Koht päikese all. Liza Marklund
Читать онлайн книгу.
vaatas kella.
Kuigi, miks seda just täna õhtul tegema peaks? Ta ei oleks iial uskunud, et keegi ministeeriumist temaga ühendust võtab. Kas ta ei peaks mitte kohale minema, et teada saada, mida neil talle öelda on? Pealegi oli ta Haleniusega ka varem kohtunud. Mees oli osalenud toona õhtusöögil nende majas, paar õhtut enne põlengut.
Ta vaatas kolimiskastide vahel ringi.
Tihe rebimine küll, mõtles ta. Kumba valida: õhtusöök peenes restoranis kõrgest riigiametnikust allikaga või pikk õhtu Kalle Brio-rongi seltsis?
Järnet osutus üheks neist vanalinna restoranidest, millest Annika palju kordi mööda oli käinud ja ikka sisse vaadanud, nagu istuksid sealsed kliendid vaateaknal, viibides palju ilusamas reaalsuses kui tema enda oma. Seal oli alati nii soe valgus, küünlad põlesid ja lauahõbe helkis, klaasides oli vein ja laudade ümbert kostis naeru. Akna taga, tänaval, kus tema alati mööda kõndis, puhus alatasa tuul, oli külm ja kõle.
Ukse kohal kõikus vaid lihtne pisike peenes ilukirjas trükitud silt restorani nimega. Ta lükkas lahti rohekashalli topeltukse ühe poole ja sattus esikusse. Otsekohe ilmus kuskilt ettekandja, kes nägi väga lahke välja. Ta võttis Annika jaki enda hoolde, ilma et oleks numbrisilti ulatanud või viitteist krooni garderoobitasu nõudnud.
Kell oli kümme minutit seitse läbi. Annika oli oma saabumist väga täpselt ajastanud, soovides mitte liiga agar näida, samas end mitte liiga kaua oodata lasta.
Restoran ise oli väike, vaid kümmekonna lauaga.
Jimmy Halenius istus ühes tagumises orvas, olles süvenenud mingisse õhtulehte, õlleklaas laual.
Annika pani tähele, et tegemist ei olnud mitte Õhtulehe, vaid Konkurendiga.
„Tere! Sa loed ju valet lehte.”
Mees vaatas üles. Ta pruunid juuksed turritasid igasse ilmakaarde, justkui oleks tal komme neid vihahoos katkuda.
Ta tõusis ja ulatas oma parema käe.
„No tervist! Võta istet. Õiget lehte ma juba lugesin. Ja õppisin lausa pähe. Soovid sa midagi juua?”
„Mineraalvett,” ütles Annika ja sättis koti sangapidi toolileeni külge.
„Pidupäeva puhul ehk hoopis koola? Mina teen ju välja.”
Annika istus.
„Kas me siis riigi kulul ei prassigi?”
Jimmy pani käsivarred vaheliti, kehitas kergelt õlgu ja naeris.
„Erinevalt sinu esinduskuludest on minu omad avalikud. Ma arvan, et selle asja siin jätame pigem omade vahele.”
Annika nokitses salvrätikuga ja piidles silmanurgast kantsleri olekut ja riietust.
Temast ei õhkunud võimu. Enesekindlust küll, aga mitte formaalset positsiooni näitamist. Tal oli seljas siniseruuduline särk, mille peal oli üpris kortsus pintsak. Lipsu ei olnud. Jalas teksad.
„Nagu ma aru saan, on Kassipoja väljaandmine samuti üks asi, mille me omade vahele jätame,” ütles Annika mehele otse silma vaadates. „Miks te sellest nii suure saladuse olete teinud?”
Jimmy Halenius voltis ajalehe kokku ja pani selle üpriski kulunud portfelli.
„Ma pean kindel olema, et järgnev info jääb meie vahele.”
Annika ei vastanud.
„Ma võin rääkida sellest, mida sa teada tahad, aga avaldada sa seda infot ei tohi,” seletas Jimmy Halenius.
„Miks ma peaksin sind kuulama, kui ma sellest kirjutada ei tohi?” küsis Annika.
Mees naeris ja kehitas õlgu.
