Valejälg. Henning Mankell
Читать онлайн книгу.
ta pole ehk huvitatud ajalehe tellimisest. Ta oli juba kööki tagasi pöördumas, kui tuli veel üks teade. „Siin Baiba. Ma sõidan mõneks päevaks Tallinna. Olen tagasi laupäeval.” Otsemaid valdas teda äge armukadedus, mida ta ei suutnud talitseda. Milleks ta pidi Tallinna sõitma? Kui nad viimati rääkisid, polnud ta selle kohta sõnagi öelnud. Ta läks kööki, kallas endale tassi kohvi ja helistas siis Riiga, kuigi teadis, et naine kindlasti alles magab. Ent kutsungid läksid pärale, ilma et keegi oleks vastanud. Wallander helistas veel korra, tulemus jäi samaks. Rahutus kasvas. Vaevalt küll võis naine juba kell viis hommikul olla Tallinna sõitnud. Miks teda kodus polnud? Või kui ta kodus oli, siis miks ta ei vastanud? Wallander võttis kohvitassi kätte, avas Mariagatani poole avaneva rõduukse ning istus ainsale toolile, mille jaoks rõdul ruumi jätkus. Jälle viskles too tüdruk rapsipõllul. Lühikese viivu jooksul paistis talle, et tüdruk sarnanes Baibaga. Ta sundis ennast mõtlema, et tema armukadedus oli alusetu. Tal polnud selleks õigustki, kuna nad olid omavahel kokku leppinud mitte koormata oma hapraid suhteid tarbetute truudusevannetega. Ta tuletas meelde, kuidas nad olid jõululaupäeval hilisööni istunud ja rääkinud, mida nad tegelikult teineteiselt ootavad. Kõige parema meelega oleks Wallander tahtnud seda, et nad oleksid abiellunud. Ent kui naine tegi juttu oma vabadusevajadusest, oli ta sellega kohe nõusse jäänud. Et mitte naist kaotada, oli ta valmis temaga kõiges nõustuma.
Ehkki oli alles varajane hommikutund, oli õhus juba soojust. Taevas oli selge ja sinine. Ta jõi aeglaste lonksudega oma kohvi ning püüdis mitte mõelda tüdrukule, kes oli ennast keset kollendavat rapsi ära põletanud. Kui kohv otsa sai, läks ta tagasi magamistuppa ja otsis tükk aega kapis, kuni tal õnnestus leida puhas särk. Enne vannituppa minekut korjas ta kokku kõik mööda korterit laiali pillatud musta pesu. Sellest sai suur kuhi elutoa keskele. Ta kavatses juba samal päeval pesemisaja kinni panna.
Kell oli kolmveerand kuus, kui ta korterist lahkus ja tänavale astus. Istunud autosse, tuli talle meelde, et peab hiljemalt juunikuu viimasel päeval ülevaatusel ära käima. Siis keeras ta Regementsgatanile ja hiljem Österledenile. Ilma ette kavatsemata sõitis ta linnast välja ning peatus Kronoholmsvägenil Uue kalmistu juures. Tuli autost välja ning jalutas pikkamööda madalate hauakivide ridade vahel. Siin kui seal hakkas talle silma mõni nimi, mida ta arvas ähmaselt ära tundvat. Tabades omaenda sünniaastat, pööras ta pilgu kähku kõrvale. Mõned sinistes tööriietes noorukid tõstsid veorollerilt maha muruniidukit. Ta jõudis mälestussallu ja istus pingile. Ta polnud siin käinud tollest tuulisest sügispäevast peale, kui nad nelja aasta eest olid siin Rydbergi tuha laiali puistanud. Tookord olid kohal olnud Björk ja mõned Rydbergi kauged tundmatud sugulased. Palju kordi oli ta kavatsenud siia tagasi tulla. Aga see polnud kunagi varem teoks saanud.
Hauakivi olnuks lihtsam, mõtles ta. Sisseraiutud Rydbergi nimega. See olnuks punkt, mille ümber ma saanuksin koondada mälupilte. Selles salus siin, kus nähtamatult lehvivad ringi surnute hinged, ma teda üles ei leia.
Ta avastas, et suudab üksnes vaevaliselt meenutada, kuidas Rydberg päriselt välja nägi. Ta hakkab ka minus surema, mõtles ta. Varsti on ka mälestus mullaks saanud.
Wallander ajas ennast äkilise ebameeldivustundega jalule. Põlev tüdruk heitles lakkamatult ta mõtetes. Ta sõitis otseteed politseimajja, läks oma töötuppa ja sulges ukse. Kella poole kaheksaks sundis ta ennast lõpetama juurdluskokkuvõtet varastatud autode kohta, mille ta pidi Svedbergile üle andma. Ta tõstis kaustad põrandale, et lauda täiesti puhtaks saada.
