Koht päikese all. Liza Marklund
Читать онлайн книгу.
see füüreri hülgamisega, temasse mitte uskumisega, aga Ema ei jätnud jonni. Ta tegi terve korteri tühjaks ning hoolitses selle eest, et kogu nende kraam toimetataks rongiga Adlerhorsti majja.
Kui venelased lähenesid, tellis Ema Parteist auto ning saatis Printsessi Nanna ja kolme kohvriga, koos kõikide ta ilusate nukkude ja kleitidega Harvestehuder Wegile.
Printsess ei tahtnud minna. Tema tahtis jääda Adlerhorsti, tahtis Lossi sõita.
Aga ema riputas talle sildi ümber kaela, ta oli kidakeelne ja ta nägu hõõgus, kui ta Printsessi kramplikult hüvastijätuks suudles. Selle musi kuivatas Printsess kohe oma põselt ära. Autouks pandi pauguga kinni.
Harvestehuder Wegile nad ei jõudnudki.
Nad peatati mingi linna lähistel, mille nime ta ei teadnud. Sõdurid võtsid ära tema kohvrid ja tirisid Nanna metsa. Autojuhile lasid nad kuuli pähe, nii et Printsessi mantel sai mustaks.
Tal olidki vaid mantel, kleit ja nukk Anna alles, kui ta Jumalatalusse jõudis.
Sest sildile ta kaelas oli kirjutatud onu Gunnari ja tädi Helga aadress:
Gudagården, Sörmland, Schweden, ja sinna Printsess saadetigi, kui ei olnud enam kedagi, kes tema eest hoolitseda oleks võinud.
Ise ma seda ei mäleta, aga sellest on mulle räägitud.
Kuidas onu Gunnar pani rikka-lapse-riided ja nuku taluõuel lõkkehunnikusse, valas petrooleumiga üle ning pistis siis kuhjale tule otsa, jättes leegi võbelema aastakümneteks.
„Patune põleb põrgus,” olevat ta öelnud, ja nii võis see tõesti ka olla.
Rootsi teadeteagentuuri (TT) teadaanne kl 9.13
RIIGIPROKURÖR TAOTLEB KOLMIKMÕRVA VAIDLUSTAMIST
STOCKHOLM (TT). Riigiprokurör (RP) Lilian Bergqvist esitab esmaspäeval taotluse kohtuotsuse edasikaebamiseks nn kirvemõrvari, finantsspetsialist Filip Anderssoni süüasjas, vahendab TT.
Filip Anderssonile mõisteti eluaegne vangistus kolme mõrva eest, mis pandi toime Stockholmis Södermalmi linnajaos. Süüdimõistetu ise on protsessi algusest peale kinnitanud oma süütust.
„Eelmise aasta detsembris, kui tegelik mõrvar tapeti, sai Filip Andersson viimaks tõtt rääkida,” ütles mehe advokaat Sven-Göran Olin. „Nn kirvemõrvad sooritas hoopis Filipi õde, Yvonne Nordin.”
Nelja aasta eest mõisteti Filip Andersson süüdi nii esimese kui teise astme kohtus ja talle määrati kõige karmim võimalik karistus kolme mõrva, ähvardamise, väljapressimise ning hauarahu rikkumise eest. Ohvrid, kaks meest ja naine, tükeldati kuriteopaigas.
Süütõendeid Filip Anderssoni vastu peeti ebapiisavaks juba varasema kohtuprotsessi ajal. Süüdimõistev kohtuotsus langetati rea kaudsete tõendite põhjal, sealhulgas ohvri DNA mehe püksisäärel, sõrmejälg ukselingil ja maksmata võlg.
RP pöördumine ülemkohtu poole sisaldab koondmaterjale tõenditest, millele süüdistajad kavatsevad toetuda.
(jätkub)
© Rootsi Teadeteagentuur või artikli autor
Esmaspäev, 3. jaanuar
ANNIKA BENGTZON PISTIS peatoimetaja pooleldi avatud klaasukse vahelt pea sisse ja koputas uksepiidale. Anders Schyman seisis seljaga Annika poole ja sorteeris lahtiste paberite hunnikuid, mis olid laotatud nii kirjutuslauale kui põrandale. Koputuse peale pööras ta end ringi ja, nähes Annika küsivat näoilmet, osutas vabale toolile.
„Pane uks kinni ja võta istet,” ütles ta, läks siis ümber kirjutuslaua ning vajus oma toolile, mis nagises kurjakuulutavalt.
Annika tõmbas lükandukse kinni, kiikas kahtlustavalt paberikuhja oma jalge ees ja märkas seal midagi, mis võis olla joonis toimetuseruumide paigutuse kohta.
