Üks talvenädal. Maeve Binchy
Читать онлайн книгу.
olema.
Rigger
Rigger ei teadnud midagi oma isast temast ei räägitud mitte kunagi. Ta ema Nuala ei teadnud ka ise õieti midagi. Esiteks töötas ta kõvasti ja rääkis üldse vähe oma elust Lääne-Iirimaal tolles väikeses kohas, mille nimeks oli Stoneybridge. Rigger teadis, et ta oli töötanud teenijana ühes suures majas kolme vana daami juures, keda kõik tundsid preilide Sheedydena, aga ema ei tahtnud kunagi ei sellest ega ka oma sealsest perekonnast rääkida.
Rigger kehitas õlgu. Täiskasvanutest on igatahes võimatu aru saada.
Nualal polnud kunagi olnud midagi, mis oleks olnud päris tema oma. Ta oli perekonnas kõige noorem, nii et kõik ta riided olid juba teiste kantud. Raha luksusasjade jaoks ei olnud, isegi mitte esimese armulaua kleidiks. Kui ta sai viieteistkümneseks, leidis ta endale töö preilide Sheedyde Kivihäärberis. Väga kenad naised olid need daamid, kõik kolm.
Töö oli raske: kivipõrandad ja puust lauad puhtaks küürida, vana mööbel läikima hõõruda. Tal oli seal väike toake, kus oli tilluke raudvoodi. Ja see oli tema oma ning seda oli palju rohkem, kui tal kodus oli olnud. Preilidel Sheedydel polnud pennigi hinge taga, nii et niiskuse ja leketega oli rohkesti rabelemist ning kunagi polnud piisavalt raha, et majale korralikku kütet sisse panna või seda värvkattega värskendada mõlemat oleks hädasti vaja olnud. Nad sõid väga vähe, nagu väikesed varblased laua ääres. Aga sellega oli Nuala harjunud.
Ta vaatas neid ja imestas: igaühel pidi olema rõngas salvrätik, ja kõlas ka väike gong, mis kuulutas söögiaja algust. Nagu osaleksid nad näitemängus.
Mõnikord küsitles preili Queenie Nualat ta austajate kohta, aga teised õed tegid kohe „tst”, nagu poleks see sobiv teema teenijatüdrukuga arutamiseks.
Ega seal polnudki palju midagi arutada. Stoneybridge’i ümbruskonnas oli väga vähe sobivaid kavalere. Peaaegu kõik noormehed, keda ta vennad teadsid, olid läinud kas Inglismaale või Ameerikasse tööd otsima. Ja Nualat ei peetud O’Harade või mõne teise selle kandi suure perekonna jaoks küllalt heaks. Ta lootis, et kohtab mõnd suvekülalist, kes temasse armub, nagu see juhtus Chickyga, ja kes ei hooli, et ta kuulub teenijate hulka.
Ta kohtas tõepoolest suvekülalist, kelle nimi oli Drew. See oli lühend Andrew’st. Poiss oli O’Harade sõber ja nad ajasid rannas palli taga. Nuala istus, vaadates pilkupüüdvates ujumistrikoodes tüdrukuid. Küll võib ikka olla tore, kui saad minna linna ja osta selliseid asju, ning veel ilusaid kirjusid korve ja kirevaid rannalinasid.
Drew tuli tema juurde ja kutsus ta mängima. Nädala pärast oli Nuala temasse armunud. Kahe nädala pärast said neist armastajad. See kõik oli nii loomulik ja normaalne. Nuala ei saanud aru, miks tema ise ja teised tüdrukud olid koolis aina itsitanud sellest rääkides. Drew ütles, et ta jumaldab teda ja et ta hakkab talle iga päev kirjutama, kui ta tagasi Dublinisse läheb.
Ta kirjutas kõigest üks kord ja ütles, et see oli olnud imeline suvi ning et ta ei unusta Nualat kunagi. Oma aadressi ta ei andnud. Nuala ei uurinud ka O’Haradelt, kuidas teda leida. Isegi siis mitte, kui ta sai aru, et ta päevad on hilinenud ja tõenäoliselt ootab ta last.
Kui oli kindel, et see on tõsi, läks ta paanikasse ega teadnud, mida teha. See purustaks ta ema südame. Nuala ei olnud iialgi oma elus ennast nii üksildasena tundnud.
Ta otsustas rääkida sellest preilidele Sheedydele.
Ta ootas, kuni oli laua koristanud ja pesnud nende väheldase õhtusöögi nõud, enne kui oma looga alustas. Nuala vaatas köögi kivipõrandale, et ei peaks nende pilkudele vastama, ja selgitas, mis oli juhtunud.
Õed Sheedyd olid šokeeritud. Nad leidsid vaevalt sõnu väljendamaks õudust, et niisugune asi võis juhtuda Nualaga just nende katuse all.
„Mis pagana pihta sa nüüd teha kavatsed?” küsis preili Queenie pisarsilmil.