Wallander kergitas kirjutusalust, et näha, kas ta pole mingeid märkmepabereid sinna alla unustanud. Leidis hoopiski mitme kuu vanuse kiirloto pileti. Nühkis numbrid joonlauaservaga lahti ning nägi, et oli võitnud 25 krooni. Koridorist kostis Martinssoni hääl, kohe seejärel ka Ann-Britt Höglundi oma. Wallander naaldus toolileenile, tõstis jalad kirjutuslauale ja sulges silmad. Kui ta virgus, oli säärelihasesse löönud kramp. Ta oli maganud kõige rohkem kümme minutit. Samal hetkel helises telefon. Toru tõstnud, kuulis ta, et see oli Per Åkeson prokuratuurist. Nad teretasid ja vahetasid mõne sõna ilma kohta. Pikkade koos töötatud aastate jooksul oli nende vahel ajapikku tekkinud midagi niisugust, mida kumbki neist kunagi ei nimetanud, ent mille kohta nad mõlemad teadsid, et see on sõprus. Juhtus tihtipeale, et nad jäid eriarvamusele, kas kellegi vahi alla võtmine oli motiveeritud või arestipikendus põhjendatud. Ent oli veel midagi muudki, oli sügavamale ulatuv vastastikune usaldus, kuigi nad eraviisiliselt peaaegu kunagi ei suhelnud.
„Lugesin hommikulehest ühe tüdruku kohta, kes oli Marsvinsholmi lähedal põllul ennast ära põletanud. On see midagi minu jaoks?” küsis Per Åkeson.
„See oli enesetapp,” vastas Wallander. „Kui välja arvata üks vana Salomonssoni-nimeline talumees, olin mina ainsaks tunnistajaks kogu selle loo juures.”
„Mida sina seal tegid, taeva päralt?”
„Salomonsson helistas. Normaalselt võttes oleks patrullauto pidanud välja sõitma. Aga nad olid kõik kinni.”
„See tüdruk ei pakkunud vist kuigi ilusat vaatepilti.”
„Asi oli veel palju hullem. Meil tuleb keskenduda katsetele kindlaks teha, kes ta oli. Oletan, et keskjaamas on juba hakanud kõnesid sisse tulema. Murelikud inimesed pärivad oma kaotsiläinud omaste järele.”
„Nii et sul pole mingeid kahtlustusi kuriteo asjus?”
Wallander ei saanud ise ka aru, miks ta vastuse juures äkitselt kõhklema lõi.
„Ei,” lausus ta siis. „Vaevalt on võimalik veel ilmselgemalt endalt elu võtta.”
„Sa ei tundu just veendunud olevat?”
„Magasin öösel halvasti. See oli nii, nagu sa ütlesid: õudne elamus.”
Torus jäi vaikseks. Wallander mõistis, et Per Åkeson tahab veel millestki rääkida.
„On veel üks põhjus, miks ma sulle helistan,” ütles Per. „Aga see jääb meie vahele.”
„Ma pole harilikult eriti suur lobamokk.”
„Kas sa mäletad, et ma rääkisin mõne aasta eest oma tahtmisest teha midagi muud? Enne kui hilja, enne kui ma liiga vanaks saan.”
Wallander mõtles järele.
„Mulle tuleb meelde, et sa rääkisid põgenikest ja ÜRO-st. Oli see Sudaan?”
„Uganda. Ma saingi pakkumise. Mille olen otsustanud vastu võtta. Saan septembrist alates aastaks teenistusest vabaks.”
„Mis su naine ütleb?”
„Sellepärast ma sulle helistangi. Saamaks moraalset toetust. Ma pole temaga veel rääkinud.”
„Kas oled kavatsenud ta kaasa võtta?” „Ei.”
„Siis kipun ma küll arvama, et see üllatab teda.”
„On sul mõni hea idee, kuidas ma talle seda peaksin esitama?”
„Kahjuks mitte. Aga ma arvan, et sa teed õigesti. Elu ei pea piirduma sellega, et sa inimesi vangi paned.”
„Eks ma räägin sulle, kuidas mul läheb.”
Nad olid juba kõnet lõpetamas, kui Wallander taipas veel midagi küsida.
„Kas see tähendab, et Anette Brolin tuleb jälle sinu asetäitjaks?”
„Ta on leeri vahetanud ja töötab nüüd Stockholmis advokaadina,” kostis Per Åkeson. „Muide, kas sa polnud temast päris sisse võetud?”
„Ei,” vastas Wallander. „Ma niisama küsisin.”
Ta pani toru ära. Täie raskusega vajus talle peale ootamatu kadedustunne. Ta oleks meelsasti ise Ugandasse sõitnud. Ja teinud midagi hoopis muud. Polnud midagi hullemat, kui näha noort inimest bensiinist läbiimbunud tõrvikuna elust lahkumas. Ta kadestas Per Åkesoni, kes polnud oma väljamurdmissoovis sõnadega piirdunud.
Rõõm eelseisvast päevast oli läinud. Ta astus akna juurde ja vaatas välja tänavale. Rohi vana veetorni juures oli väga roheline. Wallander mõtles läinud aastale, mil ta oli viibinud pikalt haiguslehel pärast seda, kui oli tapnud inimese. Nüüd küsis ta endalt,