Valejälg. Henning Mankell
Читать онлайн книгу.
kööki kaasa. Ann-Britt Höglund läks ja rääkis Peter Edleriga. Tuli oli hakanud juba vaibuma. Tagasi tulles ütles ta, et veidi aja pärast on kõik möödas.
„Raps põleb kiiresti,” lausus ta. „Lisaks on põld niiske. Eile tuli vihma.”
„Ta oli noor,” ütles Wallander, „mustade juuste ja tõmmu jumega. Seljas oli tal kollane tuulepluus. Ma usun, tal olid jalas teksad. Jalgade kohta ma ei tea midagi. Ja ta oli hirmul.”
„Mille ees ta hirmul oli?” küsis Martinsson.
Wallander mõtles järele, enne kui vastas.
„Ta kartis mind,” vastas ta seejärel. „Ma ei ole päris kindel, aga mulle paistis, et ta hakkas veelgi rohkem kartma, kui ma hüüdsin, et olen politseist ja et ta peab paigale jääma. Mida ta peale selle veel kartis, seda ma loomulikult ei tea.”
„Niisiis sai ta aru, mis sa ütlesid?”
„Igal juhul sai ta aru sõnast politsei. Selles olen ma kindel.”
Nüüd oli tulest järele jäänud veel ainult paks suits.
„Ega seal põllu peal kedagi teist ei olnud?” küsis Ann-Britt Höglund. „Oled sa kindel, et ta oli üksi?”
„Ei ole,” vastas Wallander. „Kindel ma selles ei ole. Aga mina ei näinud kedagi teist peale tema.”
Nad seisid vaikides ja mõtlesid öeldu üle järele.
Kes ta oli, mõtles Wallander. Kust ta tuli? Miks ta ennast põlema süütas? Kui ta ka surra tahtis, siis milleks ennast piinata?
Hansson tuli välja majast, kus ta oli Salomonssoniga vestelnud.
„Meil peaks olema nagu USA-s,” sõnas ta. „Peaks olema mentooli, mida nina alla tõmmata. Ptüi, kurat, kuidas seal sees haises. Vanamehed ei tohiks oma naistest kauemaks elama jääda.”
„Palu mõnda kiirabimeest temaga rääkida ja küsida, kuidas ta ennast tunneb,” ütles Wallander. „Ta sai ilmselt šoki.”
Martinsson läks seda edasi ütlema. Peter Edler võttis kiivri peast ja astus Wallanderi kõrvale.
„Varsti on läbi,” ütles ta. „Aga ma jätan ööseks ühe auto siia.”
„Millal me põllule võime minna?” küsis Wallander.
„Umbes tunni aja pärast. Suits püsib veel mõnda aega. Aga muld on juba jahtuma hakanud.”
Wallander viis Peter Edleri teistest veidi eemale.
„Mis ma sealt eest leian?” küsis ta. „Ta kallas enda peale tühjaks viieliitrise bensiininõu. Ja et kõik tema ümber põlema lahvatas, pidi ta olema juba varem veelgi rohkem bensiini maha kallanud.”
„Ilus see pilt küll ei ole,” vastas Edler ausalt. „Seal on veel üsnagi palju järel.”
Wallander ei öelnud rohkem midagi. Ta pöördus Hanssoni poole.
„Kuidas me seda asja ka ei vaataks, me teame, et see oli enesetapp,” ütles Hansson. „Meil on olemas parim tunnistaja, keda tahta võiks: politseinik.”
„Mis Salomonsson ütles?”
„Ta polnud seda naist iialgi näinud, enne kui see kella viie paiku hommikul välja ilmus. Pole vähimatki põhjust arvata, et ta tõtt ei räägi.”
„Teisisõnu, me ei tea, kes ta on,” lausus Wallander. „Ja me ei tea ka, mille eest ta põgenes.”
Hansson vaatas teda üllatunult.
„Miks ta põgenema pidi?” küsis ta.
„Ta oli hirmul,” kostis Wallander. „Ta peitis ennast rapsipõllul. Ja kui siis tuli politsei, pidas ta paremaks endale tuli otsa pista.”
„Me ei tea midagi sellest, mis ta mõtles,” väitis Hansson. „See võib olla sinu kujutlus, et ta oli hirmul.”
„Ei ole,” ütles Wallander. „Ma olen elus küllalt hirmu näinud, et teada, mismoodi see välja paistab.”
Üks kiirabiarstidest tuli nende juurde.
„Me võtame taadi haiglasse kaasa,” sõnas ta. „Ta paistab olevat üsna kehvas seisus.”
