kas ta ehk tuleks meile siia tausta ehteks,” tegi James ettepaneku.
„Brigid kihlus just äsja. Ta ei soovi enam olla tüdruk, kes jookseb peolt peole.”
„Noh, ütle talle, et toogu siis oma peigmees ka lagedale. On too ikka esinduslik ja kõik see muu?”
„Oled hullem kui minu ema ja tema ema kokku. Väga esinduslik, rikas kui kröösus,” seletas Orla.
Brigid ja Foxy arvasid, et küllap saab nalja, ja tulidki kõrgvormis kohale. Marty Green oli nendest kõigist vaimustatud ning näis, et äriidee võtab jumet. Mõistagi oli mees eriti huvitatud Orlast, kes oli ennast viimase peal üles löönud: ta kandis erepunast kleiti, mille oli leidnud kasutatud rõivaste kauplusest, ja tõeliselt kalleid punase-mustakirjusid läikivaid kõrge kontsaga kingi. Ta pakkus ringi valget veini ja kandikult tillukesi tikuvõileibu.
„Need on väga head,” tähendas Marty Green hindavalt, „kes on teie toitlustaja?”
„Ooh, tegin need ise,” naeratas talle Orla.
„Tõesti? Nii et polegi lihtsalt ilus näoke?” Mehele näis see muljet avaldavat, ja selleks see vastuvõtt mõeldud ju oligi. Ent Orla tundis, et Marty Green on pigem temast huvitatud ja mitte niivõrd firmast.
„See on teist väga kena, härra Green, aga mind ei palgatud siia tikuvõileibu tegema ja naeratama. Me kõik töötame väga kõvasti ning nagu James ja Simon ütlesid, on see ennast ka ära tasunud. Me tunneme turgu ja kogu olukorda väga hästi. Hea, et on tekkinud võimalus teile sellest isiklikult rääkida.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.