Koht päikese all. Liza Marklund
Читать онлайн книгу.
hästi sa Rickard Marméni tunned?”
„Kui hästi, kui hästi… minu õemehel Haraldil, kellega Thord ikka kalal käib, on korter Fuengirolas alates 70-ndate lõpust. Kui lapsed väikesed olid, suvitasime seal igal suvel paar nädalat. Rickard on inimene, kellega varem või hiljem kokku puutud, kui sealmail mõnda aega kohapeal olla. Mina ei ole üldse nii kindel, et Filip Andersson süütu on.”
„Ta on küllaltki ebameeldiv tüüp küll,” ütles Annika ja sisestas sõnad „rootslased Hispaania Päikeserannik” Google’i otsinguaknasse. Ta sattus lehele www.costadelsol.nu. Sait laadis ja Annika kummardus ekraanile lähemale, et lugema hakata.
Selgus, et Päikeserannikul on rootsikeelne raadiojaam, mille eetris lastakse ööpäev läbi rootsikeelset reklaamteksti. Seal on rootsikeelne kuukiri ja uudisteleht, rootsi kinnisvaramaaklerid ja rootsi golfirajad, rootsi restoranid ja rootsi toidupoed, rootsi hambaarstid, veterinaarid, pangad, ehitus- ja sideettevõtted. Ta leidis saidilt arvamusavaldusi näiteks teemal, et varem oli kõik parem, ja ka kohalike sündmuste kalendri, mis muu hulgas teatas, et Rootsi kirik pidas kaneelisaiakeste päeva. Isegi Marbella linnapea osutus rootslaseks, või õigemini oli ta abielus rootslasega. Naise nimi oli Angela Muños, aga teda kutsuti, nagu selgus, Tittiks.
„Jumal küll! Marbella on niisama rootsilik kui vihmane jaanipäev!”
„Kuigi päikesevõimalus on Marbella puhul tunduvalt suurem,” lisas Berit.
„Kui palju rootslasi seal elab?”
„Umbes nelikümmend tuhat,” vastas Berit.
Annika kergitas kulme.
„Lausa rohkem kui Katrineholmis,” ütles ta.
„Kuigi selles arvestuses on vaid sissekirjutatud. Neid, kes seal mingi aja aastast elavad, on palju rohkem,” ütles Berit.
„Ja nüüd on siis terve perekond tapetud, keset kogu seda rootsi idülli,” nentis Annika.
„Hea lähenemisnurk,” ütles Berit, tõstis toru ja valis riigiprokuröri büroo numbri.
Annika klõpsis edasi ja luges rubriiki „Viimased uudised Hispaaniast”.
Hispaania politsei oli La Campanas kätte saanud suure koguse narkootikume. 700 kilo kokaiini konfiskeeriti puuviljalaost. Vastuolulise baski partei ANV kolme juhti kahtlustatakse kuriteos. Selgi aastal on oodata põuaperioodi. Vaal sattus San Pedro lähistel kuivale. Antonio Banderase isa matused toimuvad Marbellas.
Ta lahkus Google’ist ja sisenes sealse rootsi ajalehe arhiivi.
Näis nii, et väga paljudel Rootsi kuulsustest oli Päikeserannikul maja või korter – näitlejatel, meelelahutajatel, sporditähtedel ja finantshaidel.
Ta haaras toru ja helistas jälle välismaainfosse, seekord vedas rohkem. Ta küsis restoran La Garrapata, rootsi ajakirja, ajalehe Lõunarannik ja kinnisvarafirma Wasa ning mitme Malaga provintsi omavalitsuse telefoninumbreid.
Saanud need kätte, hakkas ta helistama. Ükski neist rootslastest, kes ragisevate Hispaania kõneliinide teises otsas vastasid, ei teadnud midagi surmajuhtumeist seoses gaasirööviga, küll aga oli kõikidel rääkida vürtsikaid lugusid muudest sissemurdmistest, kohalikust ajaloost ja arengust, ilmast, inimestest ja liiklusest.
Annika sai teada, et Malaga provintsis elas üle miljoni inimese, neist umbes pool miljonit Malagas ja mõnisada tuhat Marbellas. Keskmine temperatuur oli talvel seitseteist ja suvel kakskümmend seitse kraadi, päiksepaisteliste päevade arv aastas oli kolmsada kakskümmend. Marbella rajasid roomlased 1600 eKr ja linna nimi oli algselt Salduba. Aastal 711 vallutasid linna maurid ja andsid sellele nime Marbi-la. Vanad linnaosad on praegugi veel rajatud Rooma-aegsete hoonete varemetele.
