Koht päikese all. Liza Marklund

Читать онлайн книгу.

Koht päikese all - Liza Marklund


Скачать книгу
oma kolleegi, või see tähendab – uudistetoimetajat.

      „Mul on siin üks allikas, kes väidab, et see gaasiröövis surma saanud pere Päikeserannikul oli Sebastian Söderström, tema naine, lapsed ja ämm.”

      Patrik pööras end kannal ringi, surus mõlemad käed ümber suu ruuporiks ja lõugas: „Sport!!”

      Annika astus kolm pikka sammu ja haaras tal õlast.

      „Rahune maha,” ütles Annika, kui Patrik oli tiiru ära teinud ja end tema poole tagasi pööranud. „Ma pean sellele kõigepealt kinnitust saama. Sa ei saa lasta spordiosakonna poistel talle järelehüüet kirjutama hakata, kuni me kindlalt ei tea, kas see info tõesti ka paika peab.”

      „Nad peaks juba rahvast läbi helistama hakkama,” ütles Patrik.

      „Ja mida nad ütleksid? Et me arvame, et ta on surnud? Ja isegi kui see on tõsi, siis ei tea me ju, kas tema lähedastele on sellest juba teatatud.”

      „Sa ju ise ütlesid, et kõik said surma.”

      Annika ohkas.

      „Aga võib-olla on tal õdesid-vendi, vanemad.”

      Ta astus veel ühe sammu edasi ja jäi täitsa Patriku nina all seisma, ulatudes mehele täpselt kõrisõlmeni.

      „Võta mu nõu kuulda, uudisteboss. Tõmba natuke hoogu maha. Sa sõidad kraavi nii et tolmab, kui sa samas vaimus jätkad.”

      Patrik kahvatas.

      „Sa oled lihtsalt kade, et sind ei edutatud,” ütles Patrik ja läks spordiosakonna poole.

      „Me peame selle info üle kontrollima,” ütles Berit ja tõstis telefonitoru.

      Pärast mitut telefonikõnet sai selgeks, et Hispaania politsei on kinnitanud, et viis isikut, kes elasid Marbella lähistel, olid öösel niinimetatud gaasiröövi käigus surma saanud. Hukkunute isikuid ja rahvust täpsustatakse kõige varem järgmise päeva lõunaks.

      Niisiis tegid nad pausi ja kiirustasid alla sööklasse.

      „Ma ei orienteeru spordis kuigi hästi,” ütles Berit, kui nad olid akna alla maha istunud, kumbki oma portsu kooreklopsiga. „Kes see mees oli?”

      Annika mälus näkileiba ja vaatas välja hallusesse.

      „NHL-i proff päris mitu hooaega, algul Anaheim Ducksis ja siis Colorado Avalanche’is. Kaitsja. 90-ndate alguses oli ta mitu aastat järjest koondises, ja kas ta mitte ei võitnud MM-kulda nii 1991. aastal Soomes kui ka 1992. aastal Tšehhoslovakkias…”

      Nüüd oli Beriti kord jahmunult Annikat vahtida.

      „Kuidas sa kõike seda tead?”

      Annika neelas valju lonksatusega mineraalvett.

      „Ta oli Sveni iidol,” vastas ta ja edasi Berit enam ei küsinud.

      „Midagi neis kustuvates sporditähtedes on,” ütles ta ja vaatas Annika eeskujul aknast välja. „Nad on justkui mustad augud, mis lausa tõmbavad häda ja õnnetust ligi.”

      Suured vihmapiisad trummeldasid aknaklaasile.

      „Aga mõtle ise, kui su kõrgaeg on 24-aastaselt, siis ülejäänud elu möödubki kunagise hiilguse üha kaugenevas kumas,” ütles Annika.

      Kohvi nad seekord ei võtnud, vaid läksid kohe tagasi toimetusse.

      Patrik ootas edasi-tagasi tammudes Annika laua juures.

      „Mul on sulle üks asi. Alates täna pärastlõunast juhatab Kicki Pop saadet, mis on eetris enne päevauudiste kokkuvõtet rahvusringhäälingus, P1-s. Ma tahan, et sa helistaks Erik Pontile uudistesse ja uuriksid, mida tema sellest arvab.”

      Annika põrnitses oma uut uudistetoimetajat ja ootas naerupahvakut, mis kogu asja naljaks pööraks.

      Seda ei tulnud.

      „Sa teed ikka nalja, eks? Ma uurin parasjagu gaasimõrva Marbellas, mis on ülikõva lugu. Seal elab massiliselt rootslasi, kes…”

      „Berit võib selle enda peale võtta. Ma tahan, et sa praegu Kicki Popiga tegeleks.”