„Ega me siin jälle ümberehitusi tegema hakka?” küsis Annika ja istus.
„Mul on sulle üks küsimus,” ütles Schyman. „Kuidas näed sa oma tulevikku selle ajalehe juures?”
Annika vaatas kiiresti üles ja tabas peatoimetaja pilgu.
„Mis mõttes?”
„Ma ei hakka keerutama. Kas sa tegevtoimetajaks tahad saada?”
Annikal oleks justkui kõri kinni nööritud, ta maigutas suud ja vahtis käsi oma süles.
„Sina hakkad vastutama terve ööpäeva uudislugude eest,” jätkas Schyman. „Viis päeva tööl, viis vaba. Koordineerid meelelahutust ja sporti koos juhtkirjakülje, arvamuse ja uudistega. Sina teed lõpliku otsuse, millisest uudisest saab põhilugu. Iga osakonna tõmbenumbrid arutate koos osakonna juhiga läbi. Veebiväljaande ja muu sellise jama pärast ei pea sina muretsema. Istud juhatuse koosolekutel ja saad volituse kaasa rääkida eelarve ja turundusstrateegiate osas. Ma tahan, et sa alustaksid võimalikult kiiresti.”
Annika üritas küll häält puhtaks köhida, aga sõnad jäid kurku kinni.
Tegevtoimetaja – see juba oli midagi, raske töö igatahes. See tähendanuks, et ta oleks ajalehe juures tähtsuselt teine isik, peatoimetaja otsene alluv, samas käsutades kõiki teisi osakondi. Tema peaks siis juhtima uudistetoimetajaid, meelelahutus- ja sporditoimetajaid ja kõiki teisi tähtsaid ninasid, kes käisid ringi ja rääkisid eriliselt veenva häälega.
„Ma pean ümberkorraldusi tegema,” ütles Anders Schyman tasasel häälel, kui Annika kohe ei vastanud. „Mul peab olema otseste alluvate ring, keda ma usaldada saan.”
Annika vahtis oma käsi edasi. Mehe hääl tuhises üle Annika pea, põrkas vastu seina ja tabas teda viimaks kuklasse.
„Kas sa oled huvitatud?”
„Ei ole,” vastas Annika.
„Palk tõuseks kaks korda.”
Nüüd vaatas Annika üles.
„See rahavärk on mul juba järele proovitud. Ei olnudki üldse nii äge, kui kõik räägivad,” ütles ta.
Peatoimetaja tõusis püsti ja astus klaasukse juurde. Tema kabinet oli nii väike, et ülemuse sääremarjad puutusid peaaegu Annika põlvede vastu.
„Aasta aega tagasi umbes samal ajal oli oht, et me läheme pankrotti. Kas sa seda teadsid?” küsis mees.
Ta heitis pilgu üle õla, et naise reaktsiooni jälgida. Aga Annika ei pakkunud talle kulmukergitustki. Ta vaid keerutas veidi vanaema smaragdsõrmust oma vasakus nimetissõrmes. Arm sõrmel oli punane ja kole. Pealegi see pakitses ja valutas, eriti külma ilmaga.
„Meil on õnnestunud kurssi muuta,” ütles Schyman teispool klaasseina laiuva toimetuse poole vaadates. „Ma usun, et kõik saab korda, aga ma ei tea, kui kauaks ma siia jään.”
Ta pööras end ringi ja vaatas Annikat. Naine pööras pead ja suunas pilgu temast mööda, toimetuse avatud kontorisse.
„Mina ei taha sinu tööd endale,” ütles Annika.
„Ma ei pakugi sulle enda tööd, vaid tegevtoimetaja oma.”
„Aga Berit? Tema tuleks küll sellega toime.”
„Miks sa arvad, et tema seda kohta tahab?”
„Jansson siis ehk? Või Nael?”
Ülemus istus kirjutuslauale ja ohkas.
„Vabatahtlikest meil puudust pole. Aga mul on vaja kedagi, kes suudaks olukordi adekvaatselt hinnata.”
Annika ei suutnud muiet tagasi hoida.
„Ja niisiis otsustasid sa selle ettepanekuga minu poole pöörduda? See annab üsna hea pildi sellest, mis alustel siinses toimetuses edutamine käib.”
„Alternatiiv on, et lähed liinitööle. Istud laua taga ja helistad vihjeid läbi ning teed seda, mida uudistetoimetaja sul teha käsib.”
Annika tundis ühtäkki, kui ebamugav ta tool oli, ja nihutas end,