Koht päikese all. Liza Marklund
Читать онлайн книгу.
et sa siis ei taha seda omalt poolt kommenteerida?”
„Sa oled ju abielus, või mis? Naine ja kolm last Mälarhöjdenis?” jätkas Annika.
Jälle vaikus.
„Annika, mul on tõsi taga. Me teeme sellest loo. Meil on andmeid, et Haleniusel oli tol õhtul töökohustusi, aga selle asemel et tööd teha, istus ta kõrtsis koos daamiga, jõi veini ja flirtis. Ja sina, kes sa oled alati oma vankumatute ajakirjanduslike tõekspidamistega nina püsti ajanud, kas sa ei mõista, kuidas see lugu sinu usutavust mõjutab?”
„Kas sa pakkusid end ise vabatahtlikult seda kõnet tegema, või oli see käsk kõrgemalt poolt?”
Bosse ohkas, Annika kuulis mingit klõpsu. Arvatavasti lülitas ta salvestustehnika välja.
„Kas sa ei taipa, et me nõuame ministeeriumilt väljavõtteid? Restorani arve, taksokviitung… Kõik tuleb niikuinii välja,” rääkis mees.
„Kui helistamine oli sinu idee, tähendab see seda, et sa pole ikka veel minust üle saanud ja et sa tahad kätte maksta. Kui tegemist on käsuga kõrgemalt poolt, siis on sul küll ebatavaliselt vähe julgust enda eest seista, sest sa ju ei keeldunud. Kas nüüd on kõik?”
„Nii lihtsalt sa ei pääse,” ütles Bosse.
Annika lõpetas kõne ära.
„Mingi probleem?” küsis Carita Halling Gonzales.
„Tegelikult mitte,” vastas Annika ega suutnud vaimusilmast peletada Thomase ilmet, kui mees homme Konkurendi lahti lööb. „Kas lähme vaatame naabrid üle?”
Vaid mõned üksikud tegid ukse lahti.
Keegi ei olnud midagi näinud.
Keegi ei tahtnud midagi öelda.
Päike hakkas loojuma.
„Kuhu nüüd?” uuris Carita Halling Gonzales, kui nad olid jõudnud esimese ringristmikuni teel kiirtee poole.
„Kuhugi, kus on palju rootslasi, kellel poleks midagi Õhtulehe reporteriga rääkimise vastu,” vastas Annika.
„Sel juhul restoran La Garrapata või Los Naranjose klubimaja,” konstateeris Carita. „Siis pöörame siit vasakule.”
Annika hakkas pööret sooritama ja tõlk haaras tal hoiatavalt käsivarrest.
„Ettevaatust!” osutas ta punasele Land Roverile, mis tuhises paremalt poolt mööda. „See on ilmselt britt. Nemad on lausa eluohtlikud. Vaatavad ringteel alati valele poole, sest on harjunud vasakpoolse liiklusega.”
Oligi nii – juht sõitis otse Annikale ette, ilma tema poole vaatamata. Annika vajutas pidurid põhja ja lasi signaali, teise sõiduki juht võpatas ja näitas talle keskmist sõrme.
„Siinne liiklus ei muutu sellest sugugi paremaks, et nad päevad otsa veini kaanivad,” ütles Carita. „Pööra siit paremale. Golfiklubi või restoran?”
„Parem mitte golfiklubi,” vastas Annika.
Talle meenus Sveni nägemus golfist: „Maailma lihtsaim spordiala – lüüa paigal seisvat palli.”
Tõlk juhatas teed mööda vonklevaid tänavaid, mis möödusid golfiradadest, hiigelvilladest ja tohututest korterelamutest. Kõik need meenutasid mingil moel perekond Söderströmi elamist. Miski ei olnud ei mõõdukas ega maitsekas. Annika vaatas hämmastunult neljakordset kollase ja valgega maja, mis nägi välja nagu kreemitort. Maja juurde pääses ka selle kohal asuvalt teelt, mistõttu sai parkida maja katusele. Kohe selle kõrval oli pistaatsiaroheline, roosa katuse ja viie kuldse sibulkupliga ehitis.
„Kas Lõuna-Kalifornias näeb ka nii välja?” küsis Annika.
„Kõige jõukamates Los Angelese linnajagudes, jah. Mina kasvasin üles Beverly Hillsis. Aga see siin on Euroopa kõige rohkem USA-ga sarnanev koht. Kas politsei ütles midagi veel selle röövi kohta? Kas neil on jälgi?” uuris Carita.
Annika taipas, et ei olnud politseinikele seda küsimust esitanudki, mis oli muidugi rumal.