Wallander noogutas.
Kohe seejärel saabus ekspertiisiauto. Wallander püüdis kätte näidata, kuspool suitsu sees peaks laip olema.
„Vahest sa peaksid koju sõitma,” arvas Ann-Britt Höglund. „Sa oled täna õhtul juba küllalt paljut nägema pidanud.”
„Ei,” vastas Wallander, „ma jään kohale.”
Kell oli saanud pool üheksa, kui suits viimaks hajus ja Peter Edler otsustas, et nad võivad põllule minna ja oma uuringuid alustada. Hoolimata sellest, et suveõhtu oli valge, oli Wallander prožektorid kohale käsutanud.
„Seal võib olla veel midagi muudki peale surnud inimese,” ütles Wallander. „Vaadake jalge ette. Kõik, kes pole seal hädavajalikud, peavad eemale hoidma.”
Siis mõtles ta, et tal pole sugugi tahtmist teha seda, mis ta tegema peab. Kõige parema meelega oleks ta minema sõitnud ja vastutuse teistele pannud.
Ta läks põllule üksi. Teised jäid tahapoole seisma ning jälgisid teda. Ta kartis seda, mida pidi nägema, ning oli mures, et klomp ta maos võib lahti lüüa.
Ta läks otseteed naise suunas. Selle käed olidki tardunud sirutuses, mida ta oli näinud enne naise surma visisevate leekide keskel. Nii juuksed ja nägu kui ka riided olid ära põlenud. Alles oli ainult söestunud keha, millest ikka veel kiirgus hirmu ja mahajäetust. Wallander pööras ringi ja läks mööda mustaks põlenud maad tagasi. Viivukese jooksul kartis ta, et minestab.
Eksperdid alustasid ergavate helgiheitjate valgel tööd ajal, kui ööliblikad juba lendama hakkasid. Hansson oli Salomonssoni köögiakna valla teinud, et välja tuulutada sumbunud vanamehelehka. Nad võtsid endale pulktoolid ja istusid köögilaua juurde. Ann-Britt Höglundi ettepanekul võtsid nad endale voli keeta omal käel Salomonssoni igivanal pliidil kohvi.
„Tal on olemas ainult lahustuv kohv,” ütles Ann-Britt, kui oli sahtlid ja kapid läbi otsinud. „Kas see kõlbab?”
„Kõlbab küll,” vastas Wallander. „Peaasi, et oleks kange.”
Vana lükandustega köögikapi kõrval rippus seinal vanaaegne kell. Wallander avastas äkitselt, et see oli seisma jäänud. Talle meenus, et oli juba kord varem, Baiba juures Riias näinud selletaolist kella, ja tollelgi olid osutid paigal seisnud. Miski jääb seisma, mõtles ta. Otsekui tahaksid osutid peatada veel toimumata sündmusi aega paigale sundides. Baiba mees tapeti ühel kõledal ööl Riia sadamas. Üksildane tüdruk ilmub merehädalisena välja rapsimere keskel ja jätab eluga hüvasti selle läbi, et põhjustab endale kõige hirmsamat valu, mis võib inimesele osaks saada.
Ta mõtles, et tüdruk süütas end põlema, nagu oleks ta ise enda vaenlane. Mitte tema, kätega vehkiva politseiniku eest ei tahtnud tüdruk põgeneda.
Hoopis iseenda eest.
Laua ümber sugenenud vaikus raputas ta mõtteist üles. Kõik vaatasid tema otsa, oodates et ta võtaks algatuse enda kätte. Läbi akna nägi ta eksperte, kes helgiheitjate valgel olid kummargil ümber surnukeha. Sähvatas fotolamp, seejärel veel teinegi.
„Kas keegi helistas surnuveoauto välja?” küsis Hansson.
Wallanderile tundus, nagu oleks keegi virutanud vasaraga ta trumminahkade pihta. Hanssoni äärmiselt lihtne ja asjalik küsimus tõi ta tagasi tegelikkuse juurde, mida ta kõige parema meelega tahtnuks vältida.
Pildid vaheldusid ta otsmiku taga, sähvides läbi aju kõige tundlikumate piirkondade. Ta mõtles sellele, et oli sõitnud läbi kauni Rootsi suve. Barbara Hendricksi hääl oli olnud tugev ja selge. Seejärel näeb ta üht tüdrukut rahutu loomana põiklemas rapsipõllu sügavuses. Katastroof tuleb eikuskilt. Sünnib midagi niisugust, mis ei peaks sündima.
Surnuveoauto