      Annika ei suutnud oma kõrvu uskuda.

      „Sa tahad tõepoolest, et ma helistaks Erik Pontile ja õngitseksin ta käest inetusi ühe tema naiskolleegi kohta? Kes muuseas on noor ja blond?”

      „Ponti on ju tuntud selle poolest, et sõidab tibidest teerulliga üle.”

      Annika istus oma toolile, selg tikksirge.

      „Olgugi Ponti upsakas ja ülbe, aga loll ta ei ole. Ta kritiseeris blondi naiskolleegi ühe korra, ja siis oli see põhjendatud. Aga kui mõelda, kui palju jama sellest tema jaoks tuli, siis kas sa tõesti arvad, et ta astuks jälle samasse ämbrisse?” uuris Annika.

      Patrik kummardus Annika kohale.

      „Sa helistad, kohe!”

      Annika langetas pea, haaras toru ja helistas raadiouudiste toimetusse.

      Erik Ponti ei tahtnud seda kommenteerida, ei Kicki Poppi isiklikult ega tema saadet.

      „Üllatus tõesti!” ütles Annika, võttis jaki ja hakkas valvelaua poole minema.

      „Kuhu sa lähed?” hüüdis Patrik talle järele.

      „Mul on kell kaks kokkusaamine,” viskas Annika üle õla.

      „Kellega?”

      Annika pööras ringi ja vaatas talle otsa.

      „On olemas selline asi nagu allikakaitse, oled ehk kuulnud?”

      „See ei kehti ülemuste puhul,” vastas Patrik ja Annika märkas, et mehe kõrvalestad olid tulipunased.

      „See ei kehti vastutava väljaandja puhul,” parandas Annika.

      Siis läks ta valvelaua juurde ja pani vana hea Tore juures kirja, et võtab auto.

      Sadu muutus üha tihedamaks, nii et kojamehed pidid pidevalt vehkima. Kell oli alles pool kaks, aga pimedus hiilis juba ligi. See hõljus külmetavate jalakäijate, sopaste tänavavalgustite ning võbisevate tuledega veoautode kohal.

      Ta sõitis lääne suunas, Enköpingi poole, mööda Rissnest, Rinkebyst ja Tenstast. Tema teele jäid kortermajad, ridaelamud, tühjad koolid ja hüljatud jalgpalliplats. Barkarby rongijaama juures tekkis maanteel järsku ummik, Annika nõjatus ettepoole ja vaatas läbi eesoleva auto klaasi, et näha, kas teel on juhtunud õnnetus, millest toimetusse teatada. Ei paistnud sedamoodi. Kui, siis oli jalakäijale otsa sõidetud. Või siis oli keegi rongi ette hüpanud, mis oli ka üpris tavaline.

      Varsti sai ta jälle liikuma, kuigi aeglaselt venides. Ehitised muutusid üha harvemaks, okaspuumetsad ja tööstuspiirkonnad võtsid järje üle. Ilm oli kohutav. Pruunikashall pori pritsis eessõitva auto ratta alt esiklaasile, kojamehed vehkisid maksimaalse sagedusega. Ta pani autoraadio käima, sattus täpselt reklaami otsa, ning lülitas selle jälle välja.

      Maastik tema ümber muutus üha metsikumaks. Tööstushooned taandusid, ainult kuusemets jäi. Kuuskede oksad sirutusid auto, sellesama porise Volvo poole, millega ta tol detsembrikuu päeval Garphyttani juurde sõitis, kui ta Alexandri üles leidis.

      Brunna juures tegi ta parempöörde Roligheteni suunas. Äkki vihm lakkas ja kõik jäi vaikseks. Annikal oli äärmiselt kehv suunataju, mida ta kompenseeris kaartide täpse uurimise ja marsruutide üleskirjutamisega. Lerberga juures vasakule, siis 800 meetri pärast jälle vasakule, Fornstast mööda. Üle polügooni ja siis paremale.

      Ta pidi sõitma Lejongårdenisse, perekoju Lejondalssjö järve ääres, kus Julia Lindholm koos oma taasleitud pojaga elas.

      Annika oli lubanud neid külastada, aga oli külastust pidevalt edasi lükanud. Ta ei teadnud, mida sealt oodata oli. Nad olid vaid kahel korral kohtunud, mõlemal puhul äärmuslikes tingimustes.

      Esimesel korral olid nad koos otse mõrvapaika tormanud, Sankt Paulsgatanil Södermalmis. Annika sõitis tol õhtul Söderis koos Julia ja tema kolleegi Nina Hoffmaniga patrullautos


Скачать книгу