„Meie siin kargasime veel loomanahkades ringi, kui neil seal lõunas oli juba veevärk ja kliimaseadmed,” ütles Annika imestunult, kui oli toru hargile pannud.
„Kas tuled ka lõunale?” küsis Berit.
Nad logisid oma kasutajakontodelt välja, et keegi ei saaks lõunasöögi ajal nende isikuandmeid kaaperdada.
Annika sobras parasjagu toidukupongi otsides oma käekotis, kui tema mobiiltelefon helises. Number ekraanil oli üheteistkohaline ning algas kolme ja neljaga.
„Annika Bengtzon? Rickard Marmén siin. Kuule, ma uurisin seda gaasiröövi asja. Su andmed vastavad tõele.”
Ilmselt oli ta seekord kuskil mujal kui kiirteel, sest nüüd oli taustal vaikus.
„Ah nii,” ütles Annika, ise kadunud toidukupongi pärast pahandades.
„On sul selle pere kohta mingit infot?”
„Et kes surma said?”
Ta leidis võtmetaskust ühe rebenenud kupongi.
„Kas sa teadsid, et tegemist on Sebastian Söderströmi perega?”
Annika tahtis juba küsima hakata, et „kelle?”, kuid hakkas selle asemel hoopis õhku ahmima.
„See jäähokimängija?” küsis Annika ja pillas toidukupongi lauale.
„Nojah, sellest on vist nüüd juba kümme aastat, kui ta NHL-is oma karjääri lõpetas. Nüüd elab ta ju siin lõunas ja peab tenniseklubi. Nii palju kui mina teada sain, läks kogu ta pere kaasa, ämm kaasaarvatud.”
„Kas Sebastian Söderström on surnud?” küsis Annika valjult ja vehkis käega, et peatada Beritit, kes oli juba teel personalisööklasse. „Nemad olidki see rootsi pere, kes surma sai?”
„Tal oli naine ja kaks üsna väikest last.”
„Mis Sebastian Söderströmiga on?” uuris Patrik, kes kuskilt äkki tema kõrvale ilmus.
Annika keeras talle selja ja toppis nimetissõrme vabasse kõrva.
„Kui kindel see info on?” küsis Annika.
„Raudpolt,” vastas Rickard.
„Kes seda kinnitada saaks?”
„Ausõna, seda ei oska ma küll öelda. Aga nüüd sa siis tead.”
Ta viskas toru hargile ilma vastust ootamata.
„Mis see oli?” küsis Patrik.
Berit tuli oma kohale tagasi ja pani käekoti jälle kirjutuslauale.
„Vaata Sebastian Söderströmi kohta paginasblancas.es lehelt,” ütles Annika ja Berit logis end jälle sisse, otsis lehekülje välja ja luges sealt: Las Estrellas de Marbella, Nueva Andalucía.
Number oli üheksakohaline ja algas 952-ga.
„Mis siin toimub praegu?” küsis Patrik ja pööras peopesad taeva poole, et oma hämmeldust rõhutada.
„Ma pean ühe asja järele kontrollima,” vastas Annika ja valis villa numbri Las Estrellas de Marbellas. Pärast viit kutsungit vastas elektrooniline naishääl: „Ha llamado a nuevo cinco dos…7”. Annika katkestas kõne ja valis välisministeeriumi valveteenistuse otsenumbri.
„Ära liiga palju looda,” ütles Berit, kui nägi, kuhu Annika helistas. „Nemad saavad tavaliselt kõigest viimasena teada.”
Pärast tsunamit oli välisministeeriumi kaader end kokku võtnud ja olnud mingi aja peaaegu et vastutulelik, ent nüüd suhtuti jälle sama upsakalt nagu enne hiidlainekatastroofi.
„Mina olen Annika Bengtzon ja helistan Õhtulehest,” vuristas ta, kui välisminn viimaks vastu võttis. „Ma soovin saada kinnitust meieni jõudnud infole, et perekond, kes Lõuna-Hispaanias Las Estrellas de Marbellas gaasiröövi käigus surma sai, olid Rootsi kodanikud.”
„Selliseid teateid ei ole meieni jõudnud,” nähvas naisterahvas ministeeriumist.
„Kas te oleksite nii lahke ja uuriksite järele?” küsis Annika mesise häälega ja pani toru ära.
„Minu hispaania keel ei küündi politseiga suhtlemiseni,” ütles
Helistasite numbril üheksa, viis, kaks… (hisp. k)