„Siin on väga head toidud,” ütles ta.
Annika vaatas oma kella.
Mees nõjatus toolil tagasi.
„Kassipoeg sooritas mõrva Nobeli-peol üle aasta tagasi,” ütles Annika.
„Peab paika,” vastas Jimmy Halenius.
„Ta tappis ka selle noore teadlase Karolinska instituudist.”
„Ilmselt.”
„Ja ta pani mu maja põlema, visates laste tubadesse süütepomme.”
„Lähtume sellest, et nii oli.”
Annika tõmbas käega üle lauba.
„Minu jaoks on see niisiis täiesti arusaamatu. Kuidas te saite loobuda võimalusest tuua kohtu ette üks kohutavamaid kurjategijaid, kelle Rootsi politsei iial tabanud on?”
„Määravaks saab muidugi see, mis me vastutasuks saime,” vastas kantsler.
„Ja sellest mõtlesidki sa nüüd minuga rääkida?”
Mees naeris.
„Mida sa süüa soovid? Menüü on siin suisa arusaadav, suures osas vähemasti.”
Annika võttis menüü.
„Asi ei saanud ju olla vaid mingis näruses politseinikutapjas New Jerseyst,” märkis ta.
Paljud menüüs kirjeldatavad road olid Annikale tuttavad, nagu näiteks küpsetatud räim tillivõi ja kartulipüreega. Gremolata emolutsioon konfriteeritud kartulitega oli talle aga ilmselgelt liig mis liig.
Jimmy Halenius tellis eelroaks hirve-carpaccio musta torbikseenega ja Västerbotteni juustu ning pearoaks grillitud antrekoodi (250 g) koos šalottsibulapüree, röstitud petersellijuure ja Västerbotteni juustu kroketitega.
Annika tellis kalamarja ja põhjapõdraprae.
„Sulle meeldib Västerbotteni juust,” kommenteeris Annika pärast seda, kui kelner oli eemaldunud ja läinud tooma nende veini – Lõuna-Aafrika shiraz´i.
„Sina hoiad ikka Norrbotteni joont – põhjapõdrad ja kalamari,” torkas Jimmy Halenius vastu.
„Kuigi tegelikult olen ma Sörmlandist pärit,” ütles Annika oma veeklaasi tõstes.
„Ma tean,” vastas mees.
Annika hakkas juba küsima, kust ta seda küll teada võis, aga samal hetkel meenus talle nende eelmine kohtumine Djursholmi villas.
„Sul oli vana Volvo, eks ole?” oli Halenius küsinud. „144, tumesinine, üleni roostes?”
Annikale meenus, kuidas veri oli läbi keha sööstnud ja ta näo peetpunaseks värvinud.
Ta pani veeklaasi lauale.
„Kuidas sa teadsid, et ma Sveni auto maha müüsin?” uuris Annika.
„Minu nõbu ostis selle ära,” vastas mees ja rüüpas oma õlut. Annika jõllitas kantslerit.
„Roland Larsson on sinu nõbu?” imestas Annika.
„Jah, me olime parimad sõbrad, kui me lapsed olime.”
„Ta käis Hälleforsnäsi koolis minu klassis!” ütles Annika.
Jimmy Halenius naeris.
„Ja kõik need aastad oli ta sinusse kõrvuni armunud.”
Nüüd hakkas ka Annika naerma.
„Või veel, mul hakkas temast lausa hale.”
„Me vedelesime suveõhtuti vanaema juures Vingåkeris heinaküünis ja Rolle võis tundide kaupa sinust rääkida. Tal oli mingi vana ajaleheartikkel, kus oli pilt sinust ja veel kellestki, kuigi ta oli selle nii kokku voltinud, et ainult sina olid näha. See oli tal rahakoti vahel…”
Kelner tuli nende eelroogadega ja valas veini klaasi. Nad hakkasid vaikides sööma.
Annika lükkas tühja taldriku kõrvale ja uuris teisel pool lauda istuvat meest pingsamalt.
„Kui vana sa õigupoolest oled?” päris ta.
„Kaks aastat Rolandist vanem,” vastas Jimmy.
„Nii et minust kolm aastat vanem, sest tema jäi üks kord