„Igatahes mitte selliseid, mida nad minuga oleks tahtnud arutada,” ütles ta kiiresti. „Mis tüüpi inimesi on meil sealt restoranist oodata?”
Carita Halling Gonzales mõtles järele.
„Tavalised inimesed, kes on Rootsi ilmastikust ära tüdinud või siis laste pärast siia kolinud, mõned on oma firmad maha müünud ning pühenduvad nüüd veinijoomisele ja golfile. Kui kõrge põhjaga see auto on? Aga noh, küll saab hakkama. Sõida jõkke sisse!” käskis Carita.
Annika peatas auto.
„Mida?”
„Jõkke sisse! Põhi on tsemendist. Siis ei pea me N340 maanteele seiklema minema. Seal on praegu teetööde tõttu meeletud ummikud.”
Ta märkas Annika skepsist.
„Siin ei ole sügav.”
Annika sõitis ettevaatlikult üle teeserva, läbi roostiku ja otse jõkke.
Vesi oli tõepoolest vaid mõnikümmend sentimeetrit sügav. Ta sõitis mööda vett paarkümmend meetrit edasi ja jõudis teisele poole maanteed.
„Küll siin ehitatakse palju uusi teid,” nentis Annika ja kiikas tahavaatepeeglist teeremondiplatsi.
„N340 ja uus? See rajati juba roomlaste ajal ja ega hiljem pole seda kuigi palju remonditud ka. Me oleme kohal. Võid siia parkida.”
„Ülekäigurajale?” küsis Annika, aga Carita oli juba autost välja roninud.
Nad olid jõudnud lubivalgete ridaelamutega vanemasse elamurajooni. Annika võttis kaasa nii kaamera kui välklambi ning sammus tõlgi järel restorani.
„La Garrapata,” luges Annika sildilt sissepääsu juures, kus oli ka menüü, kolmes keeles: rootsi, inglise ja soome. „Kas see tähendab ka midagi?”
Carita sättis soengut kohevamaks.
„Jah, see tähendab tegelikult puuki. Miks peaks keegi kõrtsile nime andma verd imeva putuka järgi, sellest ma aru ei saa, aga seda see igatahes tähendab.”
La Garrapata oli väga tagasihoidlik asutus. Tänavapoolne klaasuks oli alumiiniumraamiga, nii et see klirises lahti tõmmates. Aknaklaasid olid udused. Carita astus ukse vahelt sisse ja hüüatas kohe rõõmsalt. Ta hakkas põsemusisid vahetama nii ühe kui teisega, algul parema, siis vasaku põse peale, just nii, nagu Jimmy Halenius oli näidanud.
Need pildid ei saanud kuigi jubedad olla, mõtles Annika. Väljas oli pime, ühtegi välklambisähvatust ei olnud ta märganud ning tegu ei olnud keelesuudlusega.
Ta vaatas ringi.
Nad olid söögisaalis, kus oli umbes kolmkümmend lauda ja baar, mille leti taha mahtus veel umbes kakskümmend külalist. Baari suurel ekraanil mängis Rootsi televisioon.
„See siin on Annika Bengtzon,” ütles Carita Annikale osutades. „Õhtuleht saatis ta siia, et vaesest Söderströmide perest artikkel kirjutada, ja ta tahab teada, kas keegi teist sooviks temaga sellest perest rääkida… Lasse, sina olid ju Sebastiani tuttav. Räägi!”
Kõrtsis jäi haudvaikseks. Annika tundis, kuidas ta punastab. Tavaliselt ta nii ei töötanud. Ta pidas oluliseks läheneda intervjueeritavale aegamööda, aga kindlalt. Tal oli tavaks alati võimalikult selgelt sõnastada oma intervjuu eesmärk, et inimesed ei tunneks end hiljem petetuna. Ikkagi oli neil hiljem enamasti just petetud tunne, leides, et Annika ei kujutanud neid piisavalt heatahtlikena.
Aga Lasse köhatas ja astus lähemale ning hakkas kohe rääkima oma sõbrast Sebastianist, valjusti ja tundeliselt, kogu kõrtsi ees.
Kui rootslaslik! mõtles Annika ja kirjutas nii hoogsalt, et käsi jäi valusaks.
„Sebbe oleks võinud panustada mistahes spordialale. See oli pigem juhus, et ta just jäähoki juurde pidama jäi. Ta oli peaaegu sama kõva käsi ka golfis ja tennises. Ta oli oma andest täiesti teadlik ja tahtis elule selle eest midagi vastu anda.”
Lasse