Preili Jessica ja preili Beatrice ei olnud nii kaastundlikud, kuid ei suutnud samuti mingit lahendust soovitada.
Mida oli Nuala neilt lootnud? Et nad paluvad tal laps seal nende juures üles kasvatada? Ütlevad, et laps majas sunniks neid ennast jälle noorena tundma?
Ei, nii palju ta ei lootnud, kuid ta tahtis kindlustunnet, raasukestki lootust, et maailm veel sellega tema jaoks ei lõpe.
Nad ütlesid, et uurivad järele. Nad olid kuulnud ühest kohast, kus ta võiks elada seni, kuni laps on sündinud ja adopteerimiseks ära antud.
„Oh, ma ei kavatse last ära anda,” ütles Nuala.
„Aga sa ei saa ju teda ka enda juures pidada, Nuala,” seletas preili Queenie.
„Mul pole kunagi varem olnud midagi päris oma, välja arvatud see tuba, mille te mulle andsite, ja mu voodi siin.”
Õed vaatasid üksteisele otsa. Tüdruk ei paistnud ikka veel aru saavat, mida ta enda kanda võtab. Vastutuse, sekelduse, häbi.
„Praegu on 1990ndad aastad,” lausus Nuala, „pole enam pime ajastu.”
„Jah, aga isa Johnson on ikkagi isa Johnson,” tähendas preili Queenie.
„Kas see jutuks olnud noormees vahest ehk… ?” alustas preili Jessica kõhklevalt.
„Ja kui ta on O’Harade sõber ja oleks aumees ning täidaks oma kohust…” toetas preili Beatrice.
„Ei, seda ta ei tee. Ta kirjutas, et hüvasti jätta; see olevat olnud imeline suvi.”
„Ja minagi olen kindel, et seda see oli, mu kallis,” kudrutas preili Queenie lahkelt, märkamata teiste laitvaid pilke.
„Ma ei saa oma vanematele öelda,” lausus Nuala.
„Niisiis, me viime su nii ruttu kui võimalik Dublinisse. Nemad seal teavad, mida teha.” Preili Jessica tahtis, et ta nende lävelt kiiresti kaoks.
„Mina teen järelepärimisi.” Preili Beatrice oli õdedest see, kellel oli sidemeid.
Nuala kõige vanem vend Nasey elas juba Dublinis. Ta oli perekonnas isemoodi väga vaikne, hoidis kõik endale, nagu nad alati ohates ütlesid. Tal oli lihakaupluses töökoht ja paistis, et ta on ennast sisse seadnud.
Ta oli poissmees ja tal oli päris oma korter, aga ta ei olnud selline, kellelt Nuala oleks võinud tuge leida. Vend oli olnud kodunt ära juba liiga kaua, et tüdrukut tunda või temast hoolida. Nualal oli hädaolukorraks küll muidugi tema aadress, aga ta ei kavatsenud vennaga ühendust võtta.
Sheedyd olid leidnud Nualale elamiskoha. See oli ühiselamu, kus oli mitu teistki rasedat tüdrukut.
Osal neist oli kaubahallis või koristusfirmas töökoht. Nuala oli raske tööga harjunud ja leidis, et siin on isegi väga kerge, võrreldes kogu selle tirimise ja tassimisega Kivihäärberis. Ta sai tihti tööotsi juttude peale: inimesed rääkisid üksteisele, et ta on väga meeldiv ja et miski pole talle ülearu tülikas. Ta hoidis piisavalt kokku, et saaks üürida toa endale ja lapsele, kui see kord sünnib.
Ta kirjutas koju perekonnale, jutustas neile Dublinist ja inimestest, kelle juures ta töötab, aga sünnitusmaja külastusi ei maininud. Sheedy daamidele kirjutas ta aga tõtt ja teatas neile viimaks ka uudist, et Richard Anthony tuli ilmale, kaaludes kuus ja pool naela, ning oli igati täiuslik lapsuke. Nad saatsid talle viienaelase rahatähe, et omalt poolt aidata, ja preili Queenie lähetas ka ristimiskleidi.
Richard Anthonyl oli see seljas ristimisel, mis leidis aset Liffey jõe ääres paiknevas kirikus, kus tookord anti nimi kuueteistkümnele vastsündinule.
„Kui kahju, et sul pole selle sündmuse juures su perekonda,” kirjutas preili Queenie. „Võib-olla oleks su vennal hea meel sind näha ja ka uue õepojaga tutvust teha.”
Nuala kahtles selles. Nasey oli alati kõrvale hoidunud ja jäänud seega kaugeks, nagu ta mäletas.
„Ootan, kuni temast saab väike inimene, küll ma siis neid tutvustan,” ütles ta.
Nuala pidi nüüd hankima selliseid tööotsi, mis lubaksid tal last kaasa võtta. Esialgu ei olnud see sugugi